neljapäev, 9. oktoober 2014

Põhja-Korea delegatsioon Aasia mängudel - taust ja spekulatsioonid

Spekulatsioone oli palju, kui 3 Põhja-Korea kõrget ametnikku saabusid laupäeval vaid 1 päevase etteteatamisega Lõuna-Koreas Incheonis peetud Aasia mängudele. Delegatsioon eesotsas Põhja-Korea number 2 Hwang Pyong-soga saabus Kim Jong-un lennukiga Incheoni lennujaama hommikul 10 ajal, kaasas Kim Jong-un turvamehed. Pärast kõneluste pidamist Lõuna-Korea esindajate ja Aasia mängude lõputseremoonial osalemist lahkus lennuk Lõuna-Koreast õhtul 10 ajal. Visiit kestis ligikaudu 12 tundi.
Kuna Kim Jong-un on üle kuu aja avalikkusest eemal olnud, tekkisid seoses Põhja-Korea delegatsiooni üllatusvisiidiga mitmed küsimused. Miks kasutati Kim Jong-uni lennukit? Miks tuli 3 niivõrd kõrget esindajat korraga? Miks just Aasia mängude ajal? Kas Kim Jong-un saatis nad? Jne jne.
Tundub, et Aasia mängud oli lihtsalt osa Põhja-Korea soovist murda välja rahvusvahelisest isolatsioonist ning äidata end Põhja-Korea rahvale.
Palju on räägitud võimalikust riigipöördest Põhja-Koreas ning äkitselt sõbralikuks muutumisest. Kui riigipöörde võib esialgu puhtalt spekulatsiooniks pidada, siis äkitselt sõbralikuks muutumine ei ole väga adekvaatne hinnang. Põhja-Korea selle aasta välispoliitiline aktiivsus on viimaste aasta suurim. Üheks võtmeisikuks siin on 2014. aasta aprillis Põhja-Korea välisministriks määratud Ri Su-yong, kes on ametisse astumisest alates külastanud Aafrika, Lähida-Ida ja Kagu-Aasia riike ning Ameerika Ühendriike ja hiljuti Venemaad.
Nagu Põhja-Korea puhul ikka, levib kõiksugu kinnitamata informatsiooni ning nii teatati 2013. aastal, et Ri Su-yong kui Jang Sung-taeki lähedal olev isik on hukatud. Pool aastat hiljem sai temast aga hoopis välisminister.
Juunis külastas Ri Su-yong Aafrikas Alžeeriat, Gambjat, Mosambiiki ja Gabonit ning jätkas enda visiiti Lähida-Idas Kuveidis, Liibanonis, Süürias ja Iraanis. Visiidi kestus oli koguni 39 päeva. Üks võimalikest seletustest neid riike vaadates on energiaallikate otsimine. Nii Alžeeria, Gabon, Mosambiik, Kuveit ja Iraan on naftat ja gaasi tootvad riigid, kelle toodangust Põhja-Korea kindlasti huvitatud oleks. Süüria on aga ajalooline Põhja-Korea liitlane, kellele saab aeg-ajalt relvi müüa. Teadupärast on energia just see, mida Põhja-Koreal hädasti vaja on (siit ka hiljuti Venemaal Sahhalini saare külastuse põhjus). Teine ühendav joon on ebademokraatlikud režiimid, kelle toetushääl ÜRO-s näiteks inimõiguste küsimuses aitaks Põhja-Koreal näidata liitlaste olemasolu.
Augustis ehk siis paari nädalase vahe järel Ri Su-yongi aktiivne ringsõit jätkus. Kõigepealt külastati Vietnami ja Laost ning seejärel Myanmaris peetud ASEANI Regionaalfoorumi istungit. Myanmarist sõideti edasi Singapuri ja Indoneesiasse. Kogu visiit kestis 16 päeva.
Vietnamiga on Põhja-Koreal olnud head ja aktiivsed suhted mõnda aega ning kui Põhja-Korea kontekstis rääkida majanduse reformimisest ja avamisest, siis seda mitte ilmtingimata Hiina stiilis, vaid just Vietnami. Laos on sarnaselt Vietnamiga samuti kommunistlik riik ning lisaks ajaloolistele headele suhetele huvitub Põhja-Korea Laosest läbi Hiina Taisse põgenevate ja seal Lõuna-Korea saatkonnas asüüli paluvate põhjakorealaste kinnipüüdmise tõttu. Myanmariga seob kahte riiki head suhted hunta valitsemise päevist - relvamüük ning võimalik gaas. Singapur on aga potentsiaalne investeeringute allikas. Kahe riigi vaheline kaubandus on suhteliselt aktiivne ning kui Põhja-Korea peaks avanema stiilis nagu Vietnam või Hiina, siis just Singapur on üks neist kohtadest, kust loodetakse investeeringuid näha. Indoneesia Kagu-Aasia suurim riik ning majandussuhete tugevdamise võimalusi on mitmeid. Energia eelkõige.
27. septembril astus Ri Su-yong New Yorgis asuva ÜRO peakontori kõnepulti, kõneldes küll tuumaprogrammi vajalikkusest ja Süüria kaitsmisest, kuid samas kohtus ta ka ÜRO peasekretäri korealase Ban Ki-mooniga ja teatas Põhja-Korea kliimakõnelustest osa võtmisest. Põhja-Korea välisminister esines kõnega ÜRO peaassamblee ees viimati 15 aastat tagasi. Lisaks kohtus Ri Su-yong New Yorgis veel Lõuna-Aafrika Vabariigi, Mongoolia ja Indoneesia presidentidega ning Katari, Egiptuse ja Hispaania välisministritega. Väidetavalt soovis Ri Su-yong kohtuda isegi John Kerryga, kuid USA pool lükkas selle soovi tagasi.
30. septembril oli Ri Su-yong juba Moskvas, kus ta alustas Sergei Lavroviga kohtudes 11-päevast visiiti Venemaal. Moskvast liiguti edasi Khabarovskisse ja sealt Sahhalini saarele. Lisaks energiaküsimustele huvitab Põhja-Koread ka koostöö põllumajandussektoris. Väidetavalt olla Katar lubanud Põhja-Koreale laenu põllumajanduse arenguks.
Suhetes Jaapaniga on Põhja-Korea samuti aktiviseerunud ning taas on käivitunud Põhja-Korea poolt röövitud jaapanlaste uurimine. Seda nö viimase aja erisuhet Tokyo ja Pyongyangi vahel jälgivad nii Lõuna-Korea kui ka USA. Nii näiteks muutis Jaapan Põhja-Koreale kehtestanud osad sanktsioonid juulis kehtetuks, saades Põhja-Korealt kinnitust röövitud Jaapani kodanike uurimise alustamisest. Hetkel ongi käsil esialgse raportiga tutvumine ning vastavad kohtumised toimuvad Hiinas Shenyangis 200km kaugusel Põhja-Korea piirist. Teemat jälgitakse Jaapanis väga teraselt ning Yomiuri Shinbun kirjutab sellest väga tihti.

Kummalisel kombel on aga Hiina ja Põhja-Korea suhted aga üha jäisemad. Isiklik vaatlus on täheldanud selget muutust viimase 3 aasta sees. Üheks ilmekaks näiteks jahenemisest on see, kui Hiina välisminister Wang Yi kohtus augustis Myanmaris Ri Su-yongiga, avaldas People's Daily sellest vaid 3 rida ja ei midagi rohkemat. Samamoodi oli jäine 1. oktoobriks Xi Jinpingile saadetud Kim Jong-uni õnnitlus Hiina Rahvavabriigi sünnipäeva puhul. Õnnitluses polnud viidet kahe riigi pikaaegsele sõprusele, mis jätkub ka tulevikus. Seda sõnastust on kasutatud kõik eelmised aastad. Samamoodi on näha Hiina meedias, et Põhja-Korea suhtes ollakse asjade õigete nimedega nimetamisel palju otsekohesemad kui varem.

Ri Su-yongi diplomaatilist aktiivsust vaadates on selge, et Pyongyang on asunud murdma seda isolatsiooni, millesse ta tänu ise oma tegevusele sattunud on. Mitmed Lõuna-Korea vaatlejad kirjutasid juba septembris, et on oodata, et Incheonis toimuvate Aasia mängue raames toimub miskit sensatsioonilist. Tegemist polnud pelga ennustamisega, vaid Põhja-Korea aktiivne diplomaatiline tegevus viimase poole aasta jooksul justkui viitas sellele. Põhja-Korea sportlaste osalemine mängudel on aga seda tähelepanuväärsem, et näiteks talvel toimunud Sochi olümpiamängudest jäid Põhja-Korea sportlased eemale. Välja ei tuldud ka traditsiooniliselt tugevale alale nagu lühiraja kiiruisutamine.
Põhja-Korea elas Aasia mängudele enneolematult tugevalt kaasa. Lõuna-Korealt saadi tasuta ülekandeõigused ning Pyongyangis sai avalikult ekraanilt mänge jälgida. Iga põhjakorealase edu kasutati poliitiliselt kohe ära, jätkates ülekande keskel Kim Jong-uni ülistamisega. Tõeliseks maiuspalaks oli naiste jalgpalli kuld, mis võideti Jaapani vastu. Aasia mängud oli Põhja-Korea jaoks suur propagandistlik võimalus järjekordselt enda liidreid ülistada. Kuna sport ja poliitika on Põhja-Koreas ülitihedalt seotud ning spordiminister on alati kõrge poliitik/sõjaväelane, siis sõit Incheoni lõputseremooniale oli järjekordne akt näidata end oma rahvale. Näidata, et nad spordis ja poliitikas ning et nad on koos maailmaga.
Kui 3 Põhja-Korea kõrge tegelase saabumine mängudele oli vaatlejate jaoks sensatsiooniline, kuid teatud mõttes justnagu ootuspärane, siis palju küsimusi tekitas just 3 tegelase saabumine. Miks mitte üks? Ja kus oli Kim Jong-un? Viimast me ei tea, kuid küll aga teame, et nii tema ihukaitsjad kui ka lennuk olid Incheonis kohal.
Oletame, et oli riigipööre. Kas on mõeldav, et riigipöörde järel oleksid sedavõrd kõrged tegelased riigist lahkunud? Kas on mõeldav, et nad lahkuskid koos? Kas on mõeldav, et nendega on kaasas Kim Jong-uni ihukaitsjad? Ihukaitsjad, kes peaksid olema ajupestud paadunult liidri kaitsjad? Väga kaheldav. Näiteks, kui Liibüa liider Muammar Gaddafi 2011. aastal hukati, lasi Kim Jong-il kutsuda kokku kõik isiklikud ihukaitsjad ning kontrollis nende meelsust ja lojaalsust.
Kui riigipööret ei ole toimunud, miks siis 3 kõrget tegelast? Lõuna-Korea meedia pakub üheks vastuseks ühtsuse näitamise. Kuna pärast Kim Jong-uni kadumist avalikust pildist septembri alguses on hakanud liikuma kõiksugu spekulatsioone ja teooriaid, soovis Põhja-Korea demonstreerida enda ühtsust. Siit ka oletatav põhjust, miks kasutati Kim Jong-uni lennukit ja ihukaitsjaid. Lõplikku tõde me mõistagi ei tea, nagu ütlesid Hiina vaatlejad ühes telesaates.
Miks Põhja-Korea on siis välispoliitiliselt aktiviseerunud? Vastus tundub olevat soov tagada väliskapitali sissetulek ning murda end välja isolatsioonist. Üha rohkem kirjutatakse nii Hiinas kui ka Lõuna-Koreas sellest, kuidas Põhja-Koreas eksisteerib nö kaks majandust. Üks on Põhja-Korea rahaühikul won ning teine USA dollari ja Hiina jüääni peal põhinev majandus. Kuna pärast 2009. aasta rahareformi woni kurss muutus 100:1-le ning sellele järgnes metsik inflatsioon, hakkasid inimesed üha rohkem kasutama paralleelselt jüääni ja dollarit.
Kuna rahval on õigus turul müüa kaupa ning tekkinud on ka erinevad poed, liigub rahva käes üha rohkem sularaha. Reeglina pole see mitte won, vaid kas jüään või USD. Väliskapital jookseb sisse piiriäärsest kaubandusest Hiinaga. Peamine piiriülene kaubandus käib Hiina linna Dandongi ja Põhja-Korea linna Sinuiju vahel. Teine aktiivne piirkond on Hiinas asuv Yanbiani Korea Autonoomne prefektuur, kus Hiina meedia sõnul töötab ligi 20 000 põhjakorealast. Kolmas piirkond on piir Venemaaga, mida ühendab sarnaselt Hiinaga ka üle Tumeni jõe minev sild.
Septembris peeti Hiinas Daliani provintsis Põhja-Korea investeerimiskonverentsi. Hiina meedia kirjutas, kuidas õhustik konverentsil oli palju avatum kui varasematel aastatel ning ilmselgelt oli tunda muutust. Näiteks oli kuulajatel võimalus küsida Põhja-Korea esindajatelt vabas vormis küsimusi teemal nagu turvalisus ja stabiilne investeerimiskeskkond.
Kaubandusmahud Hiinaga on Põhja-Koreal iga aastaga kasvamas. Hiinlased mitte ainult ei kauple ehitusmaterjalide ja põllumajandustoodetega, vaid lausa on Pyongyangilt saanud loa kasutada riigi kirdeosas asuvat riigi tähtsuselt teist sadamat Chongjini.
Teine moodus investeeringute ja kaubanduse kõrval väliskapitali kõrval on sissetulev turism. Dandongi turismibüroode sõnul on Põhja-Koreasse minevate turismigruppide arv sellel aastal märkimisväärselt tõusnud. Oodatud ei ole mitte ainult Hiina turistid, vaid ka teised välismaalased. Pyongyangi eesmärgiks on 2016.aastaks saavutada 1 miljoni välisturisti piir (hetkel on see 200 000 kandis). Vaatamata faktile, et Põhja-Korea on vangistanud 3 USA kodanikku, propageerib Põhja-Korea end üha rohkem kui turismisihtpunkti. Näiteks soovitakse taas näha Lõuna-Korea turiste Kumgangi (hääldatakse Kõmgang) mäel, vaatamata 2008. aasta intsidendile, kui üks Lõuna-Korea turist lubatud rajalt kõrvale astudes sõjaväe poolt surnuks tulistati.
Samamoodi pälvis suurt meediatähelepanu 2013.aastal avatud Masikryongi suusabaas, mida Põhja-Korea soovis isegi kasutada ühe areenina Pyeongchangi 2018.aasta taliolümpiamängudel. Rahvusvaheline Olümpiakomitee lükkas selle pakkumise aga tagasi.
Hiinlased ei käi Põhja-Koreas mitte ainult äri tegemas, vaid Põhja-Koreasse on hiinlaste poolt rajatud ka 2 kasiinot. Hiina meedia kohaselt kuulub üks neist kuulsale filminäitlejale Jackie Chan.
Samuti kirjutab nii Lõuna-Korea kui Hiina meedia, et Põhja-Koreas on tekkinud seltskond inimesi, kes kapitalistliku tegevusega (nii väljendatakse) on suutnud koguda sääste ning omavad Põhja-Koreas üha märkimisväärset sõltumatust. Nii näiteks lubati neil investeerida 100 000 korteri projekti Pyongyangis, kui valistsu teatas, et neil puudub võimekus neid korterelamuid ise välja ehitada. Samuti peavad põhjakorealastest ettevõtjad maksma valitsusele aeg-ajalt andmit, mis teinekord küündib kuni 20 aasta keskmise palga suuruse summani. On selge, et valitsusel on rahaline võimekus selgelt piiratud ning jüäänil ja dollaril baseeruv paralleelmajandus on tugevaks alternatiivseks mootoriks riigi püsimajäämisel. Küsimus tekib, mis saab sellisest kahest paralleelsüsteemist tulevikus, kui Kimi dünastia ei ole nõus riigisüsteemi oluliselt reformima.
Küsimus jääb aga, kas kogu see nö avanemine, mis Põhja-Koreas teoksil on, on mõeldud majandusarenguks või tuumaprojekti rahastamiseks? Kui piiriäärse kaubandusega jsaavad välisvaluutat teenida tavainimesed, siis välisturistide ja välisinvesteeringute näol kasseerib raha sisse valitsus. Osade vaatlejate sõnul seda selleks, et oma raketi- ja tuumaprojekti arendamiseks osta välisvaluuta eest teistelt riikidelt erinevaid komponente. Nii ongi näiteks Põhja-Korea just saanud valmis Sohae raketibaasi uuendusprojektiga ning Jaapani meedia väitel on seal täheldada aktiivset tegevust ka praegu. Küsitakse, kas Põhja-Korea valmistub järjekordseks raketikatsetuseks?
Seega võib öelda, et 3 Põhja-Korea liidri ilmumine Aasia mängudel ei olnud juhuslik, vaid üks killuke viimase aja arengutest Põhja-Koreas. Kas sellega saavutatakse kõrgetasemelised kohtumised Lõuna-Koreaga, näitab aeg, kuid esialgu ollakse lõunas äraootaval seisukohal. Kuna Põhja-Korea on korduvalt keeldunud loobumast tuumapommi jätkuvast tootmisest, siis on vähetõenäoline, et Pyongyang ja Washington istuksid ühise laua taha. Nii et Põhja-Korea eesmärgiks ei peaks olema tähelepanu võitmine, väljapressimine (väidetakse, et 3 USA kodaniku arreteerimisega soovib Pyongyang saada Washingtoniga otsekontakti) ja lapsikud eksprompt välisvisiidid, vaid laiaulatuslike reformide sisseviimine. Tänu reformidele suutsid enda võimu säilitada nii Hiina kui ka Vietnami Kommunistlik partei. 

Mis Hongkongis toimub?

Ma vaataksin meeleavaldusi Hongkongis natuke suuremas pildis kui vaid vihmavarjud vs pisargaas. Nagu teada, on selle taga peamiselt Hongkongi Üliõpilasliit (üks liidritest on 周永康 ehk sama nimega nagu mahavõetud sisejulgeoleku eest vastutav eelmise poliitbüroo alalise komitee liige Zhou Yongkang). See on liit, mis on otseselt seotud Hongkongi demokraatialiikumise ja viimasel ajal aktiviseerunud Hongkongi iseseisvumishäältega. Demokraatialiikumine (faan manzyu paai) koosneb erinevatest organisatsioonidest, liitudest ja parteidest, mille toetusprotsent Hongkongi rahva seas kõigub 40-50% vahel. Liikumise eesmärgiks on 雙普選 ehk kahed valimised üleüldise valimisõigusega (一人一票 ehk igal valijal üks hääl) - Hongkongi juhi ja legislatiivnõukogu valimised.
Praeguste meeleavalduste sütitajaks oli Pekingi suvine keeldumine viia aastaks 2017 sisse üleüldine valimisõigus (kuig 1997.aasta ülemineku ajal kehtinud Basic Law põhjal pidi see nii olema). Pekingi nägemuse kohaselt viidaks valimised endiselt läbi "heakskiidetud nõukogu" abil. See aga suurele osale hongkonglastele ei meeldinud ning nii algasid tsiviilallumatuse mõtted.
Nagu öeldud pole meeleavaldused kasvanud välja tühjast kohast, vaid Hongkongis on märkmisväärne osa elanikest mandristamise (Mandri-Hiinaks ehk pilkavalt öeldes 強國 muutumise) vastu. Märge: (強國 (kantoni keeles koeng gwok) ehk võimas riik on Hongkongis kasutusel olev Mandri-Hiinat pilkav nimetus. Koeng gwok on riik, mis on korrumpeerunud, ülbe, rikas, suurte musklitega, tsiviliseerimatu, ajudeta ning millel pole hiina kultuuri ja kommetega mingit pistmist). Nii on suhteliselt sama seltskond või siis nendega ühes rütmis hingav liikumine (näiteks Joshua Wong) viinud Hongkongis läbi mitmeid meeleavaldusi. Eestlastele peaks olema tuttav ajalooõpikute ja patriotismi vastased meeleavaldused, mis tõepoolest saavutasid enda eesmärgi - Mandri-Hiina haridust ja patriotismiõpetust ei tooda Hongkongi koolidesse. Joshua Wong ongi meeleavalduste käigus meediale öelnud, et võitluses demokraatia nimel tuleb maksta oma hinda, kuid hongkonglastel tuleb vastu pidada.
Kas ka praegused meeleavaldused Hongkongi saarel Causeway Bay ja Admiralty piirkonnas ning Kowloonis Mongkokis saavutavad enda eesmärgid on väga vara öelda. Hongkongi meediat lugedes tuleb igalt poolt välja, et ollakse valmis pikemaaegseks meeleavalduseks. Kui alguses soovisid meeleavaldajad protesteerida üldise valimisõiguse sisse mitte viimise vastu, siis nüüd on üheks peamiseks nõudmiseks Hongkongi liidri Leung Chun-ying tagasiastumine. Leung Chun-ying on aga öelnud, et ta on nõus meeleavaldajate liidritega kohtuma, kuid kui nad jätkavad tema tagasiastumist, siis on "läbirääkimiste ala väga väike". "Ma ei astu mingil juhul tagasi," ütles Leung täna. Meeleavaldajad ütlesid aga vastu, et kui Leung Chun-ying 2 päeva sees tagasi ei astu, vallutavad meeleavaldajad Hongkongi valitsuse peamised hooned nii seest kui väljast. See oleks olukorra kindel eskaleerumine.
Kuigi siin-seal (sostiaalmeedia ja 東方日報 leht) on vihjatud võimalikule Hiina vabastusarmee "ülesõitmisele" Tiananmeni veresauna stiilis, ei vasta see Facebookis spetsiaalselt Occupy Central meeleavalduste kuulujuttude ümberlükkamiseks asutatud OCMK lehe sõnul tõele. Meeleavaldajad on Hongkongi saarel tulnud tänavaile aga väga tähelepanuväärses piirkonnas - Hongkongi politsei peahoone ees, millest omakorda 600m läänes asub Hiina Rahvavabastusarmee Hongkongi peahoone. Nende vahepeale jäävad Hongkongi valitsushooned, mille katusel lehvib nii Hiina kui Hongkongi lipp. See on Admiralty piirkond, mille metroopeatused on Hongkongi meedia sõnul meeleavalduste tõttu suletud. Hiina raskerelvastusega armee asub Hongkongi saare lõunaosas asuvas Stanley baasis, mille ees lehvitati kevadel Hongkongi iseseisvuslippu.
Tundub, et armee tänavaletoomise asemel minnakse tasakaalukamat teed ning nii on välja ilmunud vastasleer. Kui Occupy Centrali pooldajad kasutavad kuldset linti, siis nö Hongkongi politseid ehk nende endi sõnul korda pooldavad inimesed kannavad siniseid linte. Kas juhuslik või mitte, on ka kõigi nelja Pekingi-meelse partei DAB, Liberal, Economic Synergy ja NPP värv sinine (nii nagu näiteks Kuomintang Taiwanilgi.) Kuigi 2013.aasta küsitluse kohaselt samastab Mandri-Hiina identiteediga end vaid ca. 10% hongkonglastest, on Pekingiga häid suhteid pooldavate elanike osakaal Hongkongis märkimisväärselt suur. Näiteks nimetatud nelja partei toetus on ühiskonnas ca. 35%, kelle hulka kuulub suur osa ettevõtjatest ja finantsmaailmast. Praegune Hongkongi liider Leung Chun-ying on pärit DAB parteist. Võib juhtuda, et Hongkingis formeerub välja Taile sarnane olukord, kus kaks leeri on omavahel vastakuti. Tais on see reeglina lõppenud sõjaväe sekkumisega, Hongkongil säärane vastasseis viimase 20 aastase ajaloo jooksul aga puudub.
Nö sinine meelsus tuleb välja ka Hongkongi meedias. Kõige tugevamalt on Occupy Centrali liikumist pooldamas kantonikeelne Apple Daily (mis on muide Mandri-Hiinas netis keelatud ja konfiskeeritav materjal). Kõrval on aga väljaandeid (näiteks kantonikeelne tasakaalukam Sing Tao Daily või hiinakeelne radikaalne väljaanne Wen Wei Po) jt, mis rõhutavad tavapärase elu häirimist. Nii näiteks on osad pangad, koolid ja ettevõtted suletud ning 120 bussiliini marsruuti on muudetud ja 30 sõitmine üldse tühistatud. Wen Wei Po aga otseselt sõimab ja naeruvääristab meeleavaldajaid - nimetades neid USA koerteks. Samamoodi kirjutatakse palju, et majandus saab kahjustada ning tulemata jääb suur hulk Mandri-Hiina turiste (üks oluline osa Hongkongi majanduses). Nii on Lõuna-Hiina provintsidel (miskipärast on eraldi välja toodud just Lõuna-Hiina provintsid) otsesõnu keelatud organiseerida uusi turimigruppe Hongkongi. Hongkongi 東方日報(Oriental Daily) nimetab neid keskvalitsuse poolt kehtestatud "majandussankstioonideks".
Isegi, kui Hongkongil lastakse mässata, on küsimus, kas see nakatab ka teisi Hiina piirkondi? Endises Portugali koloonias Macaos näiteks avaldas 700 inimest toetust Occupy Central liikumisele Sõpruse väljakul vaikselt istudes. Hongkongi Ming Pao leht kirjutab, et oma toetust on avaldanud erinevate Hiina linnade (k.a. Peking ja Shanghai) ärgsamad kodanikud ja ühiskonnaaktivistid. Kui Macao meeleavaldusi suudab Hiina keskvalitsus veel seedida, siis Mandri-Hiina omasid kohe kindlasti mitte. Nii ongi Mandri-Hiina peavoolumeedia täielikult või osaliselt eiranud Hongkongi sündmusi. Inimestega suheldes selgub, et paljud hiinlased üldse ei teagi Hongkongi sündmustest mitte midagi. Kas seotud või mitte, kuid Mandri-Hiinas keelati hiljuti ära ka Instagram. Kui 2010. aasta detsembris tabas Araabiamaailma meeleavalduste laine, jõudsid need uudised ka Hiina meediasse ning kevad lausa Pekingi tänavatele. Hongkongi meeleavaldusi aga ei kajastata. Või on need teiste uudiste seas justnagu muuseas ära mainitud.
Siit jõuame edasi järgmise Pekingi hirmuni - välismaailm. Pekingis usutakse tõsimeeli, et Hongkongi meeleavalduste taga on vähemalt osaliselt välismaailm, eeskätt USA ja Suurbritannia. Nii levis paar päeva tagasi pilt, kus väidetav USA diplomaat jagab meeleavaldajatele raha. Peking hoiatas juba, et välismaa diplomaadid hoidku end meeleavaldajatest eemale ning et tegemist on siseasjaga. Pekingil on USA konsulaadiga olnud pingelised suhted juba mõnda aega, sest väidetavalt toetab USA konsulaat Hongkongis demokraatiameelseid ehk Pekingi-vastaseid liikumisi. 2013. aastal ütles äsja USA peakonsuliks saanud Clifford Hart, et ta toetab Hongkongis üldist valismiõigust, pälvides nii Pekingilt terava kriitika ja sisesjadesse sekkumise süüdistuse. Hiina ongi Honkongil rohkem silma peal hoidnud viimase aasta jooksul. Perioodil, kui enne Occupy Central väljakasvamist räägiti teatud ringkondades isegi Hongkongi iseseisvumisest. Apple Daily ühe kevadise artikli kohaselt käisid iseseisvusmeelsed isegi Tai rahutuste ajal saamas seal kogemusi, kuidas selliseid meeleavaldusi korraldada ja kuidas tulla toime valitsusepoolse mahasurumisega.
On tõenäoline, et kui uudised meeleavaldustest jõuavad üha rohkem Mandri-Hiinasse, hakkab meedia neid demoniseerima ning Läänt süüdistama. Selline käitumine sobituks suurepäraselt senisesse Mandri-Hiina meedia praktikasse. Demoniseerides on lihtsam ka õigustada otsuseid, kui need peaksid osutuma inetuteks. Välisvaenlase argument on Mandri-Hiinas alati peale läinud.
Hetkel tundub, et meeleavaldajate üks peamisi eesmärke sundida Leung Chun-yingi tagasi astuma, on saavutamatu. Isegi, kui Leung astub tagasi, tekib küsimus, kes tuleb asemele? Asemel tuleb teise nimega üsna samade vaadetega poliitik, sest hetkeline süsteem soosib sedasi. Küll aga on tõenäoline, et pikka aega kestvate demonstratsioonidega saavutatakse üldine valimisõigus. Väga palju sõltub sellest, kuidas Hongkongi valitsus vastab praegustele meeleavaldustele. Jõudu kasutades tõuseb meeleavaldajate pooldajate hulk, kuid olukorra vindudes ja tupikusse sattudes võib selle jõud raugeda ning elanikud väsivad põhimagistralide blokeerimisest. Fakt on aga see, et meeleavalduste näol on tegemist juba aastaid veereva lumepalliga, mis on oma tõelist purustusjõudu näitamas alles nüüd. Pekingile saab üha selgemaks, et 20 aastasele kooselule vaatamata on vastasseis Hongkongiga ainult teravnenud. Peale on kasvanud põlvkond, kes on sündinud ülemineku ajal 1990ndate lõpus ning kelle protestivaim tundub olevat veelgi tugevam.

teisipäev, 31. detsember 2013

Tõusvad majandused vs arenenud majandused

Kui 2008.aastal tabas läänemaailma finantskriis, hakati tavapärasest rohkem rääkima Lääne allakäigust ja tõusvate riikide tulekust (nagu näiteks see artikkel Postimehes). Ühte konkreetset nimekirja tõusvatest riikidest (ingl. k. emerging markets) ei ole ning erinevad asutused ja analüütikud panevad koondnimetuse "tõusvad majandused" alla erinevad riigid, mida võib kokku olla kuni 25. Läänt tabanud finantskriisi ajal on perioodil 2008-2012 teistest seast eriti tõusnud esile Hiina. See muutus oli eriti ilmekas Euroopat tabanud panganduskriisi taustal, kui kuulutati - ja tehakse siiamaani - Euroopa hääbumist ning Aasia tõusu. Aasia vs Lääs teemal olen kirjutanud artikli selle aasta alguses (sama artikkel ilmus KesKusis ja Delfis) ning seda teemat ma siin eraldi enam üles ei võta. Sel korral soovin keskenduda rohkem tõusvatele majandustele.

Tõusvate majanduste tõus on fakt - eriti Aasias asuvate riikide puhul -, mida ei saa eitada ning seda ma ka ei tee. Mida mina aga väidan - nii Aasia kui ka selle sissekande näol tõusvate majanduste kohta, on see, et on veel väga vara öelda, kas uutest majandustest saavad uued mõjukeskused või mitte. Mina väidan, et peale Hiina ei saa ühestki tõusvast majandusest uut mõjukeskust. Uute riikidega küll arvestatakse rohkem, kuid Lääne mõjuvõim jääb pikaks ajaks dominantseks. Lääs ei ole kuhugi kadunud ning seda ei ohusta ei grexit'id ega pigs'id.

2013 ongi tegelikult olnud aasta, kui Lääne meediasse on üha rohkem ilmunud artikleid, kus Aasia ja uute majanduste tõusu osas ollakse palju skeptilisemad. Üks oma vaateid kardinaalselt muutnud analüütik on Antoine van Agtmael, kes kirjutab oma artiklis, et USA-l läheb paremini kui arvati ning Hiinal halvemini kui eeldati.

Elades ise Hiinas ja jälgides aktiivselt siinset meediat nii teles kui kirjas, tean öelda, et Hiinast vaimustumine on Läänes (ja Eestis) suurem kui Hiinas endas, kus tajutakse väga palju eesolevaid probleeme. Kuidas Hiina majandusnumbrid saadakse, on üks pikk ja keeruline teema, mille üle olen ma arutanud Facebookis privas, kuid mille ma siin jätan hetkel kõrvale. Fakt on see, et Hiinal on väga keeruline orinteeruda ekspordilt ja valitsuse investeeringutelt ümber sisetarbimisele. Hiina majanduskasvu langus tänaselt 7.6%-lt 6% peale on Hiina enda analüütikute poolt juba omaks võetud. Seega Hiina massiline tõus kaotab iga aastaga auru ning see kõik on ees. 9% majanduskasvu Hiinas tõenäoliselt enam ei näe.

Maailmapanga andmebaasile tuginedes tegin aga mõned arvutused tõusvad turud vs arenenud riigid. Tõusvateks turgudeks valisin 20 riiki: Argentina, Brasiilia, Tšiili, Hiina, Colombia, Egiptus, India, Indoneesia, Malaisia, Mehhiko, Maroko, Nigeeria, Pakistan, Peruu, Filipiinid, Venemaa, Lõuna-Aafrika vabariik, Lõuna-Korea, Tai ja Türgi. Vaatasin nende SKT elaniku kohta kasvu perioodil 1980-2012 ning kõrvutasin need 23 arenenud riigi omaga. Valisin SKT elaniku kohta sellepärast, et väidan, et mõjukeskuseks saamiseks ei piisa massist, vaid märksa olulisem on rikkus üksikisiku tasandil. Innovaatoriks, liidriks, edasiminejaks ei saa massiga, vaid teadusliku innovatsiooni, ühiskonnakorralduslike mudelite ning teatud kindla vabadusega majanduses ja ühiskonnas.

Nii tuleb välja, et 33-aastase perioodi jooksul kasvas tõusvate majandustega riikides SKT elaniku kohta järgmiselt:

Hiina 35.79x
Lõuna-Korea 13.76x
India 8.91x
Tai 8.64x
Malaisia 7.14x
Indoneesia 6.70x
Tšiili 6.18x
Türgi 5.32x
Egiptus 4.96x
Pakistan 4.93x
Poola 4.84x
Maroko 4.49x
Colombia 4.04x
Nigeeria 3.85x
Argentina 3.63x
Ungari 3.63x
Peruu 3.54x
Filipiinid 3.25x
Brasiilia 3.15x
Mehhiko 2.94x
Lõuna-Aafrika Vabariik 2.84x
Venemaa 2.22x (alates a. 1992)

Samal ajal kasvas arenenud riikide majandus SKT elaniku kohta järgmiselt:

Austraalia 4.21x
Austria 4.02x
Belgia 3.71x
Kanada 3.65x
Taani 3.69x
Soome 4.12x
Prantsusmaa 3.50x
Saksamaa 3.86x
Island 3.66x
Iirimaa 6.10x
Iisrael 4.40x
Itaalia 3.27x
Jaapan 4.16x
Luksemburg 5.81x
Holland 3.88x
Uus-Meremaa 3.56x
Norra 4.30x
Portugal 4.33x
Hispaania 4.09x
Rootsi 4.07x
Šveits 3.14x
Suurbritannia 4.59x
USA 4.11x

Neid andmeid vaadates on näha, et viimase 33 aasta jooksul on tõusvad majandused nagu Brasiilia, Mehhiko, Filipiinid, Peruu, Argentina, Colombia ja Nigeeria arenenud SKT elaniku kasvu järgi aeglasemalt kui mitmed arenenud riigid. Nii et 33 aasta lõikes ei ole rikkust ühe elaniku kohta - ehk seda ainest, mis kasvataks ühiskonnas keskklassi - tõusvate majandustega riikides tulnud juurde rohkem kui arenenud riikides. Suureks erinevuseks on aga Aasias asuvad tõusvad majandused, mis kasvasid oluliselt kiiremini kui Lõuna-Ameerika riigid ja arenenud majandused. Põhjuseks on madalam stardipositsioon ning ekspordile orienteeritud majandused (Hiina, Malaisia, Lõuna-Korea ja Tai). 

Tõsi, kui võtta aluseks viimased 5 aastat, on kaalukauss kenasti tõusvate riikide kasuks, sest läänemaailm ägab kriisi all. Kui kriisid hakkavad tabama tõusvaid majandusi, muutub pilt taas kategooriliselt.

Millegi pärast domineerib ettekujutus, et lääneriikide 0.5% majanduskasvu ajastu on nüüd käes ning tõusvate riikide 6%+ kasv on järgmiseks 20 aastaks tagatud. Kindlasti ei ole olukord nii lihtne. Maailma tarbija on arenenud riigid. Neile toodavad kaupu Hiina, Lõuna-Korea, Tai ja Taiwan. Viimased riigid omakorda impordivad maavarasid, et neid kaupu toota. Kui Lääne tarbimine viimase kriisi ajal aeglustus, ei jäänud teistel riikidel muud üle, kui suunata majandusse valitsuse raha, et kasvu endiselt pinnal hoida. Selline mudel ei saa aga kehtida igaviku ning riigid nagu Hiina peab soodustama sisetarbimist. Mis aga omakorda ei ole üldsegi lihtne ülesanne.

Mitmed tõusvate majandustega riigid sõltuvad eksporditavatest maavaradest, näiteks Tšiili, Lõuna-Aafrika Vabariik, Nigeeria, Mehhiko, Brasiilia ja Venemaa. Kui Hiina ei suuda näidata senist kasvu (aastas 9.3% keskmiselt perioodil 1980-2012) ning USA kildagaasi revolutsioon jätkub, on nimetatud riikide majandus palju tugevama surve all. Üldiselt kaldun ma arvama, et nendest nimetatud riikidest ei saa uusi mõjukeskusi, kui riikides ei viida sisse ulatuslikke reforme majanduse liberaliseerimiseks (Brasiilia, Argentina ja Venemaa).

Tõusvatesse majandustesse skeptilisemalt suhtuvat sentimenti (eriti BRIC majandustesse) võiks hinnata näiteks börside järgi. Panen alljärgnevalt üles tõusvate majanduste turud viimase 5 aasta jooksul. On näha, et just viimasel paaril aastal on paljude tõusvate riikide börsid kehvemalt esinenud kui tähtsamate arenenud riikide omad. Andmed pärinevad Bloombergist ja Yahoost. Kui vaadata viimase 20 aasta lõikes, võib laias laastus öelda, et arenenud riikide börsid on olnud sama tootlikud kui tõusvate riikide omad. Arenenud riikidest on eriti hästi esinenud USA, Saksamaa ja Suurbritannia börsid. 

Peruu börs viimased 5 aastat



















Türgi börs viimased 5 aastat



















Argentina börs aastast 1996












Argentina börs viimased 5 aastat



















Colombia börs viimased 5 aastat



















Egiptuse börs viimased 5 aastat



















Malaisia börs viimased 5 aastat



















Malaisia börs aastast 1994














Lõuna-Aafrika Vabariigi börs viimased 5 aastat



















Brasiilia börs viimased 5 aastat



















Brasiilia börs aastast 1994














Indoneesia börs viimased 5 aastat



















Indoneesia börs aastast 1998














Pakistani börs viimased 5 aastat



















Lõuna-Korea börs viimased 5 aastat



















Lõuna-Korea börs aastast 1998














Mehhiko börs viimased 5 aastat



















Mehhiko börs aastast 1991














Venemaa börs viimased 5 aastat



















Maroko börs viimased 5 aastat



















Nigeeria börs viimased 5 aastat



















Filipiinide börs viimased 5 aastat



















India börs viimased 5 aastat



















India börs aastast 1998














Tšiili börs viimased 5 aastat



















Tšiili börs aastast 2004












Hiina börs viimased 5 aastat



















Hiina börs aastast 1990












Tai börs viimased 5 aastat



















Neid graafikuid vaadates näeme, et Peruu, Colombia, Egiptus, Brasiilia, Lõuna-Korea, Venemaa, Maroko, India, Tšiili ja Hiina börsidelt on pärast 2009.aasta alguse taastumisest tänaseks aur välja läinud. Küll aga on näidanud head edasiminekut Türgi, Argentina, Malaisia, Lõuna-Aafrika Vabariigi, Indoneesia, Pakistani, Mehhiko, Nigeeria, Filipiinide ja Tai börsid, kus 5 aasta sees on näha suhteliselt stabiilset kasvu.

Arenenud riikide börsid aga ei jää siinkohal üldsegi mitte alla. Kui Lõuna-Euroopa, Prantsusmaa, Soome ja Austria börsid välja jätta, on teised arenenud börsid (USA, Kanada, Austraalia, Uus-Meremaa ja põhjapoolne Euroopa) näidanud kindlat kasvu. Ehk siis suhtena arenenud riikidega on seis sama. Kui aga arvestada, et maailma suurimad börsid on just USA, Saksamaa ja Suurbritannia omad, on nende börside kasv kaalukam kui näiteks Pakistani või Filipiinide oma. Lisaks on suur osa arenevate majanduste börsidel liikuvast rahast pärit arenenud riikidest.

All mõned arenenud riikide börsid:

Saksama DAX aastast 1990












Dow Jones Industrial Average aastast 1992














NASDAQ-100 aastast 1985














S&P 500 aastast 1950














Suurbritannia FTSE 100 aastast 1984













Neid graafikaid vaadates on näha, et viimase 20 aasta jooksul on arenenud riikide börsid olnud hea tootlusega. Niisamuti on viimase 5 aasta tootlus olnud ainult ülespoole. 

Tõusvate majandustega riigid sörgivad endiselt Läänel sabas ning mida lähemale nad jõuavad, seda aeglasemaks jääb ka kasv ning edasi saab minna vaid innovatsiooniga. See aga eeldab ulatuslikke reforme riikides, kus on suur ebastabiilsus (Nigeeria, Egiptus, Pakistan, Colombia, Mehhiko), on sisepoliitiliselt potentsiaalselt konfliktsed (Indoneesia, India, Malaisia, Tai, Filipiinid, Türgi) või baseerunud valdavalt vaid ühel majandusmudelil (Hiina, Lõuna-Korea). Et ka reaalselt tekiksid uued mõjukeskused, selleks peavad tõusvate majandustega riigid investeerima inimkapitali. ÜRO inimarengu indeksit vaadates on näha, et tõusvate majandustega riikidel on veel pikk tee minna, et arenenud riikidele järele jõuda. Ei tasu unustada, et ka arenenud riigid jätkavad edasiminekut. 

Panen lõppu ka statsitika riikidest, mis olid SKT elaniku kohta (USD) kõige arenenumad aastal 1980 ja aastal 2012. On näha, et tänaseks on langust näidanud paar Kariibi mere riiki koos Lähis-Ida naftariikidega, kuid tõusnud on Aasia riigid. Lisaks on 20 sekka tulnud nii Itaalia kui Hispaania, aastal 1980 neid 20 rikkaima riigi seas ei olnud. Õpetuseks on Liibüa - mis juhtub riigiga, kui seda ei osata valitseda ning lõpuks jõutakse kodusõtta.

1980
Katar 51 889
UAE 35 442
Kuveit 25 499
Saudi Araabia 15 794
Šveits 14 273
Liibüa 13 466
Luksemburg 13 404
Norra 12 662
USA 12 575
Kanada 11 578
Bahama 11 151
Island 10 851
Holland 10 699
Austria 10 420
Taani 10 120
Belgia 10 083
Prantsusmaa 10 081
Saksamaa 10 004
Austraalia 9965
Rootsi 9904
Bahrein 9232
Itaalia 9111
Soome 8683
Jaapan 8610
Kreeka 8587
Gabon 8572
Uus-Meremaa 8282
Barbados 8224
Suurbritannia 7963
Iisrael 7689


2012
Katar 100 888
Luksemburg 77 958
Singapur 60 799
Norra 54 397
Brunei 54 114
USA 51 703
Hongkong 50 936
Šveits 44 864
Kanada 42 316
Austraalia 41 954
Austria 41 907
Holland 41 527
Iirimaa 40 716
Rootsi 40 304
Kuveit 39 873
Island 39 718
Saksamaa 38 665
Taiwan 38 356
Belgia 37 458
Taani 37 324
Suurbritannia 36 569
Jaapan 35 885
Soome 35 770
Prantsusmaa 35 295
Iisrael 33 877
Lõuna-Korea 31 949
Bahama 31 324
Saudi Araabia 30 477
Hispaania 30 058
Itaalia 29 811

pühapäev, 29. detsember 2013

Viisavabad riigid, koos kaardi ja nimekirjaga


Alates 24. jaanuarist 2014 saavad Eesti kodanikud reisida Taisse viisavabalt. Taiga viisavabaduse saavutamine on Eesti välisministeeriumi jaoks kindlasti oluline läbimurre, sest seda on taotletud juba aastaid. Viimane suurim viisavabaduse saavutamise läbimurre oli eelmise aasta oktoobris, kui Eesti kodanikud said alates 01.10.2012 kuupäevast hakata viisavabalt reisima Brasiiliasse. 

Eesti kodanikud võivad nüüd (k.a. Tai) viisavabalt reisida maailmas 120 riiki/ erihalduspiirkonda/meretagusele alale. Et visuaalselt paremini aru saada, kuhu maailmanurka Eesti kodanikud viisavabalt reisida saavad, tegin välisministeeriumi kodulehel olevale infole toetudes vastava kaardi, millel on sinise värviga märgitud ära kõik viisavabad riigid. On näha, et kui Euroopa, Põhja- ja Lõuna-Ameerika on põhimõtteliselt tervenisti viisavabad, siis Aafrikas ja Aasias on hall ala ülekeelukalt domineeriv. 

Euroopas pole viisavabad riigid ainult Valgevene ja Venemaa, Põhja-Ameerikas Kariibi mere saartest Kuuba ja Jamaika ning Lõuna-Ameerikas Surinam ja Guyana. Aafrikas ja Aasias ei tule vaadata riike, millega Eestil viisavabadust ei ole, vaid riike, kellega on. Aafrikast ainult Maroko (siia alla kuulub tõenäoliselt ka Lääne-Sahara, kuigi Eesti välisministeeriumi kodulehel vastavat infot ei ole, sest Lääne-Sahara riiki tunnustavad maailmas ainult 46 riiki. Eesti ratturid on Marokost Lääne-Saharasse sõitnud ning "piiril" viisat neilt ei küsitud.), Botswana, Svaasimaa, Mauritius ja Seišellid. Aasias on viisavabasid riike natuke rohkem - Armeenia, Gruusia, Iisrael, Kõrgõzstan, Tai, Malaisia, Singapur, Brunei, Filipiinid, Taiwan, Macao, Hongkong, Jaapan ja Lõuna-Korea. Okeaanias Austraalia, Uus-Meremaa, Fidži, Kiribati, Niue, Prantsuse Polüneesia, Vanuatu, Uus-Kaledoonia ja Wallis ja Futuna. 

POTENTSIAALSED VIISAVABAD RIIGID

Kuigi Kuuba on Eesti turistide seas olnud üks turismisihtpunktidest Kariibi mere regioonis, on selle kommunistliku riigiga viisavabaduse saavutamine raskendatud ning võib oletada, et ka mitte Eesti välismisniteeriumi prioriteet. Seevastu Jamaikaga võib Eestil tõenäoliselt ühel päeval viisavabadus olla. Enamus EL riikidel on Jamaikaga viisavabadus olemas. 

Surinami ja Guyanaga võib viisavabaduse samuti saavutada, sest näiteks Guyanaga on see olemas Soomel ning veel mitmel EL riigi kodanikud naudivad Guyanasse viisavaba reisimist. Probleem on aga selles, et Guyana ja Surinam on näiteks lennuliikluse poolest suhteliselt suletud riigid, sest näiteks Guyanal on lennuühendus vaid Kariibi saarte, Kanada ja USA-ga, mille vahet lendavad Guyana immigrandid ja töölised. Sama seis on ka Surinamiga, kellel endise Hollandi kolooniana on küll läbi Amsterdami olemas otseühendus ka Euroopaga, kuid ülejäänud sihtpunktid on kõik kas Kariibides või Põhja-Ameerikas. Seega võib öelda, et Guyanasse ja Surinami reisimine on piiratud võimalustega ning kindlasti ei ole need kaks lopsaka loodusega riiki eestlaste peamised reisi sihtpunktid. Guyanaga viisavabaduse saavutamine on tõenäoline, kuid Surinamiga mitte, sest riigi lähiajalugu varjutab Desi Bouterse diktatuur ning Paramaribo ei ole teistele riikidele aldis viisavabadust andma. 

Aafrikas on kaardile vaadates olukord väga nukker, sest musta mandrit katab hall ala. Ma ei ole ära märkinud Tuneesiat, kuigi Tuneesiasse saab viisavabalt reisida, kui reisitakse läbi turismibüroo. Aafrikast võiksid viisavabaks saada Lõuna-Aafrika Vabariik, Namiibia, Madagaskar, Lesotho, Keenia, Egiptus, Senegal ja Tansaania. Ülejäänud Aafrika on turismi seisukohalt vähem avastatud riigid (Uganda, Mosambiik, Ghana ja Sambia ehk v.a.). Egiptus on aga viisavabaduse andnud vaid mõnedele piirkondlikele riikidele ning Eestile selle andmine ei ole kindlasti prioriteet ja Eesti turistide hordid seda protsessi kindlasti ei kiirenda. Keenia ja Tansaaniaga on sarnane olukord nagu Egiptusegagi. Reaalselt võiks viisavabaduse saavutada Lõuna-Aafrika Vabariigi, Lesotho ja Namiibiaga, sest need on riigid, kus Eesti turistid reaalselt ka käivad ning riigid, mis on altid viisavabadust andma (viimasesse nimekirja kuulub tegelikult ka Malawi). Üldiselt on Aafrika aga piirkond (v.a. Põhja-Aafrika kuurordid), kuhu Eesti turistid naljalt ei satu ning reaalset vajadust viisavabaduse saavutamiseks peale Lõuna-Aafrika Vabariigi, Namiibia ja Lesotho ei ole. 

Lähis-Idas on aga 3 riiki, kellega viisavabaduse saavutamine peaks olema üks järgmisi prioriteete. Nii Araabia Ühendemiraadid, Katar kui Bahrein on tänu tihedale kontinentidevahelisele lennuliiklusele saanud tähtsateks transiitpunktideks ning nende viisata külastamine lendude vahetamise ajal on kindlasti eestlaste suur soov. Kui viisavabadust ei saa, siis vähemalt võimaluse hankida riiki saabumisel viisa piirilt. Nii nagu see on paljudele EL riikide kodanikele. Lisaks võiks viisavabaks riigiks saada Omaan, mis oma luksuslike kuurortidega on  suurepärane vahepala Dubai ja Abu Dhabi linnamelule. 

Erinevalt Aafrikast on Aasia turistidele paradiis, kuid Eesti kodanikele on viisavabasid riike seni vaid üksikuid. Arvestades, et Kasahstani ja Eesti vahel on paaril viimasel aastal suhteliselt head suhted, võiks eeldada, et Kasahstan on ühel päeval viisavaba riik. Vaadates aga nimekirja, kellega Kasahstanil on seni viisavabadus sõlmitud, on näha, et SRÜ-väliste riikide kodanikud naljalt Kasahstani ilma viisata reisida ei saa. Nii et Eesti lootused siinkohal just kõrged ei ole. Küll aga võiks viisavabaduse saavutada Mongooliaga, mis on üha rohkem välismaailmale avanemas ning mis on üheks raudtee transiidikoridoriks Eesti ja Hiina vahel (nii nagu seda on ka Kasahstan). 

Lõuna-Aasiast võiks viisavabaduse saavutada Sri Lankaga, kuhu Eesti turistid samuti aeg-ajalt satuvad ning arvestades, et turism on Sri Lanka üks olulisi majandusharusid, siis ei ole Sri Lanka soov viisavabduse allkirjastamine üldsegi lootusetu. Samadel põhimõtetel võiks Eesti saavutada viisavabaduse Vietnami ja Indoneesiaga. 

Okeaania on Eesti turistidele kõige eksootilisem piirkond ning tõenäoliselt ei ole seal kaugel alal riike, mis oleksid Eesti jaoks viisavabaduse saavutamise nimekirjas esimeste seas. Austraalias ja Uus-Meremaal elavad eestlased on aga see kontingent, kellele pakuks Okeaania riikidega viisavabaduse saavutamine suuremat huvi. Okeaania väikeriigid aga paistavad silma viisavabaduse mitte andmise poolest (näiteks Samoa, Tuvalu ja Tonga) ning Eesti kindlasti ei saa siin olema riik, kellele tehakse erand. Okeaania väikeriigid annavad viisad aga piirilt, lootes sedasi kasseerida väikest lisatasu iga riiki külastava turisti pealt. Seega võiks öelda, et terve Okeaania on reisimiseks sisuliselt täiesti avatud.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Eesti turistidele on maailm suhteliselt avatud ning kuigi Aasias võiks olla viisavabasid riike rohkem, ei saa öelda, et erinevate riikide viisanõue kuidagi pidurdaks eestlaste käimist laias maailmas. Tõsi, on 3 suurt riiki, kus eestlased palju käivad ning mille viisa saamine on teinekord väga keeruline - India, Hiina ja Venemaa. Üldiselt aga on maailm eestlastele avatud. Seda enam, et lisaks 120 viisavabale riigile, saadakse mitme riigi viisad ka piirilt. Kahjuks aga sellist ametlikku nimekirja Eesti välisministeerium avaldanud ei ole. Aastaid tagasi see veel oli. 

Välisministeeriumi nimekiri riikidest, kuhu Eesti kodanikel on õigus siseneda viisata:
Austria, Andorra, Belgia, Bulgaaria, Hispaania, Holland, Horvaatia, Iirimaa, Island, Itaalia, Kreeka, Küpros, Liechtenstein, Luksemburg, Läti, Leedu, MaltaMonaco, Norra, Poola, Portugal, Prantsusmaa, Rootsi, Rumeenia, Saksamaa, San Marino, Slovakkia, Sloveenia, Soome, Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa Ühendkuningriigid, Taani, Tšehhi, Ungari, Šveits.
RiikTingimused
AlbaaniaTavapassiga reisijale kuni 90 päeva korraga.
Ameerika ÜhendriigidKuni 90 päeva, turism ja ärireis, kehtiv elektrooniline reisiluba (ESTA)
Anguillakuni 90 päeva poole aasta jooksul
Antigua ja Barbudakuni 90 päeva poole aasta jooksul
Argentinakuni 90 päeva poole aasta jooksul
Armeeniakuni 180 päeva aasta jooksul
Arubakuni 30 päeva korraga
AustraaliaKuni 90 päeva korraga, turism ja ärireis, eelnev elektrooniline registreerimine eVisitor
Bahamakuni 90 päeva poole aasta jooksul
Barbadoskuni 90 päeva poole aasta jooksul
Belizekuni 30 päeva korraga (edasi-tagasi pilet, hotelli broneering)
Bermudakuni 90 päeva poole aasta jooksul
Boliiviakuni 90 päeva korraga
Bosnia ja Hertsegoviinakuni 90 päeva korraga. Tähelepanu! Eestist otse Bosnia ja Hertsegoviinasse lennates on vajalik pass ja ei piisa ainult ID kaardi olemasolust.
Botswanakuni 90 päeva korraga
Brasiiliakuni 90 päeva poole aasta jooksul
Briti Neitsisaaredkuni 90 päeva poole aasta jooksul
Bruneikuni 30 päeva (vajalik kehtiv Eesti Vabariigi pass, kehtiv pilet tagasi Eestisse või kolmandasse riiki, piisavad rahalised vahendid)
Colombiaturismi eesmärgil kuni 180 päeva aasta jooksul
Costa Ricakuni 90 päeva poole aasta jooksul
Dominica Ühenduskuni 21 päeva
Dominikaani Vabariikkuni 30 päeva (turistikaardiga, mis väljastatakse piiril)
Ecuadorkuni 90 päeva korraga
El Salvadorkuni 90 päeva korraga
Falklandi saaredKuni 90 päeva, riiki sisenemine samadel tingimustel nagu Suurbritannia territooriumile.
Fidžikuni 4 kuud korraga
Filipiinidkuni 30 päeva (tingimusel, et pass kehtib veel 6 kuud pärast riigis viibimise aja lõppu ning on olemas kehtiv pilet tagasi Eestisse või kolmandasse riiki)
Grenadakuni 90 päeva poole aasta jooksul
Gruusia360 päeva, Tähelepanu! Eestist otse Gruusiasse lennates on vajalik pass ja ei piisa ainult ID kaardi olemasolust.
Guadeloupekuni 90 päeva, riiki sisenemine samadel tingimustel nagu Prantsusmaa territooriumile.
Guatemalaturismi eesmärgil kuni 90 päeva korraga
Haitikuni 90 päeva poole aasta jooksul
Honduraskuni 90 päeva poole aasta jooksul
Hongkong, Macau -
Hiina RV erihalduspiirkonnad
kuni 90 päeva poole aasta jooksul
Iisraelkuni 90 päeva poole aasta jooksul
Jaapankuni 90 päeva poole aasta jooksul
Kanadakuni 180 päeva. Ainult turism, õppimiseks ja töötamiseks on vaja viisat.
(täpse aja määrab vajadusel piirivalve)
Kiribatikuni 30 korraga
Korea Vabariikkuni 90 päeva poole aasta jooksul
Kosovo90 päeva poole aasta jooksul
Kõrgõzstankuni 60 päeva
Makedooniakuni 90 päeva poole aasta jooksul. Tähelepanu! Eestist otse Makedooniasse lennates on vajalik pass ja ei piisa ainult ID kaardi olemasolust.
Malaisiakuni 90 päeva korraga
Marokokuni 90 päeva poole aasta jooksul
Martiniquekuni 90 päeva, riiki sisenemine samadel tingimustel nagu Prantsusmaa territooriumile
Mauritiuskuni 90 päeva poole aasta jooksul
Mayottekuni 30 päeva, riiki sisenemine samadel tingimustel nagu Prantsusmaa territooriumile
Mehhikokuni 180 päeva aasta jooksul
Moldovakuni 90 päeva poole aasta jooksul
Montenegrokehtiva passiga poole aasta jooksul kuni 90 päeva, ID-kaardiga kuni 30 päeva
Montserratkuni 90 päeva poole aasta jooksul
Nicaraguakuni 90 päeva poole aasta jooksul
Niuekuni 30 päeva
Panamakuni 6 kuud
Paraguaykuni 90 päeva poole aasta jooksul
Peruuturismi eesmärgil kuni 183 päeva
Prantsuse Guajaanakuni 90 päeva poole aasta jooksul
Prantsuse Lõunaaladkuni 30 päeva poole aasta jooksul
Prantsuse Polüneesiakuni 90 päeva poole aasta jooksul
Puerto Ricokuni 90 päeva, turism ja ärireis, kehtiv elektrooniline reisiluba (ESTA)
Réunionkuni 90 päeva poole aasta jooksul
Saint Kitts ja Neviskuni 90 päeva poole aasta jooksul
Saint Luciakuni 6 nädalat
Saint Vincent ja Grenadiinidkuni 30 päeva
Saint Pierre ja Miquelonikuni 1 kuu
Seišellidkuni 90 päeva poole aasta jooksul
Serbiakuni 90 päeva korraga.Tähelepanu! Eestist otse Serbiasse lennates on vajalik pass ja ei piisa ainult ID kaardi olemasolust.
Singapurkuni 90 päeva korraga
Svaasimaakuni 30 päeva korraga, võimalus pikendada kuni 90 päevani
Svalbard ja Jan Mayenkuni 90 päeva poole aasta jooksul
Taiwankuni 90 päeva korraga
Trinidad ja Tobagoturismi eesmärgil kuni 30 päeva
Tšiilikuni 90 päeva poole aasta jooksul
TuneesiaEesti turistid, kes sõidavad Tuneesiasse organiseeritud turismigrupi reisiga, on vabastatud viisanõudest. Piisab väljaostetud Tuneesia hotellikohtade ettenäitamisest.
Turks ja Caicoskuni 30 päeva korraga
Türgikuni 90 päeva poole aasta jooksul.
Muudel eesmärkidel reisimisel (õppimine, töö, rahvusvahelised autojuhid, perega taasühinemine jms) vajab isik eesmärgikohast viisat.
Ukrainakuni 90 päeva
Uruguaykuni 90 päeva korraga
Uus-Kaledooniakuni kolm kuud
Uus-Meremaakuni 90 päeva poole aasta jooksul
Vanuatukuni 30 päeva korraga
Vatikankuni 90 päeva poole aasta jooksul
Venezuelaturistidele kuni 90 päeva poole aasta jooksul. Riiki sisenemisel tuleb täita DEX-2 Turisti Sisenemise kaart (DEX-2 Tourist Entry Card), mida väljastavad volitatud lennufirmad enne saabumist sihtkohta või saabumisel riiki immigratsiooniametnikud.
Wallis ja Futunakuni 30 päeva korraga
Link: http://www.vm.ee/?q=node%2F4839