Sinofoobia on asendunud sinomaaniaga

Huvitav, mis Eesti avalikkuses toimub? Kui vaadata eelmise aasta sündmuste varjus eestlaste avalikku vastukaja Hiinas toimunud sündmustele, siis toimus Hiina mõnitamine ja kottimine pea iga nurga peal. Kommentaariumites põletati nõidasid ja pilusilmasid ning Maarjamaa oli valmis minema Hiina kauppade boikotile.

Aga vaadake, mis nüüd kommentaariumites toimub. Kokkupõrge komeediga oleks justnagu uue populatsiooni sünnitanud. Hiinale lauldakse lausa hosiannat ning laotakse ette teaduslikud ja filosoofilised saavutused. Eelmise aasta anti-Hiina admiralidele on kivid jalge otsa seotud ja üle parda visatud. Väed mässavad. Mis toimub? Kust selline muutus ometi? Kas tõesti kriisiajal rahvale söödetud 8% majanduskasvu ravib kõik haavad? Uus epohh on saabunud.

Vist ikka mitte. Hiina edu on praegu muidugi lihtne paistma, kuid tegelikult pole aasta jooksul Hiinas absoluutselt mitte midagi muutunud. Vahepeal (juulis 2009)toimusid Xinjiangis isegi mässud, peaaegu sama mastaapsed kui Tiibetis 2008. aasta kevadel. Kedagi aga ei huvitanud need Xinjiangi mässud. Väärtustest ja Puna-Hiinast räägiti vähe. Isegi Postimees kahvatus oma emotsioonides, ka Päevaleht ei suutnud midagi kõrvale panna. Delfit ei viitsi ma lihtsalt kunagi lugeda. Viimane uudis 5 uiguuri hukkamisest Hiina keskvalitsuse poolt aga ei toonud Postimehe artiklile isegi ühtegi vastukaja. See on kõlakas.

Mõnikord jääb tunne, et Hiinast otsitakse lunastajat. Jeesuse 5. tulemist. Või midagi sellist. Inimesed on lausa avalikult kuulutama hakanud, kuidas nad Hiina filosoofiaga tutvuvad. Mõni hakkas kindlasti rohkem hiina keele peale mõtlema. Mõni ehk isegi läkski kursustele. Tont seda teab. Ma küsin ikka ja jälle endalt, et mis toimub? Sinofoobia on asendunud sinomaaniaga.

Kui 2008.aasta märtsis ütlesin pärast Tiibeti sündmusi, et maailm ei pööra kindlasti Hiinale selga ning Euroopas ei looda mingit ühisrinnet Hiina vastu, siis oli see võibolla sonimine. Kuid mis toimub täna Eestis - või isegi terves maailmas? G2.

Sinomaania kohta ütlen aga veelkord - Hiina on kaval ning neil on strateegia. Isegi väga hea strateegia, mida ei sega ühedki valimised. Kohtumistel käiakse ühe tehase ülikondadega. Igal pool ollakse kohal nagu Hiina müür. Nendega kirgastunult kohtuma minna on natuke ennatlik.

Sinomaania Eestis kindlasti raugeb kraadi võrra, kuid olen täiesti veendunud, et paljud eestlased leidsid Hiina enda jaoks just aastal 2009. Kuid mida nad edaspidi Hiinast leiavad, see jääb kõigi eneste avastada.