neljapäev, 9. oktoober 2014

Põhja-Korea delegatsioon Aasia mängudel - taust ja spekulatsioonid

Spekulatsioone oli palju, kui 3 Põhja-Korea kõrget ametnikku saabusid laupäeval vaid 1 päevase etteteatamisega Lõuna-Koreas Incheonis peetud Aasia mängudele. Delegatsioon eesotsas Põhja-Korea number 2 Hwang Pyong-soga saabus Kim Jong-un lennukiga Incheoni lennujaama hommikul 10 ajal, kaasas Kim Jong-un turvamehed. Pärast kõneluste pidamist Lõuna-Korea esindajate ja Aasia mängude lõputseremoonial osalemist lahkus lennuk Lõuna-Koreast õhtul 10 ajal. Visiit kestis ligikaudu 12 tundi.
Kuna Kim Jong-un on üle kuu aja avalikkusest eemal olnud, tekkisid seoses Põhja-Korea delegatsiooni üllatusvisiidiga mitmed küsimused. Miks kasutati Kim Jong-uni lennukit? Miks tuli 3 niivõrd kõrget esindajat korraga? Miks just Aasia mängude ajal? Kas Kim Jong-un saatis nad? Jne jne.
Tundub, et Aasia mängud oli lihtsalt osa Põhja-Korea soovist murda välja rahvusvahelisest isolatsioonist ning äidata end Põhja-Korea rahvale.
Palju on räägitud võimalikust riigipöördest Põhja-Koreas ning äkitselt sõbralikuks muutumisest. Kui riigipöörde võib esialgu puhtalt spekulatsiooniks pidada, siis äkitselt sõbralikuks muutumine ei ole väga adekvaatne hinnang. Põhja-Korea selle aasta välispoliitiline aktiivsus on viimaste aasta suurim. Üheks võtmeisikuks siin on 2014. aasta aprillis Põhja-Korea välisministriks määratud Ri Su-yong, kes on ametisse astumisest alates külastanud Aafrika, Lähida-Ida ja Kagu-Aasia riike ning Ameerika Ühendriike ja hiljuti Venemaad.
Nagu Põhja-Korea puhul ikka, levib kõiksugu kinnitamata informatsiooni ning nii teatati 2013. aastal, et Ri Su-yong kui Jang Sung-taeki lähedal olev isik on hukatud. Pool aastat hiljem sai temast aga hoopis välisminister.
Juunis külastas Ri Su-yong Aafrikas Alžeeriat, Gambjat, Mosambiiki ja Gabonit ning jätkas enda visiiti Lähida-Idas Kuveidis, Liibanonis, Süürias ja Iraanis. Visiidi kestus oli koguni 39 päeva. Üks võimalikest seletustest neid riike vaadates on energiaallikate otsimine. Nii Alžeeria, Gabon, Mosambiik, Kuveit ja Iraan on naftat ja gaasi tootvad riigid, kelle toodangust Põhja-Korea kindlasti huvitatud oleks. Süüria on aga ajalooline Põhja-Korea liitlane, kellele saab aeg-ajalt relvi müüa. Teadupärast on energia just see, mida Põhja-Koreal hädasti vaja on (siit ka hiljuti Venemaal Sahhalini saare külastuse põhjus). Teine ühendav joon on ebademokraatlikud režiimid, kelle toetushääl ÜRO-s näiteks inimõiguste küsimuses aitaks Põhja-Koreal näidata liitlaste olemasolu.
Augustis ehk siis paari nädalase vahe järel Ri Su-yongi aktiivne ringsõit jätkus. Kõigepealt külastati Vietnami ja Laost ning seejärel Myanmaris peetud ASEANI Regionaalfoorumi istungit. Myanmarist sõideti edasi Singapuri ja Indoneesiasse. Kogu visiit kestis 16 päeva.
Vietnamiga on Põhja-Koreal olnud head ja aktiivsed suhted mõnda aega ning kui Põhja-Korea kontekstis rääkida majanduse reformimisest ja avamisest, siis seda mitte ilmtingimata Hiina stiilis, vaid just Vietnami. Laos on sarnaselt Vietnamiga samuti kommunistlik riik ning lisaks ajaloolistele headele suhetele huvitub Põhja-Korea Laosest läbi Hiina Taisse põgenevate ja seal Lõuna-Korea saatkonnas asüüli paluvate põhjakorealaste kinnipüüdmise tõttu. Myanmariga seob kahte riiki head suhted hunta valitsemise päevist - relvamüük ning võimalik gaas. Singapur on aga potentsiaalne investeeringute allikas. Kahe riigi vaheline kaubandus on suhteliselt aktiivne ning kui Põhja-Korea peaks avanema stiilis nagu Vietnam või Hiina, siis just Singapur on üks neist kohtadest, kust loodetakse investeeringuid näha. Indoneesia Kagu-Aasia suurim riik ning majandussuhete tugevdamise võimalusi on mitmeid. Energia eelkõige.
27. septembril astus Ri Su-yong New Yorgis asuva ÜRO peakontori kõnepulti, kõneldes küll tuumaprogrammi vajalikkusest ja Süüria kaitsmisest, kuid samas kohtus ta ka ÜRO peasekretäri korealase Ban Ki-mooniga ja teatas Põhja-Korea kliimakõnelustest osa võtmisest. Põhja-Korea välisminister esines kõnega ÜRO peaassamblee ees viimati 15 aastat tagasi. Lisaks kohtus Ri Su-yong New Yorgis veel Lõuna-Aafrika Vabariigi, Mongoolia ja Indoneesia presidentidega ning Katari, Egiptuse ja Hispaania välisministritega. Väidetavalt soovis Ri Su-yong kohtuda isegi John Kerryga, kuid USA pool lükkas selle soovi tagasi.
30. septembril oli Ri Su-yong juba Moskvas, kus ta alustas Sergei Lavroviga kohtudes 11-päevast visiiti Venemaal. Moskvast liiguti edasi Khabarovskisse ja sealt Sahhalini saarele. Lisaks energiaküsimustele huvitab Põhja-Koread ka koostöö põllumajandussektoris. Väidetavalt olla Katar lubanud Põhja-Koreale laenu põllumajanduse arenguks.
Suhetes Jaapaniga on Põhja-Korea samuti aktiviseerunud ning taas on käivitunud Põhja-Korea poolt röövitud jaapanlaste uurimine. Seda nö viimase aja erisuhet Tokyo ja Pyongyangi vahel jälgivad nii Lõuna-Korea kui ka USA. Nii näiteks muutis Jaapan Põhja-Koreale kehtestanud osad sanktsioonid juulis kehtetuks, saades Põhja-Korealt kinnitust röövitud Jaapani kodanike uurimise alustamisest. Hetkel ongi käsil esialgse raportiga tutvumine ning vastavad kohtumised toimuvad Hiinas Shenyangis 200km kaugusel Põhja-Korea piirist. Teemat jälgitakse Jaapanis väga teraselt ning Yomiuri Shinbun kirjutab sellest väga tihti.

Kummalisel kombel on aga Hiina ja Põhja-Korea suhted aga üha jäisemad. Isiklik vaatlus on täheldanud selget muutust viimase 3 aasta sees. Üheks ilmekaks näiteks jahenemisest on see, kui Hiina välisminister Wang Yi kohtus augustis Myanmaris Ri Su-yongiga, avaldas People's Daily sellest vaid 3 rida ja ei midagi rohkemat. Samamoodi oli jäine 1. oktoobriks Xi Jinpingile saadetud Kim Jong-uni õnnitlus Hiina Rahvavabriigi sünnipäeva puhul. Õnnitluses polnud viidet kahe riigi pikaaegsele sõprusele, mis jätkub ka tulevikus. Seda sõnastust on kasutatud kõik eelmised aastad. Samamoodi on näha Hiina meedias, et Põhja-Korea suhtes ollakse asjade õigete nimedega nimetamisel palju otsekohesemad kui varem.

Ri Su-yongi diplomaatilist aktiivsust vaadates on selge, et Pyongyang on asunud murdma seda isolatsiooni, millesse ta tänu ise oma tegevusele sattunud on. Mitmed Lõuna-Korea vaatlejad kirjutasid juba septembris, et on oodata, et Incheonis toimuvate Aasia mängue raames toimub miskit sensatsioonilist. Tegemist polnud pelga ennustamisega, vaid Põhja-Korea aktiivne diplomaatiline tegevus viimase poole aasta jooksul justkui viitas sellele. Põhja-Korea sportlaste osalemine mängudel on aga seda tähelepanuväärsem, et näiteks talvel toimunud Sochi olümpiamängudest jäid Põhja-Korea sportlased eemale. Välja ei tuldud ka traditsiooniliselt tugevale alale nagu lühiraja kiiruisutamine.
Põhja-Korea elas Aasia mängudele enneolematult tugevalt kaasa. Lõuna-Korealt saadi tasuta ülekandeõigused ning Pyongyangis sai avalikult ekraanilt mänge jälgida. Iga põhjakorealase edu kasutati poliitiliselt kohe ära, jätkates ülekande keskel Kim Jong-uni ülistamisega. Tõeliseks maiuspalaks oli naiste jalgpalli kuld, mis võideti Jaapani vastu. Aasia mängud oli Põhja-Korea jaoks suur propagandistlik võimalus järjekordselt enda liidreid ülistada. Kuna sport ja poliitika on Põhja-Koreas ülitihedalt seotud ning spordiminister on alati kõrge poliitik/sõjaväelane, siis sõit Incheoni lõputseremooniale oli järjekordne akt näidata end oma rahvale. Näidata, et nad spordis ja poliitikas ning et nad on koos maailmaga.
Kui 3 Põhja-Korea kõrge tegelase saabumine mängudele oli vaatlejate jaoks sensatsiooniline, kuid teatud mõttes justnagu ootuspärane, siis palju küsimusi tekitas just 3 tegelase saabumine. Miks mitte üks? Ja kus oli Kim Jong-un? Viimast me ei tea, kuid küll aga teame, et nii tema ihukaitsjad kui ka lennuk olid Incheonis kohal.
Oletame, et oli riigipööre. Kas on mõeldav, et riigipöörde järel oleksid sedavõrd kõrged tegelased riigist lahkunud? Kas on mõeldav, et nad lahkuskid koos? Kas on mõeldav, et nendega on kaasas Kim Jong-uni ihukaitsjad? Ihukaitsjad, kes peaksid olema ajupestud paadunult liidri kaitsjad? Väga kaheldav. Näiteks, kui Liibüa liider Muammar Gaddafi 2011. aastal hukati, lasi Kim Jong-il kutsuda kokku kõik isiklikud ihukaitsjad ning kontrollis nende meelsust ja lojaalsust.
Kui riigipööret ei ole toimunud, miks siis 3 kõrget tegelast? Lõuna-Korea meedia pakub üheks vastuseks ühtsuse näitamise. Kuna pärast Kim Jong-uni kadumist avalikust pildist septembri alguses on hakanud liikuma kõiksugu spekulatsioone ja teooriaid, soovis Põhja-Korea demonstreerida enda ühtsust. Siit ka oletatav põhjust, miks kasutati Kim Jong-uni lennukit ja ihukaitsjaid. Lõplikku tõde me mõistagi ei tea, nagu ütlesid Hiina vaatlejad ühes telesaates.
Miks Põhja-Korea on siis välispoliitiliselt aktiviseerunud? Vastus tundub olevat soov tagada väliskapitali sissetulek ning murda end välja isolatsioonist. Üha rohkem kirjutatakse nii Hiinas kui ka Lõuna-Koreas sellest, kuidas Põhja-Koreas eksisteerib nö kaks majandust. Üks on Põhja-Korea rahaühikul won ning teine USA dollari ja Hiina jüääni peal põhinev majandus. Kuna pärast 2009. aasta rahareformi woni kurss muutus 100:1-le ning sellele järgnes metsik inflatsioon, hakkasid inimesed üha rohkem kasutama paralleelselt jüääni ja dollarit.
Kuna rahval on õigus turul müüa kaupa ning tekkinud on ka erinevad poed, liigub rahva käes üha rohkem sularaha. Reeglina pole see mitte won, vaid kas jüään või USD. Väliskapital jookseb sisse piiriäärsest kaubandusest Hiinaga. Peamine piiriülene kaubandus käib Hiina linna Dandongi ja Põhja-Korea linna Sinuiju vahel. Teine aktiivne piirkond on Hiinas asuv Yanbiani Korea Autonoomne prefektuur, kus Hiina meedia sõnul töötab ligi 20 000 põhjakorealast. Kolmas piirkond on piir Venemaaga, mida ühendab sarnaselt Hiinaga ka üle Tumeni jõe minev sild.
Septembris peeti Hiinas Daliani provintsis Põhja-Korea investeerimiskonverentsi. Hiina meedia kirjutas, kuidas õhustik konverentsil oli palju avatum kui varasematel aastatel ning ilmselgelt oli tunda muutust. Näiteks oli kuulajatel võimalus küsida Põhja-Korea esindajatelt vabas vormis küsimusi teemal nagu turvalisus ja stabiilne investeerimiskeskkond.
Kaubandusmahud Hiinaga on Põhja-Koreal iga aastaga kasvamas. Hiinlased mitte ainult ei kauple ehitusmaterjalide ja põllumajandustoodetega, vaid lausa on Pyongyangilt saanud loa kasutada riigi kirdeosas asuvat riigi tähtsuselt teist sadamat Chongjini.
Teine moodus investeeringute ja kaubanduse kõrval väliskapitali kõrval on sissetulev turism. Dandongi turismibüroode sõnul on Põhja-Koreasse minevate turismigruppide arv sellel aastal märkimisväärselt tõusnud. Oodatud ei ole mitte ainult Hiina turistid, vaid ka teised välismaalased. Pyongyangi eesmärgiks on 2016.aastaks saavutada 1 miljoni välisturisti piir (hetkel on see 200 000 kandis). Vaatamata faktile, et Põhja-Korea on vangistanud 3 USA kodanikku, propageerib Põhja-Korea end üha rohkem kui turismisihtpunkti. Näiteks soovitakse taas näha Lõuna-Korea turiste Kumgangi (hääldatakse Kõmgang) mäel, vaatamata 2008. aasta intsidendile, kui üks Lõuna-Korea turist lubatud rajalt kõrvale astudes sõjaväe poolt surnuks tulistati.
Samamoodi pälvis suurt meediatähelepanu 2013.aastal avatud Masikryongi suusabaas, mida Põhja-Korea soovis isegi kasutada ühe areenina Pyeongchangi 2018.aasta taliolümpiamängudel. Rahvusvaheline Olümpiakomitee lükkas selle pakkumise aga tagasi.
Hiinlased ei käi Põhja-Koreas mitte ainult äri tegemas, vaid Põhja-Koreasse on hiinlaste poolt rajatud ka 2 kasiinot. Hiina meedia kohaselt kuulub üks neist kuulsale filminäitlejale Jackie Chan.
Samuti kirjutab nii Lõuna-Korea kui Hiina meedia, et Põhja-Koreas on tekkinud seltskond inimesi, kes kapitalistliku tegevusega (nii väljendatakse) on suutnud koguda sääste ning omavad Põhja-Koreas üha märkimisväärset sõltumatust. Nii näiteks lubati neil investeerida 100 000 korteri projekti Pyongyangis, kui valistsu teatas, et neil puudub võimekus neid korterelamuid ise välja ehitada. Samuti peavad põhjakorealastest ettevõtjad maksma valitsusele aeg-ajalt andmit, mis teinekord küündib kuni 20 aasta keskmise palga suuruse summani. On selge, et valitsusel on rahaline võimekus selgelt piiratud ning jüäänil ja dollaril baseeruv paralleelmajandus on tugevaks alternatiivseks mootoriks riigi püsimajäämisel. Küsimus tekib, mis saab sellisest kahest paralleelsüsteemist tulevikus, kui Kimi dünastia ei ole nõus riigisüsteemi oluliselt reformima.
Küsimus jääb aga, kas kogu see nö avanemine, mis Põhja-Koreas teoksil on, on mõeldud majandusarenguks või tuumaprojekti rahastamiseks? Kui piiriäärse kaubandusega jsaavad välisvaluutat teenida tavainimesed, siis välisturistide ja välisinvesteeringute näol kasseerib raha sisse valitsus. Osade vaatlejate sõnul seda selleks, et oma raketi- ja tuumaprojekti arendamiseks osta välisvaluuta eest teistelt riikidelt erinevaid komponente. Nii ongi näiteks Põhja-Korea just saanud valmis Sohae raketibaasi uuendusprojektiga ning Jaapani meedia väitel on seal täheldada aktiivset tegevust ka praegu. Küsitakse, kas Põhja-Korea valmistub järjekordseks raketikatsetuseks?
Seega võib öelda, et 3 Põhja-Korea liidri ilmumine Aasia mängudel ei olnud juhuslik, vaid üks killuke viimase aja arengutest Põhja-Koreas. Kas sellega saavutatakse kõrgetasemelised kohtumised Lõuna-Koreaga, näitab aeg, kuid esialgu ollakse lõunas äraootaval seisukohal. Kuna Põhja-Korea on korduvalt keeldunud loobumast tuumapommi jätkuvast tootmisest, siis on vähetõenäoline, et Pyongyang ja Washington istuksid ühise laua taha. Nii et Põhja-Korea eesmärgiks ei peaks olema tähelepanu võitmine, väljapressimine (väidetakse, et 3 USA kodaniku arreteerimisega soovib Pyongyang saada Washingtoniga otsekontakti) ja lapsikud eksprompt välisvisiidid, vaid laiaulatuslike reformide sisseviimine. Tänu reformidele suutsid enda võimu säilitada nii Hiina kui ka Vietnami Kommunistlik partei. 

Kommentaare ei ole: