Talv Taani-Hiina suhetes

Taanis on kõmu tekitamas Hiina sulgpallimeeskond, kes oli algselt üles antud Taanis toimuval Denmark Open võistlusel, kuid teatas hiljem, et mängijad ei saa väsimuse tõttu cupist osa võtta. Tänase seisuga on mängijad küll taas nimekirjas üleval ning tõenäoliselt Taani ka sõidavad, kuid lugu ise on väga tähelepanuväärne.

Tegelik põhjus, miks hiinlased cupist ei tahtnud osa võtta, on mais toimunud Taani peaminister Lars Løkke Rasmusseni kohtumine dalai laamaga. Samas vaimus korraldatud teine vahejuhtum leidis aset Aalborgi Ülikooli rektoriga, kelle nimel saadeti vigases inglise keeles Hiina lähtekohaga spämm-mail, mille kohaselt väidetav rektor joob ohtral veini ja ülistab Obamat, üle kooli laiali.

See näitab väga ilmekalt, kuidas Hiina töötab kogu oma jõududega ühise meeskonnana kõigil rinnetel. Eesmärk on dalai laama totaalselt välja süüa ning iga riik või persoon, kes temaga tegemist teeb, satub Pekingi ägeda kriitika objektiks. Kas edaspidi hakkabki siis nii olema, et dalai laamaga kohtumise korral käivitab Peking protsessi, mille jooksul eiratakse või lausa boikoteeritakse teatud riiki igas võimalikus valdkonnas? Sulgpallimeeskond ja dalai laama ei ole ju nagu seotud ning on väga armetu teha 2008.aasta "Pekingi olümpiamängude boikoti" strateegiat. Miks on Hiinal vaja iga asja eest vastu teha? Vaiksem käitumine aitaks Tiibeti probleemi palju edukamalt marginaliseerida.

Teine vahejuhtum näitab aga väga ilmekalt viimasel ajal akadeemilistes ajakirjades ja foorumites arutatud Hiina nö demokraatia ehk rahva hääle toimimist. Seda nimetatakse demokraatlikuks välispoliitikaks ehk Hiina puhul väga radikaalne contra-rünnakute käitumise strateegia. Suurele osale Hiina rahvale meeldib taoline ärapanemise poliitika ning seda nõutakse üha valjemini. Olen seda teemat ennegi blogis põgusalt puudutanud - hääled Hiina rahva seast on tihti radikaalsed ning kuigi hiinlastele endile meeldib Hiina natsionalismi müüdiks nimetada, siis isiklikud ja ajaloolised kogemused näitavad, et hiinlaste sõpruse kilbi all on peidus tubli annus marurahvuslust.

Taanis arvatakse, et Aalborgi Ülikooli rektori nime all esinenud isik on Hiinast pärit endine ülikooli üliõpilane. See näitab samuti väga selgelt, et välismaale minejad - nö vabasse maailma jõudnud hiinlased - ei võta seda ihaldatud vaba maailma omaks. Olen sellest blogis korduvalt kirjutanud, sest leidub väga palju naiivseid arvamusi, et Lääs suudab Hiinat mõjutada ning hiinlasi nö valgustada. Kui suudabki, siis kaduvväikse protsendina.

Kõige marulisemalt on Taanis Hiina käitumise peale reageerinud Taani Rahvapartei, kes nõudis lausa Folketingetis asja arutamisele võtmist, kuid valitsev partei Venstre kutsus siiski vaoshoitusele. Venstre esimees Peter Christensen kutsus üles rahulikkusele ning ütles, et vabandab loo pärast, kui selgub, et hiinlaste cupist eemalejäämise taga on poliitilised põhjused. Kuid lisas: "Me peame jätkama Hiinaga heade suhete hoidmist." Samas pidas Christensen hiinlaste käitumist "pahandavaks".

Peaministri kohtumine toimus mais, kuid sulgpallimeeskonna käitumine oktoobri keskel. Kui pikk periood peab järgnema, et Peking rahunenud on ja tagasi ei tee? Aga see vist jääbki jälitama. Nagu karmavõlg.

Taanis mõistetakse, et hetkel on parim otsus madala profiili hoidmine, sest maist alates on Hiina Taanit mitmel erineval viisil eiranud, mille kulminatsioon oli septembris toimuva pidanud nelja Taani ministri visiidi ärajäämine. Taanis kardetakse lisaks, et Hiina võib kasutusele võtta kaubandusrelva - piirata Taani kaupade importi. Sedasi käituti 1997.aastal, kui Taani eestvedamisel võeti ÜROs vastu Hiina inimõiguseid käsitlev raport. Tagajärjena kaotas Taani 10% enda ekspordist.