Hu Jintao eriesindaja Pyeongyangis

Pärast Bill Clintoni visiiti möödunud augustis Põhja-Koreasse võib tekkida küsimus, kas Pyeongyang soovib USAga luua otsekontakti ning sellega eemalduda kuuepoolsetest kõnelustest. Kellele see hea on ja kellele mitte, on väga keerulist geopoliitilist olukorda arvesse võttes raske öelda, kuid üht-teist võib tähele panna küll.

Hiina jaoks on Pyeongyangi isetegevus antud hetkel miinuseks, sest läbi kuuepoolsete kõneluste sai Hiina olla oluliseks vahendajaks ja initsiaatoriks (paljud kohtumised toimusid Hiina eestvedamisel Pekingis). Samuti aitasid kõnelused paremini edastada Hiina huve Korea poolsaarel ning kuna Hiina on Põhja-Korea küsimuses üks võtmetähtsusega riik, siis Hiina seisukoha ühekordne edastamine ja teadvustamine aitas paremini orkestreerida diplomaatilist mängu. Enam seda ei ole ning seepärast on Pekingil oluliselt raskem mängu kontrollida, sest mitte ainult ise ei pea eraldi visiite korraldama, vaid ka teistel riikidel on laveerimiseks rohkem ruumi tekkinud.

Sellest võidaksid just USA ja potentsiaalselt ka Venemaa. Esimene on oma kaardid lauale käinud ning Bill Clinton on oma ametiajal juba plaanitud visiidi lõpuks ka ära teinud. See, et ajakirjanikud vabaks said, on pinnavirvendus. Täpselt samamoodi vabastati avalikkuse jaoks täiesti ootamatult 2002.aasta Koizumi visiidi järel Nikkei ajakirjanik, kes oli samuti arreteeritud spioonisüüdistustega. Samuti 2004. aasta Koizumi visiidi järel vabastati lisaks mitmetele jaapanlastele ka Jenkinsi perekond LDP valimispropaganda eesmärgil just valimiste päeval - koostööle aitas suurepäraselt kaasa Pyeongyang ise.

Clintoni visiit on aga otsapidi tagasiminek 90ndate keskele, kui Clintoni presidendiks olemise ajal asus ta Põhja-Koreaga pärast IAEA vaatlejate väljasaatmist suhteid läbi Carteri soojendama. Carter väisas 1994.aastal Pyeongyangi eraviisiliselt - nagu seda väidab Bill Clinton täna enda visiidi kohta. Carteri visiit oli edukas ning 1994.aastal sõlmiti Genfis Agreed Framework. Kevad valitses Põhja-Korea välispoliitikas paar aastat ning kõik algas taas otsast peale.

Kõik, mis eelpool nimetatud ajakirjanike ja tavakodanike vabastamiste taga toimus, oli palju suurem mäng ning tõenäliselt käib palju suurem mäng ka Bill Clintoni hiljutise visiidi taga. Jaapani kogemusest võime õppides tõdeda, et erisuhted pikemas perspektiivis midagi olulist peale jaapanlaste vabastamist ei toonud. Samas USA on Põhja-Korea jaoks märksa olulisem, sest maailma superriigina on tal rohkem võimalusi Pyeongyangi majanduslikult aidata ning läbi mitmete poliitiliste garantiidega tõsta rahvusvahelisel areenil Põhja-Korea paariariigi staatusest välja.

Arvestades Põhja-Korea majanduslikku ja poliitilist olukorda, on see pikk ja mitmete erinevate riikide mõjusfääri-poliitika tõttu keeruline protsess. Hiina jaoks ei ole kasulik Põhja-Korea liigne sõltumine USA abist ja garantiidest ning seni kuni Taivani küsimuses on oluline roll USA positsioonil, ei taha ka Hiina näha Korea poolsaare ameerika-meelseks muutumist.

Muutus võtab küll tublisti aega, kuid teoreetiliselt ei ole see üldse võimatu. Hea näite võime tuua Vietnamist, kelle kunagine tuline vaenlane USA on täna kommunistliku Vietnami üks tugevaim toetaja. Hiinal jällegi pole Vietnamiga kõige paremad suhted ning Vietnami ärakasutamist India ja USA poolt jälgib Peking väga tähelepanelikult. Lisame juurde, et Põhja-Korea on hakanud lisaks Hiina mudelilt õppimisele uurima ka Vietnami üleminekureforme. Vietnam teeb täna samasid protsesse läbi, mis Hiina 80ndatel ning peale Põhja-Korea nõustamise, abistab Vietnam teadmiste- ja kogemuste pagasiga ka naaberriik Kambodžat. Vietnamist on Hiina kõrval saanud uus siirderiikide know-how eksportija.

Põhja-Korea langemine USA kaitse alla muudaks oluliselt ka Lõuna-Korea suhtumist Hiinasse. Ahelreaktsioonina järgneks Jaapan ning olulisi mõjutusi saaks kogu Kagu-Aasia. Seepärast ei saa Hiina nii kergelt Põhja-Koreal minna lasta.

Selle kinnituseks on tänane uudis (1,2,3) Hiina president Hu Jintao eriesindaja Dai Bingguo visiidist Pyeongyangi, kus Dai Bingguo andis Kim Yong Ilile üle Hu Jintao kirja, mille sisu on meedia kajastuse järgi põhimõtteliselt mitte-midagi ütlev. Dai Bingguo on kõrgetasemeline diplomaat ning see reedab üsna ilmekalt Hiina huvi Põhja-Korea vastu. Peking astus kaardile tagasi ning mäng läheb edasi. Mida otsustatakse Pyeongyangis pärast Kim Yong Ili manala teele minekut, on väga oluline. Pärast Niyazovit Turkmenistan näiteks avanes, kuid seda mitte ideoloogiliselt, vaid pragmaatiliselt.