Leslie ajaveeb

Hiinas

2010-01-18T19:26:00.000+02:00

Jälle Hiinas.

Sinofoobia on asendunud sinomaaniaga

2009-12-07T00:42:00.003+02:00

Huvitav, mis Eesti avalikkuses toimub? Kui vaadata eelmise aasta sündmuste varjus eestlaste avalikku vastukaja Hiinas toimunud sündmustele, siis toimus Hiina mõnitamine ja kottimine pea iga nurga peal. Kommentaariumites põletati nõidasid ja pilusilmasid ning Maarjamaa oli valmis minema Hiina kauppade boikotile.

Aga vaadake, mis nüüd kommentaariumites toimub. Kokkupõrge komeediga oleks justnagu uue populatsiooni sünnitanud. Hiinale lauldakse lausa hosiannat ning laotakse ette teaduslikud ja filosoofilised saavutused. Eelmise aasta anti-Hiina admiralidele on kivid jalge otsa seotud ja üle parda visatud. Väed mässavad. Mis toimub? Kust selline muutus ometi? Kas tõesti kriisiajal rahvale söödetud 8% majanduskasvu ravib kõik haavad? Uus epohh on saabunud.

Vist ikka mitte. Hiina edu on praegu muidugi lihtne paistma, kuid tegelikult pole aasta jooksul Hiinas absoluutselt mitte midagi muutunud. Vahepeal (juulis 2009)toimusid Xinjiangis isegi mässud, peaaegu sama mastaapsed kui Tiibetis 2008. aasta kevadel. Kedagi aga ei huvitanud need Xinjiangi mässud. Väärtustest ja Puna-Hiinast räägiti vähe. Isegi Postimees kahvatus oma emotsioonides, ka Päevaleht ei suutnud midagi kõrvale panna. Delfit ei viitsi ma lihtsalt kunagi lugeda. Viimane uudis 5 uiguuri hukkamisest Hiina keskvalitsuse poolt aga ei toonud Postimehe artiklile isegi ühtegi vastukaja. See on kõlakas.

Mõnikord jääb tunne, et Hiinast otsitakse lunastajat. Jeesuse 5. tulemist. Või midagi sellist. Inimesed on lausa avalikult kuulutama hakanud, kuidas nad Hiina filosoofiaga tutvuvad. Mõni hakkas kindlasti rohkem hiina keele peale mõtlema. Mõni ehk isegi läkski kursustele. Tont seda teab. Ma küsin ikka ja jälle endalt, et mis toimub? Sinofoobia on asendunud sinomaaniaga.

Kui 2008.aasta märtsis ütlesin pärast Tiibeti sündmusi, et maailm ei pööra kindlasti Hiinale selga ning Euroopas ei looda mingit ühisrinnet Hiina vastu, siis oli see võibolla sonimine. Kuid mis toimub täna Eestis - või isegi terves maailmas? G2.

Sinomaania kohta ütlen aga veelkord - Hiina on kaval ning neil on strateegia. Isegi väga hea strateegia, mida ei sega ühedki valimised. Kohtumistel käiakse ühe tehase ülikondadega. Igal pool ollakse kohal nagu Hiina müür. Nendega kirgastunult kohtuma minna on natuke ennatlik.

Sinomaania Eestis kindlasti raugeb kraadi võrra, kuid olen täiesti veendunud, et paljud eestlased leidsid Hiina enda jaoks just aastal 2009. Kuid mida nad edaspidi Hiinast leiavad, see jääb kõigi eneste avastada.

Taani ja Eesti leht uiguuride hukkamisest

2009-12-03T21:46:00.004+02:00

Seekord vaatame kahe erineva riigi lehe kajastust selle aasta juulis toimunud Xinjiangi mässust. Üheks leheks võtsin Taani Jyllands Posteni ja teiseks Eesti Postimehe, mis mõlemad peaksid parem-tsentristlikud lehed olema. Postimehe puhul võib selles aga sügavalt kahelda. Aga siiski.

Jutt on tänasest 5 uiguuri hukkamise uudisest. Kui lugeda kahte lehte, siis tuleb kohe päris artikli alguses välja väga oluline erinevus kahe lehe hoiakus. JP kirjutab, et 5 uiguuri mõisteti surma tapmiste ja muude kriminaalsete tegevuste tõttu, kuid Postimehe sõnul mõisteti uiguurid surma pelgalt rahutustes osalemise eest. Sellega on platvormi vundament valatud.

Lisaks kirjutab JP näiteks, et uiguurid tõusid üles Xinjiangi emigreeruvate hiinlaste vastu, "kes, nagu uiguurid väidavad, neid diskrimineerivad". Postimees vastas: "Uiguuride sõnul on keskvalitsuse poliitika eesmärk islamiusuliste kultuuri ja rahvustunde allasurumine." Ehk siis ühe puhul on rohkem ilukirjanduslikku vormi kasutatud, rohkem emotsionaalsem. Teine on korrektsem. Samas, JP selline lause ülesehitus äratab tõesti tähelepanu.

Tõenäoliselt on mõlema lehe allikaks AFP artikkel, mida on siis erinevalt edastatud. Postimehe puhul on reisisaatjaks aga väike ideoloogiline kramp. See uudis aga reedab mu meelest väga palju - Postimees kipub natuke seksikam olema.

Õnneks aitab aga erinevate lehtede lugemine oma keskteed valida. JP artikli hoiak oli aga samuti tähelepanu äratav - justnagu liiga korrektne. Kuidagi Hiinat soosiv. Kas tuleneb see Taani-Hiina jahedatest suhetest (kirjutasin mõni aeg tagasi) või ongi JP pooldavamalt Hiinasse suhtuma hakanud? Tasub kõrva taha panna.

Põhimõtteliselt on igav Hiina teemal Eesti meediat kottida ning Eesti kajastus Hiinast ei eruta eam üldse - Äripäev vahest teeb huvitavaid nükkeid -, kuid selle artikli puhul panin kõrvale samasuguse uudise samasuure riigi ja sama poliitikaorientatsiooniga lehe.

Hiina huvi Tšehhi sõjatehnika vastu ja lobitöö Ida-Euroopas

2009-10-27T23:03:00.005+02:00

Hiinas pesitseva Phoenix TV ühes saates räägiti hiljuti sellest, kuidas USA tunneb muret Hiina aktiviseerunud huvi pärast Ida-Euroopa riikide vastu. Täpsemini oli juttu Tšehhist, mille sõjaväe delegatsioon eesotsas kindral-leitnant Josef Bečvářiga külastas hiljuti Hiinat.

Tšehhi sõjaväe delegatsiooni külastus Hiina toimus "hea tahte" egiidi all, kuid varasemad uudised samalt rindelt reedavad, et Hiinal on Tšehhi vastu üsna spetsiifiline huvi. Nimelt on Hiina püüdnud Tšehhi elektroonikafirmalt ERA Pardubicelt kätte saada VERA-E passiivõhuseiresüsteemi. Sellele tehingule on väga resoluutselt vastu seisnud just USA, kelle sekkumisel müük on varem ka katkestatud (huvitaval kombel sai nö lohutusmüügi käigus 2004.aastal üks sellistest süsteemidest Eestile müüdud).

Hiina huvi Ida-Euroopa vastu on aga osalt tänu kommunistlikule ühiskogemusele jäänud kuni tänaseni aktiivseks ning Euroopa Liitu ja NATOsse astumata oleks Pekingi kohalolek kindlasti veelgi nähtavam. Võime lähinaabritest näitena võtta Ukraina, kellel on Hiinaga eeskätt militaarvaldkonnas väga tihe koostöö. Palju ei jää maha ka Valgevene ning Moldova.

Huvitav küsimus on aga lobitöö EL poolt Hiina vastu kehtestatud relvaembargo kaotamise suhtes. Ida-Euroopa väiksemad militaarvaldkonnaga koostööd tegevad ettevõtted tahaksid kindlasti leida uusi potentsiaalseid partnereid ning kuna Hiina sõjavägi on valguskiirusel laienemas, siis vaimusilmas näeksid paljud just seda turgu.

Lisaks on Hiina ida suunast Euroopale lähenemisel üha aktiivsem - seni musta auguna eksisteerinud Kaukaasia on juba märgistatud ning EL-st väljajäänud Ukrainas, Valgevenes ja Moldovas on Hiina huvi ja kohalolek üha nähtavam. On teada, et Ungaril ja Bulgaarial on Hiinaga väga head suhted ning kehvemal positsioonil pole ka Poola ning siin rindel võiks silmad lahti hoida küll.

Tšehhi endine president Vaclav Havel ütles hiljuti Obama otsust dalai-lamaga mitte kohtuda kritiseerides, et kahju on vaadata, kuidas huvid kaaluvad üles väärtused. Minu meelest muutub üha ilmsemaks areng, et huvid on üha enam rahvusvahelises suhtluses tooni andmas ning on väga huvitav vaadata, kuidas Hiina selles olukorras Ida-Euroopa rindel käitub. Ütleme nii, et Hiinal on võime riikidel suu lukku panna.

Praktiliselt iga kord, kui keegi Lääne poliitikutest Hiina välja vihastab, astub areenile keegi teine ja hakkab Hiinat rahustama. See on juhtunud ka Eestiga ja hakkabki nii olema.

Obama otsib Hiinale Araabia maadest naftat

2009-10-19T10:52:00.003+03:00

WSJ kirjutab täna, et Obama soovitab Araabia riikidel müüa Hiinale rohkem naftat, vähendamaks Iraani nafta tähtsust Hiina jaoks. Obama eesmärgiks on juhatada Peking Teherani survestamise ühise laua taha.

Obama poolt väga kummaline üleskutse. Kirjutasin kevadel ühes blogi sissekandes, et pärast Ahmadinejadi võitu presidendivalimistel levisid kuuldused, et Lääs hakkab Iraanist välja tõmbuma (Norra Statoil Hydro seda osaliselt tegi), kuid see sillutab teed Hiinale, Indiale, Türgile ja Jaapanile. Kui Iraan on Hiina jaoks tähtsuselt teine nafta eksportija, siis on ülimalt väheusutav, et Hiina hakkab Obama üleskutse peale kuidagigi enda sõltuvust Iraanist vähendama. Eriti arvestades Obama hiljutist protektsionistlikku käitumist.

Üleskutse võib aga aidata Hiinat küll. Nimelt otsib Hiina hetkel võimalusi aktiivsemalt Iraagi naftaturule sisenemiseks. Selle aasta juunis sai Hiina naftagigant CNPC koos brittide BP-ga õiguse puurida Iraagi suuruselt teisel naftaväljal - Rumailas (15% Iraagi naftavarust) - naftat 20 aastat.

Hetkel ootab aga oma osa teine Hiina naftagigant - Sinopec - kes taotleb Iraagi naftaministeeriumi naftaväljade teise ringi pakkumistes õiguseid Põhja-Iraagi Kurdistani regioonis. Hetkel on Sinopec Baghdadi poolt kõrvale lükatud, kuid allikate kinnitusel saab võlukepikeseks olema Hiina valitsuse sekkumine ning tõenäoliselt Sinopeci pakkumine läheb läbi.

Siin ongi huvitav küsimus - kuidas mõjub Obama üleskutse täna Baghdadile? Väheusutav, et Obama Sinopeci pakkumist silmas pidas, kuid omamoodi abistava faktorina võib üleskutse isegi mõjuda.

Kui Obama tõesti tahab Hiinale rohkem naftat pakkuda, siis avagu Alaska väljad või andku Mehhiko lahes rohkem õiguseid (Hiina firma CNOOC peaks üsna varsti saama lahes alles esimese Hiina firmana diili).

Obama üleskutse on aga väga kummaline ning vaevalt, et Hiina ise kuidagi teistmoodi käituma hakkab. Kui kaob Hiina, siis alles jäävad India, Jaapan ja Türgi. Kahte esimest on võimalik kuidagi mõjutada, kuid India puhul läheb see kasvunälja tõttu üha keerulisemaks. Türgil on Iraaniga üldse erisuhted kujunenud ning Ankara ei kavatse oma positsiooni piirkonnas kõigutada lasta. Ja võibolla tuleb uue riigina areenile Brasiilia? Pekingi peibutamiseks Iraani survestamisel peab Obama kindlasti midagi muud välja mõtlema.

Talv Taani-Hiina suhetes

2009-10-18T19:38:00.006+03:00

Taanis on kõmu tekitamas Hiina sulgpallimeeskond, kes oli algselt üles antud Taanis toimuval Denmark Open võistlusel, kuid teatas hiljem, et mängijad ei saa väsimuse tõttu cupist osa võtta. Tänase seisuga on mängijad küll taas nimekirjas üleval ning tõenäoliselt Taani ka sõidavad, kuid lugu ise on väga tähelepanuväärne.

Tegelik põhjus, miks hiinlased cupist ei tahtnud osa võtta, on mais toimunud Taani peaminister Lars Løkke Rasmusseni kohtumine dalai laamaga. Samas vaimus korraldatud teine vahejuhtum leidis aset Aalborgi Ülikooli rektoriga, kelle nimel saadeti vigases inglise keeles Hiina lähtekohaga spämm-mail, mille kohaselt väidetav rektor joob ohtral veini ja ülistab Obamat, üle kooli laiali.

See näitab väga ilmekalt, kuidas Hiina töötab kogu oma jõududega ühise meeskonnana kõigil rinnetel. Eesmärk on dalai laama totaalselt välja süüa ning iga riik või persoon, kes temaga tegemist teeb, satub Pekingi ägeda kriitika objektiks. Kas edaspidi hakkabki siis nii olema, et dalai laamaga kohtumise korral käivitab Peking protsessi, mille jooksul eiratakse või lausa boikoteeritakse teatud riiki igas võimalikus valdkonnas? Sulgpallimeeskond ja dalai laama ei ole ju nagu seotud ning on väga armetu teha 2008.aasta "Pekingi olümpiamängude boikoti" strateegiat. Miks on Hiinal vaja iga asja eest vastu teha? Vaiksem käitumine aitaks Tiibeti probleemi palju edukamalt marginaliseerida.

Teine vahejuhtum näitab aga väga ilmekalt viimasel ajal akadeemilistes ajakirjades ja foorumites arutatud Hiina nö demokraatia ehk rahva hääle toimimist. Seda nimetatakse demokraatlikuks välispoliitikaks ehk Hiina puhul väga radikaalne contra-rünnakute käitumise strateegia. Suurele osale Hiina rahvale meeldib taoline ärapanemise poliitika ning seda nõutakse üha valjemini. Olen seda teemat ennegi blogis põgusalt puudutanud - hääled Hiina rahva seast on tihti radikaalsed ning kuigi hiinlastele endile meeldib Hiina natsionalismi müüdiks nimetada, siis isiklikud ja ajaloolised kogemused näitavad, et hiinlaste sõpruse kilbi all on peidus tubli annus marurahvuslust.

Taanis arvatakse, et Aalborgi Ülikooli rektori nime all esinenud isik on Hiinast pärit endine ülikooli üliõpilane. See näitab samuti väga selgelt, et välismaale minejad - nö vabasse maailma jõudnud hiinlased - ei võta seda ihaldatud vaba maailma omaks. Olen sellest blogis korduvalt kirjutanud, sest leidub väga palju naiivseid arvamusi, et Lääs suudab Hiinat mõjutada ning hiinlasi nö valgustada. Kui suudabki, siis kaduvväikse protsendina.

Kõige marulisemalt on Taanis Hiina käitumise peale reageerinud Taani Rahvapartei, kes nõudis lausa Folketingetis asja arutamisele võtmist, kuid valitsev partei Venstre kutsus siiski vaoshoitusele. Venstre esimees Peter Christensen kutsus üles rahulikkusele ning ütles, et vabandab loo pärast, kui selgub, et hiinlaste cupist eemalejäämise taga on poliitilised põhjused. Kuid lisas: "Me peame jätkama Hiinaga heade suhete hoidmist." Samas pidas Christensen hiinlaste käitumist "pahandavaks".

Peaministri kohtumine toimus mais, kuid sulgpallimeeskonna käitumine oktoobri keskel. Kui pikk periood peab järgnema, et Peking rahunenud on ja tagasi ei tee? Aga see vist jääbki jälitama. Nagu karmavõlg.

Taanis mõistetakse, et hetkel on parim otsus madala profiili hoidmine, sest maist alates on Hiina Taanit mitmel erineval viisil eiranud, mille kulminatsioon oli septembris toimuva pidanud nelja Taani ministri visiidi ärajäämine. Taanis kardetakse lisaks, et Hiina võib kasutusele võtta kaubandusrelva - piirata Taani kaupade importi. Sedasi käituti 1997.aastal, kui Taani eestvedamisel võeti ÜROs vastu Hiina inimõiguseid käsitlev raport. Tagajärjena kaotas Taani 10% enda ekspordist.

India-Hiina pingestuv piiritüli kandub läände ja itta

2009-10-16T13:35:00.004+03:00

Austraalia leht The Australian on lõpuks ukse lahti teinud ning kirjutab India-Hiina piiritülist Arunachal Pradeshis (hiinlaste jaoks Lõuna-Tiibet). Pingestumine on hoogu kogunud alates eelmise aasta lõpust ning augustiks jõudis haripunkti koos India vägede suurendamisega (ulatudes 60 000 meheni) ja hiinlaste vetoga ADB laenuga Indiale (Arunachali mõeldud investeeringute osas).

Hiina alternatiivmeedia internetis kirjutab palju ja emotsionaalseid lugusid pingestunud olukorrast Himaalajas. Indiagi ei jää alla, kuid huvitaval kombel pole pingestumine Läänes suurt meediakaja leidnud. Olukord on aga põnev olnud nüüd pea aasta ning mängu trügib vaikselt ka Pakistan Kašmiiri aladega. Hiina-India piirtüli ampluaa haarab endasse läänes Kesk-Aasia (peamiselt Tadžikistan, kuid ka Afganistan) ja idas Birma-Yunnani nurk koos Bangladeshiga. Hiina-India mõjuala poliitika on täies hoos.

Australiani artikkel võtab olukorra lühidalt, kuid väga täpselt kokku.

G20 hoogustumine käivitab huvitavaimad arengud just Aasias

2009-09-27T14:44:00.003+03:00

Maailm on pärast Lehman Brothersi kokkukukkumist 2008.aasta septembris kiiresti ja oluliselt muutunud ning seni maailma juhtriikidest moodustatud G8 foorum on end ammendamas. Sel nädalavahetusel Pittsburghis ametliku raami saanud uus majandusfoorum G20 on suurema globaalse haardega ning annab võimaluse uutele häältele nagu Hiina, India ja Brasiilia. Omad võimalused tekivad ka lokaalsete huvidega Aasia "väikeriikidel" nagu Lõuna-Korea ja Indoneesia.

G8 riikidest pelgab eelduste kohaselt reformimist kõige enam Jaapan ning mõningal määral Kanada ja Itaalia. Jaapan on ainuke G8 Aasia riik ning saab G8 raames esineda kui Aasia ainuesindaja, jättes kõrvale riikide nagu Lõuna-Korea, Hiina, Indoneesia ja India mured. Nimetatud neli riiki on aga G20 raames kaasatud maailmaprobleemide lahenduste otsismisse ning nende riikide hääle kohaletoomine nõrgendab Jaapani positsiooni kindlasti. Seda muret on väga selgelt väljendanud ka Jaapani konservatiivne ajaleht Yomiuri Shimbun.

Jaapani kõrvale tõuseb aga nende kauaaegne rivaal Hiina, kelle eesmärgiks on ideaalis Jaapani mõjuvõimu ääremaistamine. Selle õnnestumine sõltub paljudest faktoritest ning nende üle arutamine mõjub pige ennustamisena, kuid Tokios ollakse murelikud küll.

Hiina saaks enda positsiooni ja mõjukuse tõusu kiirendada läbi rahvusvahelise koostöö, sest seni on Peking ÜRO raamest väljaspool tehtud otsustest suuresti eemale jäänud. Koostöö eeldab aga mitmeid osapooli ning nende seisukohtadega arvestamist, ilma milleta ei saa edasi minna. Täna kaks olulisimat globaalset probleemi on majanduskriis ja kliimasoojenemine. Sõda terrorismi vastu on mainstream meedia retoorikast suuresti taandunud, kuid institutsioonides käib vilgas tegevus edasi, sest probleeme on tegelikult kuhjaga. Kaks esimest probleemi pakuvad Hiinale aga suurepärase võimaluse esiletõusuks ning selle raames tekibki Hiinal hea võimalus näidata enda olulisust ja vältimatust.

Samas võib G8 muutumine G20ks tähendada ka teisi arenguid. Nimelt kui G20 eesmärk on kaasata rohkem riike ja rohkem seisukohti, siis samal eesmärgil peaks toimuma ÜRO Julgeolekunõukogu reformimine. Hiina jaoks tähendab see Jaapani või India saamist alaliseks liikmeks, mis vastukaaluks õõnestab omakorda Hiina mõjuvõimu. Hiina on pikalt teinud lobi Jaapani alaliseks liikmeks määramise vastu, kuid täpselt sama tugevat lobi on teinud Jaapan liitlaste leidmiseks. Üsna kindlasti toetaks Jaapanit ka Eesti ning Aasia riikidest kindlasti Mongoolia, Vietnam ja Filipiinid. Vietnamiga on Eestil ÜRO tegevuses üksteise toetamise kogemus juba olemas ning jõudude mobiliseerimise korral ei ole mõeldamatu ühise rinde loomine nagu Jaapan, Vietnam, Eesti, Mongoolia jne.

Hiina vaatlejad on leidnud, et G8 muutumine G20ks ei tähenda koheseid muutuseid, sest näiteks neli tähtsaimat G20 kohtumist on toimunud/toimub Läänes - Washington, London, Pittsburgh ja Huntsville ning alles siis Lõuna-Korea. Eelmised kotumised on pigem olnud formaalsed ning tegelenud pinna sondeerimisega. Eelmise aasta Washingtoni kohtumisest on alles tõeline hoog sisse saadud.

Aasiat vaadates pakub G20 häid võimalusi riikidele nagu Lõuna-Korea ja Indoneesia. Võibolla just sellepärast, et kolme suure India, Hiina ja Jaapani konkurents pakub paremaid võimalusi Indoneesia ja Lõuna-Korea välis- ja majandussuhtlusele, sest on ju just need kolm suurt peamised tegijad Ida- ja Kagu-Aasia arengutes. Kagu-Aasia mõjuvõimsama riigi Indoneesia hiljutine demokraatia tee valik tervendab kogu piirkonna habrast olukorda ning võrdsetel tingimustel kolme suurega suhtlemine ei laseks Kagu-Aasias ühegi riigi hegemoonial domineerida. Selge on see, et USA mõjuvõim seal väheneb ning nii Hiina kui India üritavad enda mõjuvõimu maksma panna.

Maailmas on toimumas suured muutused ning G20 legitimiseerib protsessi. Kelle kasuks see töötama hakkab, näitab aeg. Võimalusi on kõigil ning huvitavaimad arengud toimuvad vahest just Aasias.

Hu Jintao eriesindaja Pyeongyangis

2009-09-18T21:14:00.014+03:00

Pärast Bill Clintoni visiiti möödunud augustis Põhja-Koreasse võib tekkida küsimus, kas Pyeongyang soovib USAga luua otsekontakti ning sellega eemalduda kuuepoolsetest kõnelustest. Kellele see hea on ja kellele mitte, on väga keerulist geopoliitilist olukorda arvesse võttes raske öelda, kuid üht-teist võib tähele panna küll.

Hiina jaoks on Pyeongyangi isetegevus antud hetkel miinuseks, sest läbi kuuepoolsete kõneluste sai Hiina olla oluliseks vahendajaks ja initsiaatoriks (paljud kohtumised toimusid Hiina eestvedamisel Pekingis). Samuti aitasid kõnelused paremini edastada Hiina huve Korea poolsaarel ning kuna Hiina on Põhja-Korea küsimuses üks võtmetähtsusega riik, siis Hiina seisukoha ühekordne edastamine ja teadvustamine aitas paremini orkestreerida diplomaatilist mängu. Enam seda ei ole ning seepärast on Pekingil oluliselt raskem mängu kontrollida, sest mitte ainult ise ei pea eraldi visiite korraldama, vaid ka teistel riikidel on laveerimiseks rohkem ruumi tekkinud.

Sellest võidaksid just USA ja potentsiaalselt ka Venemaa. Esimene on oma kaardid lauale käinud ning Bill Clinton on oma ametiajal juba plaanitud visiidi lõpuks ka ära teinud. See, et ajakirjanikud vabaks said, on pinnavirvendus. Täpselt samamoodi vabastati avalikkuse jaoks täiesti ootamatult 2002.aasta Koizumi visiidi järel Nikkei ajakirjanik, kes oli samuti arreteeritud spioonisüüdistustega. Samuti 2004. aasta Koizumi visiidi järel vabastati lisaks mitmetele jaapanlastele ka Jenkinsi perekond LDP valimispropaganda eesmärgil just valimiste päeval - koostööle aitas suurepäraselt kaasa Pyeongyang ise.

Clintoni visiit on aga otsapidi tagasiminek 90ndate keskele, kui Clintoni presidendiks olemise ajal asus ta Põhja-Koreaga pärast IAEA vaatlejate väljasaatmist suhteid läbi Carteri soojendama. Carter väisas 1994.aastal Pyeongyangi eraviisiliselt - nagu seda väidab Bill Clinton täna enda visiidi kohta. Carteri visiit oli edukas ning 1994.aastal sõlmiti Genfis Agreed Framework. Kevad valitses Põhja-Korea välispoliitikas paar aastat ning kõik algas taas otsast peale.

Kõik, mis eelpool nimetatud ajakirjanike ja tavakodanike vabastamiste taga toimus, oli palju suurem mäng ning tõenäliselt käib palju suurem mäng ka Bill Clintoni hiljutise visiidi taga. Jaapani kogemusest võime õppides tõdeda, et erisuhted pikemas perspektiivis midagi olulist peale jaapanlaste vabastamist ei toonud. Samas USA on Põhja-Korea jaoks märksa olulisem, sest maailma superriigina on tal rohkem võimalusi Pyeongyangi majanduslikult aidata ning läbi mitmete poliitiliste garantiidega tõsta rahvusvahelisel areenil Põhja-Korea paariariigi staatusest välja.

Arvestades Põhja-Korea majanduslikku ja poliitilist olukorda, on see pikk ja mitmete erinevate riikide mõjusfääri-poliitika tõttu keeruline protsess. Hiina jaoks ei ole kasulik Põhja-Korea liigne sõltumine USA abist ja garantiidest ning seni kuni Taivani küsimuses on oluline roll USA positsioonil, ei taha ka Hiina näha Korea poolsaare ameerika-meelseks muutumist.

Muutus võtab küll tublisti aega, kuid teoreetiliselt ei ole see üldse võimatu. Hea näite võime tuua Vietnamist, kelle kunagine tuline vaenlane USA on täna kommunistliku Vietnami üks tugevaim toetaja. Hiinal jällegi pole Vietnamiga kõige paremad suhted ning Vietnami ärakasutamist India ja USA poolt jälgib Peking väga tähelepanelikult. Lisame juurde, et Põhja-Korea on hakanud lisaks Hiina mudelilt õppimisele uurima ka Vietnami üleminekureforme. Vietnam teeb täna samasid protsesse läbi, mis Hiina 80ndatel ning peale Põhja-Korea nõustamise, abistab Vietnam teadmiste- ja kogemuste pagasiga ka naaberriik Kambodžat. Vietnamist on Hiina kõrval saanud uus siirderiikide know-how eksportija.

Põhja-Korea langemine USA kaitse alla muudaks oluliselt ka Lõuna-Korea suhtumist Hiinasse. Ahelreaktsioonina järgneks Jaapan ning olulisi mõjutusi saaks kogu Kagu-Aasia. Seepärast ei saa Hiina nii kergelt Põhja-Koreal minna lasta.

Selle kinnituseks on tänane uudis (1,2,3) Hiina president Hu Jintao eriesindaja Dai Bingguo visiidist Pyeongyangi, kus Dai Bingguo andis Kim Yong Ilile üle Hu Jintao kirja, mille sisu on meedia kajastuse järgi põhimõtteliselt mitte-midagi ütlev. Dai Bingguo on kõrgetasemeline diplomaat ning see reedab üsna ilmekalt Hiina huvi Põhja-Korea vastu. Peking astus kaardile tagasi ning mäng läheb edasi. Mida otsustatakse Pyeongyangis pärast Kim Yong Ili manala teele minekut, on väga oluline. Pärast Niyazovit Turkmenistan näiteks avanes, kuid seda mitte ideoloogiliselt, vaid pragmaatiliselt.

Hiina Arktikas ja Kaspias

2009-09-17T23:06:00.005+03:00

Kuna maailmas käib kaikavedu ressursside pärast, siis riigil nagu Hiina ei jää pea ükski maailma kants tähelepanuta. Hiina jaoks oli olulise tähtsusega hiljutine uudis kahe Saksa kommertslaeva Arktika ookeani läbimisest teel Ulsanist Lõuna-Koreas Obi suudmel oleva Yamburgini. "Arktika läbipääsu" laevatamise võimalikkust on nii Hiina kui Lõuna-Korea pingsalt tähelepanu all hoidnud ning mõlemad riigid taotlevad Arktika Nõukogus vaatlejakohta. Uus kaubatee pakuks Põhja-Hiina ja mõlema Korea sadamatele (Kirde-Hiina kaupu veetakse välja Najini sadamast Põhja-Koreas) uusi võimalusi.

Samuti veekoguga, kuid mitte ookeaniga, on seotud aga ka Hiina teine huvipiirkond - Kaspia meri. Peking jälgib tähelepanelikult üha enam hoogu koguvat Turkmenistani-Aserbaidžaani tüli Kaspia mere naftaväljade üle. Hiljuti toimunud Aqtau kohtumine ei toonud erimeelsustesse samuti lahendust ning hetkel näib, et kahe riigi tüli segab ka Nabucco toru edasiminekut.

Kõiksugu takistused Kaukaasias ja Kaspial on energia seisukohalt vaadates Hiina jaoks kasulikud. Lääne suuna sulgumine tähendaks ida suuna avanemist. Hiina astus jõuliselt Turkmenistani gaasiturule sel aastal avatava Hiina suunduva gaasijuhtmega, mis peaks aastas eksportima 30 miljardit kuupmeetrit gaasi.

Uus areng, mis võib segada hiinlaste rahulolu Kaukaasia segadustes, on võimalik Türgi ja Armeenia suhete sulamine ning nendevaheline piiri avamine. Kaspia mere gaasijuhtme üheks võimalikuks teeks on valitud just Armeenia. Siin on aga võtmeküsimus Aserbaidžaan ning Mägi-Karabah. Teine oluline faktor on Venemaa käsi Armeenia suhetes.

Hiina on Kaspia mere riikide jaoks mugav äripartner, sest raha hea hinna maksmiseks neil on ning mitte kunagi ei sekkuta sisepoliitikasse. Venemaa jällegi ei taha head hinda maksta ning kaupleb ja soovib lepinguid pidevalt ümber teha. Ka tänast Turkmenistani-Venemaa gaasihõõrumist ei tasu vast tõsiselt võtta, sest madala maailmaturu hinnaga ongi Venemaa jaoks hea loobuda Turkmenistani gaasist. Ashabad hinda pärast maailmaturu gaasihinna langemist Venemaa jaoks alla ei lasknud ning Moskva jaoks oli hea võimalus tüli norida ja kraanid ajutiselt üldse kinni lasta keerata. Sellepärast Venemaal hõõrumise lahendamisega väga palju vaeva ei nähta ning varustamise taastamist kombitakse taktitundeliselt.

Arktika laevatee on hetkel Hiina põhjapoolseim huviorbiit ning Kaspia meri läänepoolseim aktiivsema tegutsemisega ala. Hiina välispoliitika jaoks on mõlemad piirkonnad kompimis- ja põhjalikuma strateegia väljaehitamise faasis. Kaspia suunal on Hiina jaoks võtmeküsimus Aserbaidžaan, sest pärast Niyazovi manala teele minekut on Peking suutnud Turkmenistanis juba kanda kinnitada. Järgmine samm ja ühtlasi lukusamm oleks Bakuu. Sondeerimine juba käib.

Hiina faktor USA turul

2009-09-14T17:46:00.003+03:00

USA börsid alustasid täna langusega, kuigi hetkeks on juba kosumas. Languse põhjus on aga USA-Hiina võimalik kaubandussõda. Kõigepealt ähvardas USA panna Hiina rehvidele maksud peale. Pühapäeval vastas Hiina, et korraldab USA kanatoodete ja autoosade suhtes anti-dumpingu juurdluse. Võimalikust kaubandussõjast mõjutatuna alustasid USA turud täna hommikul miinusega. Ehk siis - Hiina faktor.

Miks ma seda kirjutan? USA-Hiina tüli ei ole esimene ega jää ka viimaseks. Põhjus pigem selles, et Eesti meedia ei raatsi kuidagi selliseid uudiseid kajastada. Väga hea võrdluse saab teha e24 grupi saitidega. e24.ee ei kajasta uudist. z24.nl 1 ja 2, e24.se 1 ja 2, e24.no 1 ja e24.fr 1 kõik kajastavad.

Küsimus ei olegi ühes selles konkreetses uudises, vaid z24.nl ja e24.no saite pidevalt jälginuna võin kinnitada, et nö marketwatch rubriigis on neil saitidel Hiina faktor pidevalt olemas. Hiina roll ja mõjuvõim on üha kasvamas ning mis parata, aga ülemaailmne finants- ja majanduskriis kiirendasid seda protsessi. Meeldigu see või mitte. Probleeme on ka draakonil, kuid kus neid poleks.

See, et Hiina tõuseb, sellest saavad Eestis vähesed aru. See, kuidas ta tõuseb, näikse huvitavat vaid üksikuid kapi-poisse.

Sellest, et Hiina SKP per capita eriline näitaja ei ole, ei taha paljud mingi kummalise krambi pärast aru saada. Hiina puhul piisab vaid 30% elanike elatustaseme tõusust Euroopa tasemele ning meil on maailmas juba tuntavad väljakutsed. Hetkel elab umbes 15% hiinlastest sama hästi kui keskmine lääneeurooplane. Et olla maailmas uus superriik, piisaks vaid 50% Hiina elanike tõusust.

Küsimus on maailmas ressurssides. 500 miljoni tarbija juurdetulek mõjutab oluliselt tänast jaotussüsteemi. e24 grupi saidid sellest tihti ka kirjutavad. Eesti v.a.

Chengdu-Lhasa raudteeliini tähtsus

2009-09-05T22:18:00.004+03:00

最早预计2011年才能开工的川藏铁路建设项目，将在今年9月底提前破土动工。设计时速也从之前预计的160公里时速将提速到200公里，也就是说，川藏铁路建成以后，未来成都至拉萨只需8个小时。

2011.aastal hakatakse plaani kohaselt maha panema Chengdu-Lhasa raudteed, kuid selle aasta septembris algavad pinnase ettevalmistustööd. Algselt oli rongi piirkiiruseks 160 km/h, kuid uute plaanide kohaselt tõstetakse see 200ni. Ühtlasi tähendab see seda, et Chengdust kulub Lhasasse rongiga sõites vaid 8 tundi.

See on väga oluline informatsioon, sest kuna Chengdus asub Hiina sõjaväe üks 7st suuremast sõjapäevapiirkonnast, on Chengdust väljuvate rongide saabumiskiirus teistesse linnadesse väga oluline strateegiline teave. Eriti oluline on see Lhasat silmas pidades, sest Tiibet kuulub just Chengdu vastutusalasse ning iga kord, kui Tiibet mässab, saadetakse sõjavägi kohale just Chengdust.

Kuni Chengdu-Lhasa rongiliini avamiseni vastutab Tiibetisse ja ka Xinjiangi raskerelvastuse kohaleviimise eest Lanzhou baas, kust kulub Lhasasse jõudmiseks aga vähemalt 15 tundi.

Peale militaar-strateegilise ülesande on Chengdu liini avamisel ka tsiviil-strateegiline tähtsus, sest 90 miljoni elanikuga Sichuani provints koos pealinn Chengduga on pea tervele Hiinale suureks siseriikliku immigratsiooni üheks allikaks. Mida see tähendab? See tähendab seda, et han-hiinlaste migratsioon Tiibetisse on saanud järjekordse väljapääsu. Täna on Sichuanist pärit hanne niikuinii Tiibetis päris palju ning rongiliini avamine tulevikus hõlbustab läbi massiivsema migratsioonilaine siduda Tiibetit Hiina sisemaaga.

Sisemaaga ühendamine on Pekingi jaoks väga oluline. Senine raudteeliin läbi Qinghai provintsi oli Hiina sisemaa jaoks liiga kaugel. Sellele liinile oli lähim olulisema tähtsusega linn muistne pealinn Xi'an, kuid see asub liiga kaugel integratsiooniraadiusest. Sichuaniga Tiibeti ühendamine on strateegiliselt märksa olulisem, sest Sichuani saab pidada juba Hiina sisemaaks. Pealegi on nii Chengdu kui Chongqing Pekingi jaoks uueks majandustsooni väljaarendamise sihtmärgiks.

Nii siseriiklik kui rahvusvaheline massilisem kohalolek Chengdu-Chongqingi liinil läbi majandustegevuse mitte ainult ei kiirenda integratsiooniprotsessi (assimileermis-?)Hiina südame sisemaaga, vaid ühtlasi aitab marginaliseerida Tiibeti 80. lõpust internatsionaliseeritud iseseisvusliikumist. Miks? Sest igasugune turism - mitte ainult han-hiinlate, vaid ka välismaalaste - ja avatus välismaailmale rikuvad kohalikku eripära.

Sellele lisaks on militaar-strateegiline tähtsus. Indiaga konfliktisattumise korral oleks Tiibeti varustamine raskerelvastusega palju hõlbsam. Sedasi väheneks Lanzhou koormus, sest just sealt linnast hargneb raudtee kaheks ning üks suundub Lhasa peale ja teine loodesse Urumqi peale. Viimasel liinil asub 1000 km pikkune Hexi korridor, mille kontroll on Hiina jaoks ülitähtis. See on värav Xinjiangi ja Kesk-Aasiasse.

Loomulikult on ka maavarade väljavedu lihtsam ja ühtlasi Lääne- ja Lõuna-Hiina sadameteni jõudmine lühem.

"Rahu" kell Hiroshimas

2009-08-07T16:01:00.002+03:00

Eile tähistati Hiroshimas aatompommirünnaku 64.aastapäeva. Südalinnas asuvasse mälestusparki Ota jõe kaldale oli hommikuks kogunenud 50 000 inimest ning nende seas õuduse üle elanud rünnaku ohvrid. Mälestuspäeva puhul peetakse lastele rahule üleskutsuvaid loenguid ning räägitakse isiklikest kogemustest 6. ja 9. augustil 64 aastat tagasi.

Hommikul 8:15 löödi memoriaalpargis "rahu" märkidega kella, mis tähistas pommi langemist, sest just sel ajal pomm Hiroshimale 1945.aasta hommikul visati. Kellalöömisele järgnes minutiline leinaseisak ning edasi järgnesid tähtsate isikute kõned. Nende sisu äratas tähelepanu.

Hiroshima linnapea Tadatoshi Akiba kutsus maailma üles loobuma 2020.aastaks tuumarelvadest. Ta ütles, et ta toetab Obama initsiatiivi tuumarelvadest loobuda ning lisa, et need tuleb täielikult hävitada.

Jaapani peaminister Taro Aso lisas, et Jaapan järgib tuumarelvadest loobumise põhimõtet ning kutsub rahvusvahelist üldsust samuti üles tuumarelvadest täielikult loobuma.

Rahukõnedes on lihtne kutsuda maailma üles tuumarelvadest loobuma, kuid arvestades seda, et Jaapanis muutub arutelu Jaapani enda tuumarelva väljaarendamise osas üha kuumemaks, siis on siin selge konflikt. Aso on teada tuntud pistrik ning kuna just pistrikud on need, kes on leidnud, et Jaapanil peaks Korea poolsaare tuumarelvastumise tagajärjel samuti tuumarelv olema, siis muutuvad kõik rahukõned küüniliseks.

Tuumarelvadest loobumine on iseenesest väga õige idee, kuid osadele riikidele jääb see ainukeseks väljapressimise vahendiks. Põhja-Korea. Ärme unusta, et Lõuna-Koreas on samuti pistrikuid, kes tahaksid Korea ühendamise järel Põhja-Korea tuumarelvad alles jätta. On väga küsitav, et sellises olukorras tulevad Jaapanist endiselt rahukõned, sest ümberringi on nii võimsad riigid kui Venemaa ja Hiina ning ühendatud Koreagi ei oleks enam lükata-tõmmata mängukann. Kaug-Ida kõigil neljal riigil on tuumarelvad, kolm neist suurvõimud - See ei ole just unelmate kombinatsioon.

"Rahu" kella kaja kuuldavõtmine mõjuks tervendavalt kogu piirkonnale.

Türgi taotleb piirkondlikku eripositsiooni

2009-08-07T03:15:00.006+03:00

Kui paljud Lääneriigid suutsid alles hiljaaegu veel rõõmustada Nabucco edasimineku üle, siis neljapäeval käis Türgi teise käigu ning astus suure sammu Venemaaga energiakoostöö tihendamise suunas. Nabucco allakirjutamisega sai tunda justkui võitu ning kuigi Venemaa ei saa ära rikkuda läbi Nabucco voolava gaasi möödaminekut Venemaast, siis saab Moskva läbi torude arendada strateegilisi positsioone Lähis-Idas. Läbi Samsun-Ceyhani ja "Blue Streami".

Nende arengute kõrval on aga üsna huvitav jälgida, kuidas Türgi on Lähis-Idas haaramas teatud eripositsiooni. Kõik sai alguse minu meelest Süüria kõneluste vahendamisest Iisraeliga. Sellele järgnes Güli otsus minna Yerevani vaatama Türgi-Armeenia jalgpallimatši. Kusjuues see pahandas tõsiselt Bakuud ning et Ankara ei võtnud seda suurt kuulda, reedab taoline käitumine selgelt Türgi plaane, sest aserite jaoks on Türgi justkui emamaa. Kolmandaks tuli Ahmadinejadi taasvalimine Iraani presidendiks. Türgi ei kritiseerinud seda ning Türgi meedia isegi õigustas Ahmadinejadi valikut. Miks? Sest Ahmadinejadi ajal on Türgil ja Iraanil arenenenud välja teatud erisuhe. Neljandaks Pakistani ja Afganistani küsimuse vahendamine Güli poolt. Lisame takkaotsa Türgi enesekindel ja nõudev käitumine Rasmusseni nimetamise osas NATO peasekretäriks.

Kõik need sündmused on aset leidnud sel aastal. Võib õigustatult küsida, kas Türgi on taotlemas piirkondlikku liidripositsiooni? Kui nii, siis kuidas on mõjutatud näiteks integratsioon ELga? Kas Lähis-Ida võimalikul liiderriigil on üldse huvi EL astuda? Kahtlen. Kuidas mõjutab Türgi käitumist Lähis-Ida identiteet näiteks Kaukaasia küsimustes? Kas on võimalik, et Türgi käitub Venemaaaga pragmaatiliselt ning otsib erisuhet ka Venemaaga? Või... Türgi käitub kui NATO liige ja EL potentsiaalse liikmesriigina ning seisab Kaukaasias ja Lähis-Idas osaliselt Lääne huvide eest? Küsimusi on palju. Tähelepanu äratab aga Türgi ingliskeelse meedia toon. See on pigem jõuline ja enesekindel kui diplomaatiline.

Türgi meediat ka.

Volvo hiinastatakse

2009-08-07T00:21:00.003+03:00

Volvo teemal on olnud nii pikk vaikus ning polnud teada, kes siis rootslaste firma Fordilt lõpuks üle võtab. Tänane Dagens Industri kirjutas, et hiinlaste Geely on väga lähedal Volvo ülevõtmisele. Kuigi Geely on selle aasta kevadest korduvalt Rootsi meediast läbi käinud, ei olnud mitmed osapooled nõus kommenteerima hiinlaste tõsidust. Nüüd on aga Volvo kohe-kohe "hiinastatud".

Rootslaste reaktsioonid ülevõtmisele on vastakad. Osad näevad selles võimalikku edasiminekut, sest Hiina on tõusev suurvõim, kuid teised ütlevad, et minu tänane Volvo on ühtlasi minu viimane. DI artiklile oli ligi 150 kommentaari ning on väga harva, kui üks artikkel DI lehel nii palju vastukaja saab.

Kuna üks Volvo tehastest asub Belgias Ghentis, siis Belgia ärileht De Tijd vahendas samuti DI artiklit. Artikkel ise on pelgalt informatiivne, kuid kommentaarides väljendutakse palju inimlikumalt. Näiteks ütleb üks, et nüüd on Genti tulevik palju mustem, sest autotootmine viiakse ära Hiina. Teine lisab, et ülevõtmine tähendab lõpu algust.

Hiinas aga on Pekingi lähedal Volvo tehase jaoks maa valmis.

Sinofrika siseasjadesse sekkumine

2009-08-06T22:45:00.002+03:00

Clintoni 11-päevasel visiidil Sinofrikasse on potentsiaali kõigutada riigi alustalasid, sest pärast Obama valituks osutumist suhtuvad sinofriklased USAsse väga soosivalt. Kui Merkeli eelmise aasta Sinofrika vallutamisele kutsuv sõnavõtt teutoonide sõjatandril suuresti tähelepanuta jäi, siis Clintoni visiit seevastu äratab Sinofrika peakorteri Pekingi tähelepanu küll.

Keisrite poegade jaoks tähendab USA sekkumine Sinofrika siseasjadesse strateegilist väljakutset, sest nagu Clinton Nairobis kõnega esinedes kinnitas, siis Washingtoni tähelepanu koondub kaubanduse kõrval inim- ja naisõiguste paremale tagamisele, efektiivsemale valitsemisele ning hariduse kättesaadavusele. Ehk siis demokraatia mudelile. Pekingis keskenduti aga infrastruktuuri väljaehitamisele ning "tühja sest demokraatiast" printsiip võeti Sinofrikas hästi vastu.

Tagantjärele selgub aga üha enam, et viga tehti selles, et Zheng He hiigeldžonkide kollastel lastidel lubati Sinofrikasse seilata ning kohalikud elanikud ei saanud osa lubatud töökohtadest ja levima hakkasid anti-Hiina meeleolud. Hiinlaste vastu suunatud rünnakuid tuleb ette pea igas Sinofrika provintsis - hiljutised pärinevad Alžeeriast.

Nüüd, kui Sinofrikas on mõistetud, et emamaa töökohti ei paku, vaadatakse pärast Läänele osaliselt selja keeramist taas nende poole. Obama valituks osutumine ja Clintoni visiit õõnestavad Sinofrika alustalasid tublisti ning kuigi sinofrikastel tuleb uue identiteedi kohaselt mullistuda demokraatia mudeli järgi ja rääkida helluse keeles, pakub see paljude provintsiisade jaoks teatud lahendust provintsiliidri palee ees matžeetedega vehkivate töötuhordide vastu.

Siiski, "tühja sest demokraatiast" sobiks enamus provintsiliidritele paremini kui helluse keeles kõnelemine. Peakorter Peking peaks lihtsalt kergeid ümberkorraldusi tegema - tööjõud jäetakse Hiinasse ning kohalikud kutsutakse postile. Muu ju nagu klapib. Mis provints on Sinofrika demokraatia lipulaev? Pole ju. Keenia justkui pretendeeris sellele kohale, kuid see fiktsioon purustati massiliste mõrvalugudega kiiresti pärast viimaseid valimisi. Võibolla vaene Mali? Või siiski Hea Lootuse provints LAV? See on ka kõik.

Sinofrika lagunemine oleks aga Pekingile valus hoop, sest see komplitseeriks tublisti juurdepääsu maavaradele. Aga kõikide märkide ja sõnavõttude järgi just see ongi täna keisrite prioriteet. Kuidas siis muidu tõusta?

Mulle tundub, et FAZ pakub lisa.

Kaks olulist muutust Hiina meediakajastustes

2009-08-06T12:29:00.005+03:00

Hiina meedias toimuvad draakoniriigi välispoliitika osas kiired muutused. Kui eelmisel aastal põiklesid Hiina vaatlejad Põhja-Korea destabiliseerumise puhul võimaliku sõjalise sekkumise küsimusest kõrvale, siis mõne aja eest võis juba kuulda kindlaid toetussõnu sekkumisvajadusele ning viimane uudis räägib lausa vastavast kokkuleppest USAga viimase initsiatiivil. Päris kiired muutused.

Teine muutus on seoses Hiina sõjalaevastiku ampluaa laiendamisega. Kui poole aasta eest kinnitasid Hiina vaatlejad, et Hiinal pole mingeid kavatsusi luua endale mereväebaasi India ookeani mõne riigi territooriumil ning pidasid taoliseid Lääne meedia väiteid alusetuteks, siis pärast Jaapani mereväe Djibouti väljavalimist enda baasiks räägitakse ka Hiinas, et draakonil on viimane aeg sama teha. Võimalikud variandid on Gwadar Pakistanis, Hambantota Sri Lankas, Chittagong Bangladeshis, Marao Maldiividel ja Kookosesaared Myanmaris. Kõigis neis on Hiina käpp juba sees, kuid permanentseks baasiks Hiina jaoks pole seni veel ükski neist välja arendatud.

Obama: USA ja Hiina kujundavad 21.sajandi

2009-07-27T22:39:00.001+03:00

Nädal algas väga suurte sõnadega. Obama ütles täna Washingtonis Hiina esindajatega kohtudes, et USA ja Hiina suhted kujundavad 21.sajandi. G2 on hoogu juurde saamas.

Tihti ideoloogilist välispoliitikat ajada tahtev välisminister Clinton väljendas end aga veel lennukamalt ning ütles, et kaks riiki rajavad kivi kivi haaval vundamenti tugevatele suhetele. Isiklikult arvan, et Clintonil on neid sõnu pärast Xinjiangi sündmusi päris raske öelda, kuid eks Geithner ja Obama ei anna talle rohkem hingamisruumi.

Erinevus Bushi ja Obama vahel tuleb väga ilmsiks sellise Obama lausega tema kõnest:

"Let us be honest: We know that some are wary of the future. Some in China think that America will try to contain China's ambitions; some in America think that there is something to fear in a rising China. I take a different view. And I believe President Hu takes a different view, as well. I believe in a future where China is a strong, prosperous and successful member of the community of nations; a future when our nations are partners out of necessity, but also out of opportunity."

Hiina tähtsus USA jaoks üha suureneb ning kuigi Eestisse ei jõua see otseselt kohale, siis näiteks Ida-Aasias on juba alanud Hiina kerge enesekehtestamisperiood. Geopoliitiliselt vaadates Hiina mõju institutsionaliseerub ning muudab seega USA juurdepääsu rohkem kontrollitavamaks. Majandus- ja tuumaleviku koostöö varjus kinnitab Hiina vaid enda positsioone.

Allikad: Belgia Het Nieuwsblad ja UK Telegraph.

Kus on esimene Eesti-Hiina konfliktivõimalus?

2009-07-22T20:17:00.002+03:00

Kus on Eestil esimene võimalus Hiinaga otseselt konflikti sattuda? Uue terminoloogia tulekuga võib isegi öelda esimesse sõjalisse konflikti. Kus? Virtuaalmaailmas.

Kui seni on Eesti saanud nautida suhteliselt Hiina-vaba keskkonda, siis Maarjamaale kavandatav NATO küberkaitsekeskus tõmbab Eestile suuremat tähelepanu mitte ainult Venemaa vaid ka Hiina poolt. Kui esimeste rünnakud on meile 2007.aastast tuntud, siis vähemalt avalikkuseni pole jõudnud kuuldused hiinlaste virtuaalrünnakud Eesti vastu. Seda on saanud aga tunda Läti, kus Taivani esindus sattus sellekevadiste rünnakute alla. Eestit pole seni aga olnud põhjust rünnata. Tiibetiihalus nii palju tähelepanu ei tõmba.

NATO keskus võib aga selle olukorra muuta. 9.veebruari avaldas Der Spiegel artikli pealkirjaga "Tuleviku sõda", milles kirjutatakse, et Lääne luureteenistused on kindlad, et [küberrunnaku korral] on sarnaselt Külma Sõja ajaga vaenlased endiselt Idast - Venemaa ja Hiina (lk 35). Artiklis kirjutatakse pikemalt Eesti küberrünnaku kogemustest 2007.aastast ning kavandatavast NATO küberkaitsekeskusest.

Mõnikord jääb tunne, et paljud loodavad Eestis Hiinast leida liitlast Venemaa vastu. Selle tingib osalt kindlasti kokkupuute vähesus ja geograafiline vahemaa, mis pakub kuhjaga ainest idealiseeritud Hiina ettekujutuseks. Kuid rinne tuleb aga Eestile üha lähemale (läbi Kesk-Aasia ja Kaukaasia) ning usutavasti üsna kiiresti suudetakse see idealiseeritud ettekujtutus kummutada. Nabucco gaasijuhe tegi juba palju vihjeid, kuid Eestis on need seni jäänud tähelepanuta. Keeleoskamatus.

Mis aitaks Hiina vastu? Arvan, et Eestile oleks palju kasulikum tihendada kõrgetasemelisi suhteid Hiinaga. Kindlasti mitte alandlikkuse pärast, vaid võttes eeskuju USAst või Jaapanist, kellel on teadagi Hiinaga palju tülipunkte, kuid läbikäimine on väga tihe. Erinevate huvidega riigid peavad rohkem sutlema kui ühiste huvidega. Hiinaga suhtlemine kaardistab meie eksistentsi ja huvid ning muudab need arusaadavamaks Hiina jaoks. Erimeelsused ei tohiks saada takistuseks. Avalikku ruumi jälgides jääb tihtipeale silma, et Hiina on üleidealiseeritud ning täiesti valed (kirvega löödud väljend) inimesed toetavad Hiinat.

Huvitav küll, kuid viimase poole aasta jooksul on seoses spiooniskandaali ning NATO küberkaitsekeskusega sattunud Eesti tihti Hiina meedia huviorbiiti. Domineeriv on üleolev suhtumine Eestisse ning üks väga nimekas välispoliitika vaatleja kasutas enda blogis üsna värvikat keelekasutust Eesti kohta. See ei olnud positiivne. Et sellist suhtumist vähendada, tuleks Eestil Hiinaga tihedamalt läbi saada. Rahvaüritused jäägu punktipüüdmiseks, kuid kõrgetasemelisest suhtlusest on kõvasti vajaka. Seda peavad tegema aga Hiinat tundjad inimesed, sest naiivsed süüakse draakonimaal kiiresti ära. Mäletate, kui kunagi mainisin siin blogis diaoyutai hotelli? Koht, kus võetakse kõrgeid riigimehi vastu ning tähendus on otsetõlkes "kalapüügilava". Ma ei öelnud seda asjata, vaid kindlate vihjetega. Hiinlased on osavad. Ausõna.

Paar päeva tagasi kuulasin saadet teemal, kas Hiina peaks USA vastu seismisel Venemaaga liidu sõlmima. Eetris olid vastaspooled ning liidu vastuseisja ütles näiteks, et kui me looksime liidu Venemaaga (ta rõhutas, et liit tähendab sõjalist ja sõjalist kohustust üksteist kaitsa), kuidas me siis käituksime näiteks Ida-Euroopa konflikti korral? Saadaksime oma väed Ida-Euroopasse? Ta pidas seda hullumeelseks, kuid liidu pooldajad seda võimalust ei eitanud. Just sellises olukorras on meie enda huvides, et eksisteeriksime Hiina jaoks ka tema mälus. See aga ei juhtu kaardil aishaniya (Eesti hiina k.) nime lugemisega, vaid kõrgetasemelise suhtlemisega.

Hiina tuleb aina lähemale. Päris ausalt. NATO küberkaitsekeskus kiirendab protsessi.

Ahmadinejadi saga jätkub

2009-06-15T00:42:00.001+03:00

Iraanis võitis siiski Ahmadinejad. Vastavalt enda eelmistele Iraani-teemalistele sissekannetele polnud see muidugi suur üllatus, sest Ahmadinejadil oli Khamenei toetus ning see loeb Iraanis väga palju. Siiski, ametlik kinnitus mõjub ikkagi negatiivselt.

Hiina jaoks on see energiajulgeoleku aspektist vaadates väga hea uudis, sest Iraani halvad suhted Läänega sillutab teed Hiinale, Venemaale ja Jaapanile. Väga raske on nüüd aga Indial Iraaniga energiakoostööd tihendada, sest Indiale hiljuti oskuslikult külge poogitud Lääne-lembuse silt saaks kindla hoobi. Eks ole näha, kas välja tulevad huvid ja realpolitika või idealism. Kaldun arvama, et huvid, sest ka Myanmari suunal hoiab India sisepoliitilistel teemadel suu lukus. Ja üha rohkem.

Mousavi võit oleks Lääne jaoks kindlasti parem olnud, sest kuigi riiki juhivad usuliidrid, siis presidendil on oluline roll välispoliitiks suuna võtmisel. Egas siis kõik Iraani usuliidrid radikaalid ei ole ning märksa tasakaalukamale poliitikale leiduks kindlasti toetajaid. Vaja on kedagi, kes ukse lahti teeks. Mousavi oleks selleks olnud.

Väga raske on pooldada inimest, kes oma kõnedes ülistab Goebbelsi ja Hitleri poliitikat. See olevat Iraanis juba toimumas, ütles Ahmadinejad ühes esinemises. Nii palju kui mina olen aga Iraani kohta lugenud ja inimestega suhelnud, siis Ahmadinejadile vaatamata on Iraani ühiskond Lähis-Idas üks kõige arenenum ning tõesti ei tahaks, et see ühe hullu poolt ära rikutakse.

Blogimisest

2009-05-14T19:21:00.002+03:00

Kohe saab pea kaks nädalat täis, kuid ma pole ühtegi sissekannet teinud. Selle 2 nädal jooksul on Aasias päris palju huviatat juhtunud ning endiselt salvestan hea info arvutisse, kuid blogimine ei taha enam kuidagi välja tulla. Kevadine ärkamine sai samuti läbi ning küsimus, miks ma üldse blogin, sai ka osalt rahuldatud.

Blogimine aitab väga hästi arenguid raamidesse panna, sest tekib teatud sund mingi teema kokku võtta. Samuti aitab kirjutamine leida arengute põhijooni. Miski taoline selginemine on toimunud ning seepärast olen edaspidi passiivsem blogija. Seda aga ei saa uudiste jälgimise kohta öelda.

Hiinas olles tahtsin blogida sellepärast, et eesti keelt soojas hoida. 2.5 aasta jooksul oli perioode, kus ma 6 kuud ei näinud ühtegi eestlast ning elu oli ainult Hiina keskkonnas (isegi mitte ingliskeelses välismaalaste keskkonnas) ning see sundis blogima, sest kodustega eesti keeles suheldes hakkasid tulema kummalised keelelised variatsioonid - hiina keele loogika kandus üle eesti keelde.

Kuna lugemine on passiivne tegevus, siis Eesti lehtede jälgimise käigus suutsin küll kõik ilusti omaks võtta, kuid rääkimine oli juba teine tase.

Kuna mul on aga plaan püsivalt Hiina minna, siis võibolla tuleb ühel päeval uuesti blogima hakata.

Hiinasse tagasiminek on omaette küsimus. Esiteks ei meeldi mulle sealne saastatus (valik on jätkuvalt Peking), teiseks korralik infosulg ning kolmandaks meeletu rahvastatus. Samas Euroopas olles avastan üha enam seda, kui erinevad on ikka hiinlased ja nende maailm ning see kutsub mind veelgi rohkem neid uurima.

Näiteks süveneb minus üha enam seisukoht, et tänapäeva hiinlases on läbiaegade-hiinlast rohkem kui kommunisti. Probleem on selles, et kommunism tuleb ja läheb, aga läbiaegade-hiinlane jääb. Ja siis oleme meie siin. Ja nemad seal. Ja maailm muutub üha väiksemaks. Kuigi ma ei taha toita "Hiina ohu" teemat, siis arvan, et Hiinat tundmata me nii kergelt ei pääse. Tähendagu see mida iganes.

Paari päeva eest lugesin ühe USA majandusanalüütiku blogi ning sealseid kommentaare ning sattusin peale ühele kunagisele USA õppejõule, kes oli 80.-ndatel Pekingis õppejõuks. Ta saadeti hiljem Tiananmeni pärast riigist välja. Mis iganes professori põhjused ka polnud, kirjutas ta aga ühe väga meeldejääva arvustuse blogile ja hiinlaste kohta. See oli tõepoolest esimene kord, kus ma nägin inimest, kes oli hiinlastest aru saanud. Ta kirjeldas väga täpselt hiinlaste käitumisest. See oli nii erutav, et ma pidin tema kommentaari mitu korda lugema. Ja siis veel. Tegemist ei olnud "Tiibet vabaks"-laadis ega "Hiina on võimas majanduslik riik ja kõigile eeskujuks". Tegemist oli täpse ja emotsioonitu, kuid väga sügavalt asjast aru saanud nägemusega. Ja korraga ma nagu rahunesin ja nautisin seda tunnet, et leidub ka tõsiseid inimesi.

Et leidub inimesi, kes suudavad Hiinast aru saada, äratas minus taas lootuse. Taolisi Lääne vaatejaid on ennegi ette tulnud (suutsin kogemata ühe autori raamatugi Amazonist soetada), kuid neid on väga vähe. Aga nad on põnevad. Ja aitavad nõutusest, mis tekib suurt osa mainstream meediat jälgides, üle saada.

Aitab kah.

Eesti spiooniskandaal Hiina meedias

2009-05-03T01:03:00.003+03:00

Kõik me lugesime uudiseid, et kaks Vene diplomaati saadeti NATO poolt välja. Põhjuseks oli seotus Simmi spiooniskandaaliga. Nüüd on Simmi juhtum otsapidi ka Hiina meedias. Nanduwang (palju avaram kui Xinhua) kirjutab Vene diplomaatidest ja Simmist natuke pikema loo. Lugu on siin. Tõlkida pole vaja, sest sisu on kõigile teada. Lihtsalt märkisin ära. Usun, teemast on Hiinas rohkemgi kirjutatud, kuid ma pole sellele eraldi tähelepanu pööranud.

Taro Aso Pekingis

2009-05-02T23:37:00.002+03:00

Jaapani peaminister Taro Aso viibis 29-30. aprillil ametlikul visiidil Pekingis ning kohtus HIina peaminister Wen Jiabao ning president Hu Jintaoga. Millest kohtumisel täpsemalt räägiti, saab lugeda siit. Kirjutan aga natuke taustsüsteemi lisaks.

Jaapani peaminister Taro Aso visiit oli vastuseks Hu Jintao visiidile Jaapanisse eelmise aasta mais ning erakorralisi käike ei saa seekord suurt välja lugeda. Siiski on Aso visiit langenud kokku kahe riigi mereväe paraadide/õppustega, kuhu kummagi laevad pole olnud kutsutud, ning Hiina tõusva tähtsusega Jaapani majanduse jaoks.

Alles hiljuti toimus Qingdaos Hiina mereväe 60.juubeliaasta paraad, kuhu Jaapan oli taotlenud vähemalt ühele alusele kutset, kuid sai Pekingilt eitava vastuse. 26.aprillil toimus aga Jaapanis Okinawa saarte lähedal India, USA ja Jaapani mereväe ühisõppus nimetusega Malabar, kuhu Hiina laevadel omakorda ei olnud asja. Qingdao paraad oli erakorraline, kuid Malabar on mitmekordne ühisõppus algselt vaid India ja USA mereväe vahel, kuid India nõudmisel kaasati tegevusse ka Jaapan. Hiina konservatiivsemad hääled ütlevad, et Malabari õppus on suunatud Hiina vastu. Eriti India seisukohalt vaadates on selles tõetera sees.

Taro Aso, kes üsna hiljuti ähvardas külastada Yasukuni pühamut, oli Pekingis palju leebem ning lubas pühamusse mitte kunagi minna. Ajal, mil levivad uudised, et Jaapani majandus võib tänu Hiina kasvule kosuma hakata, oleks Yasukuni pühamu külastamine kõige valem samm. Võibolla sisepoliitiliselt võidaks Aso osade valijate hääli (Aso populaarsus on 20% ringis), kuid välispoliitiliselt oleks see valus tagasilöök. 30.aprillil teatas Jaapani majandusministeerium, et tööstustoodang on märtsiga võrreldes taastumas (kasvades 1.6%) ning pressiteates toodi eraldi välja, et eksport Hiina on taastumas (ühtegi teist riiki poldud nimetatud). See on kõnekas. Ja selles meediumis toimuski Aso visiit.

Kui vaadata Jaapani meediat (uurisin Asahit ja Yomiuri Shibuni), siis leiab neist vaid käputäie visiiti kajastavaid uudiseid. Veelgi huvitavam on see, et Aso kohtumisest Huga ei leidnud ma ühtegi artiklit. Kõik olid seotud peaminister Wen Jiabaoga, kellega Aso kohtus 29.aprillil. Liberaalsem Asahi leht kirjutab vaid ühe uudisloo, milles pearõhk pannakse keskkonnale. Nimelt on Jaapan hädas Hiinast tulevate happevihmade ja liivatormidega ning Asahi pühendaski sisu peamiselt nendele teemadele. Veel on CO2 väljalase ja puhta vee probleem. Need on kõik teemad, mis haakuvad Kyoto protokolliga ning millele Jaapan tahab rohkem tähelepanu pöörata. Yomiuri oli asjalikum ning kirjutas kaks uudist, mille teemadevalik oli laiem ning kattus Hiina meedia kajastusega.

Hiina meedia kajastas Aso visitii aga väga detailselt. Nii Wen Jiabao kui Hu Jintao sõnavõtud olid hiina keeles tihti sõna-sõnalt välja toodud.

Taivani mandrimeelne Zhongguo Shibao leht kirjutas aga veelgi julgemalt. Nimelt toodi artiklis välja, et Taro Aso kuulus Koizumi valitsuse ajal pistrike hulka ning oli Hiina-suunaliste kriitiliste avaldustega pidevalt esil. Miks Aso enda seisukohti muutis, on lehe arvates kaks põhjust. Esimene on see, et varem, kui USA positsioon Aasias oli tugevam, piisas vaid toetuda USAle ning sinu turvalisus oli kindlustatud. Nüüd on aga USA hõivatud Lähis-Ida ja Kesk-Aasiaga ning Kaug-Ida on jäänud tähelepanuta. Teine põhjus on Hiina esiletõus. Hiina on Kagu-Aasias hetkel liiderpositsioonil ning Jaapanil tuleb tõusva riigiga selles tagahoovis sammu pidada. Samuti on tänases majanduskriisis saanud Jaapanile selgeks, et ainult Hiina turu ja Hiinaga koostööd tehes suudab Jaapan kriisist välja tulla.

Hiina on Jaapani jaoks muutumas olulisemaks kui varem. Siiski ei usu ma, et Jaapan Hiina poolt alla neelatakse või äkilisi sõbralikke suhteid arendama hakatakse. Kahe riigi ühiskonnad elavad lihtsalt niivõrd erinevas maailmas ja ajaloopildis ning on väga raske neid psüholoogilisi barjääre ületada. Jaapanil on Hiina esilekerkimise varjus aga vähe alternatiive jäänud ning head suhted Hiinaga on kaunis olulised.

Ma ei taha sündmustes ette rutata, kuid Aso sõnad täna näitavad väga ilmekalt seda, mida ma olen korduvalt väitnud. Nimelt, et Jaapan muudab enda positsioone, kui Hiina tõuseb ja USA positsioonid Aasias nõrgenevad. Aso käitumine täna ja enne on väga ilmekas näide. Eestlastele ütlen vaid niipalju, et see, mis toimub Kaug-Idas ja Kagu-Aasias täna, hakkab 20 või 10 aasta pärast toimuma meil. Esimesed sammud tehakse ikka enda koduhoovis ja siis edasi üle suure tee ja sealt kaugemale. Arengute jälgimine on oluline.

Valguskiired majanduskriisis, Aasia juhib

2009-05-01T22:49:00.004+03:00

Lugedes uudiseid Aasiast läbi Euroopa Ameerika mandrini, siis üha enam leiab meediamaastikult sõnumeid, mis osutavad hulleima majandusolukorra möödumisele. USAs hüppas töötus märtsis 8.5%ni ning tegi 25aasta uue rekordi, kuid eile avaldatud töötuskindlustuse esmaste taotlejate arv langes aprilli eelviimasel nädalal 14 000 võrra. Võibolla väikest lohututst pakkuv uudis, kuid see ei ole ainus.

Positiivsetele märkidele viitavad sõnumid on täna nii olulised, et need jõuavad üsna kiiresti teiste riikide meediakanalitesse. Näiteks kirjutab z24.nl täna, et ameeriklaste usk nende majandusse näitab üha kasvavat trendi, jõudes aprillis 65.1 punktini, mis on kõrgeim pärast Lehman Brothersi kokkukukkumist 2008. septembris. Michigani Ülikooli andmed paljastavad veel, et 53% küsitletuist usub, et kuigi töötus kasvab endiselt, on usk majandusse saavutanud kõrgeima taseme pärast eelmise aasta septembrit, jõudes 63.1 punktini.

Lisaks Hollandi väljaandele vahendab Norra e24.no First Securitieses töötava Bjørn Roger Wilhelmseni seisukohta, et 30.aprilli andmed töötuskindlustuse esmataotlejate arvu vähenemine võib tähendada USA majandusallakäigu lõppu. Wilhelmsen tõdeb küll, et töötus USAs kasvab endiselt, kuid juba on näha langevat trendi, mis süstib First Securitiese analüütikute seas optimismi. Nimelt toob Wilhelmsen välja, et kui töötus on saavutanud tipu, siis läheb ümmarguselt 2 kuud, mil majandus hakkab langusest toibuma. Optimismi üks põhjuseid on eratarbimine, mis 1.kvartalis näitas USAs kasvutrendi ning Wilhelmseni sõnul saavutab töötus tipu 4 kuud eratarbimiskasvu möödumisest. Ehk siis see on kohe käes.

Euroopast on positiivseid uudiseid raskem leida, kuid näiteks Saksamaal on samuti usk majandusse tõusutrendil. Kõige valusma hoobi on Euroopas saanud õhku müünud majandused - Island, Iirima, Austria ja Rootsi, kus kõigis olid lambakasvatajad üleöö saanud börsimaakleriteks ja pankuriteks (võtsin selle kujundi ühest netikommentaarist, kus isiklikule kogemusele tuginedes kirjeldati olukorda Islandil). Suured majandused nagu Saksamaa ja Prantsusmaa on alati maadelnud suure tööpuudusega ning tänane olukord on isegi parem kui 2-3 aasta eest (vt. seda tabelit). Norra olukord on hoopis eraldi nähtus, sest tööpuudus on seal vaid 2.8% ning Rogalandi maakonnas kõigest 1.9%. Peaaegu sama olukord on Hollandis, kus tööpuudus virvendab 3% ringis. Belgias seevastu näitas 1.kvartali majandus 2008.aasta 4.kvartaliga võrreldes kasvu 0.1%, tõustes 1.7% pealt 1.6% peale. Need on esimesed positiivsed märgid Euroopast, kuid kahjuks tuleb tõdeda, et Oderi jõest idas midagi sellist veel näha ei ole.

Aasias mängib oluliseimat rolli Hiina, kus alates märtsi lõpust oli näha esimesi paranemise märke ning mis mõnede uudiste kohaselt peaks endaga kaasa tõmbama ka naaberriigid nagu Lõuna-Korea ja Jaapani. Eesti meediast on meieni juba jõudnud maailma meediakanaleid vallutanud uudis, et Jaapani taastumisele võib oluliselt kaasa aidata Hiina majanduskasvu languse pidurdumine ja kergele kasvutrendile asumine. Hiina sisetarbimise õhutamine peaks aitama kaasa ka Jaapani ekspordi taastumisele ning selles vaimus kantud uudiseid võisime täna terve päeva BBCst kuulata.

Lõuna-Koreas näitas majandus 1.kvartalis eelmise kvartaliga võrreldes 0.1% kasvu, mille taga oli valitsuse abipaketi edukas rakendamine. Eksport kukkus küll 19%, kuid see oli parem kui turul oodati. Singapuris on eksport küll endiselt languses, kuid ettevõtted usuvad, et eeloleva 6 kuu jooksul olukord paraneb. Eksport langes märtsis 11%, kuid olemas on selged paranemismärgid. Indoneesia, kel on samuti Hiinaga tihedad kaubandussuhted, näitab ka olulisi paranemise märke. Eksport oli märtsis küll miinuses 29%, kuid see oli parem kui oodati - 40%. Mitte-nafta toodete eksport Hiina tõusis näiteks veebruariga võrreldes 52%, Jaapanisse 22%. Lisaks on Indoneesias pankadel rauad lahti ning laenumahud teevad uusi rekordeid.

Nii nagu 1997.aasta Kagu-Aasia majanduskriisi ajal, nii on ka Hiina täna osutunud naaberriikide jaoks kui mitte päästjaks, siis oluliseks tugilüliks majandsuraskustest väljatulekul. Veelgi optimistlikum olles, siis näiteks Hiina keskpanga president Zhou Xiaochuan ütles 25.aprillil Washingtonis esinedes, et Hiina majandus on ootustest tegelikult veelgi paremas olukorras. Zhou on ennegi paistnud silma julgete avaldustega ning kuigi Hiina märulipolitsei on raskete aegade ootustes lisaharjutusi tegemas, siis üldine olukord on Hiinas stabilseerumas ning juba paranemas.

Kui Ida- ja Kagu-Aasia riigid on näitamas mitte hapraid, vaid slegeid paranemismärke, siis India saavutas märtsis suurima ekspordilanguse - 33%. FT sõnul on üheks selle põhjuseks nõrk kaubandus Hiinaga.

Meediast positiivseid uudiseid otsides leiab neid näiteks nüüd mai alguses rohkem kui veebruaris ning paljud institutsioonid on juba nentinud, et hulleim on tõenäoliselt möödas. Ida-Euroopas, k.a. Eestis, ei taha aga positiivsed uudised kuidagi pinnale tulla. Selles valguses leidsid Postimehe lugejad hiljuti, et majandusraskused kestavad vähemalt 2 aastat. Ida-Euroopale on pakutud 1997.aasta Kagu-Aasia majanduskriisi ning sedasi hinnates võib tõesti leida, et tänased majandusraskused annavad tunda veel ka 5 aasta pärast. Nagu see oli Tais, Lõuna-Koreas ja Hong Kongis omal ajal. Aasias on aga täna märksa soojem kui mujal.

Panin seekord viited ka, sest muidu võibolla tundub, et kirjutan ainult õhust. FT artiklid ei pruugi võibolla avaneda, sest seal peab registreerima ja suurema huvi korral maksma, kuid kui tõesti sisu vastu huvi on, siis võin need täies pikkuses kommentaaridesse panna. Üldiselt on mul kõik olulised uudised, mis ma päeva jooksul loen, arvutisse koos lingiga salvestatud, sest väga tihti ei leia uudiseid hiljem otsides enam netist üles. Näiteks Zaobao uudis Hiina keskpanga presidendi kohta on vale. Pealkiri on õige, kuid sisu on hoopis muu kui see oli 3 päeva eest. Originaal on juba minu arvutis. Viiteid on aga väga tülikas panna.

Detailne statistiline ülevaade Saksamaa majandusest

2009-04-30T20:43:00.003+03:00

Kes tahab saada täielikku statistilist ülevaadet Saksamaa majandusest, siis soovitan uurida lähemalt seda lehte, kus on kogu Saksamaa piirkondlik majandusolukord ja indikaatorid statistiliselt välja toodud. Väga detailne ülevaade. Kuna tegemist on Euroopa suurima majandusega ning olulise Hiina kaubanduspartneriga, siis pidasin vajalikuks see sait siin ära mainida. Hiinas jälgitakse hetkel väga teraselt maailmamajanduse kõiki trende ja indikaatoreid ning Euroopa veduriga kerge tutvumine aitab nende mõistmisele kindlasti kaasa.

Raskete aegade uus proovikivi - seagripp

2009-04-27T21:10:00.004+03:00

Rasketel aegadel on puhkenud uus gripiversioon - seagripp, mis mõnede vaatlejate sõnul võib kasvada üle pandeemiaks. Paanika-ajastu vaimus kantud sõnum läheb meediale küll hästi peale, kuid mõned arengud äratavad siiski tähelepanu. Uus viirusversioon ei ole mitte ainult muutnud riigimehi ja piiriametnikke valvsaks, vaid väljaspool Mehhikot Euroopas on olemas ka esimesed nakkuskahtlusega haigestunud. Aga siin blogis siiski Aasiast.

Aasias pole seni veel ühtki kinnitust nakatanute kohta leidunud, kuid esimesed kahtlusjuhtumid on juba ette tulnud. Hong Kongi Tervishoiuamet teatas täna, et alates 25.aprillist, mil kõrgendati tähelepanu seagripi suhtes, on leidunud 3 nakkuskahtlusega isikut, kellest 2 puhul on tõenäosus, et tegemist on seagrippi nakatumisega. 1 isiku testid on veel uurimisel. Tegemist on 27-aastase naisterahvaga, kes väisas hiljuti San Franciscot ning täheldas enda puhul hingamisporbleeme. Malaisias äratas tähelepanu 7 äsja USAst tagasitulnud isikut, kes aga osutusid puhasteks. Aasia suurtemates lennujaamades on olukord sarnane SARS puhkemisega 2003.aastal.

Okeaanis on Uus-Meremaal samuti leidunud nakkuskahtlus. Pärast reisi Mehhikosse võeti uurimise alla kaks uusmeremaalast, kes viidi Austraaliasse haiglasse põhjalikemale uuringutele.

Taani leht Jyllands Posten vahendab WHO avaldust, mille kohaselt on Aasia paremini valmistunud seagripiga võitlemiseks, sest hiljutised viirusjuhtumid (SARS ja linnugripp) on andnud sellele piirkonnale paremad kogemused. Kindlasti nii see on, kuid näiteks eile oli BBC News uudislõik, kus öeldi, et kuigi seagripp on täna Mehhikos tsentraliseerunud, võib selle algne lähtekoht olla hoopis Aasias.

Hiina, Tai ja Indoneesia on aga teatanud, et nad peatavad sealiha sisseveo USAst. Sellega seoses meenub mulle Lõuna-Korea, kus aasta eest olid Lõuna-Korea põllumehed Seoulis organiseerimas ulatuslikke ja inimeste elu tugevalt häirivaid demonstratsioone. Põhjus oli selles, et kohalikud põllumehed olid vastu imporditavale USA loomalihale, mille sissevedu oli peatatud 6 aasta eest, kuid mille müügi taastamine oli üheks oluliseks osaks USA ja Lõuna-Korea vabakaubanduslepingust. Toona veel Hiinas olles ütlesid korealased mulle täiesti tõsimeelselt, et USA loomaliha importimisega nakatuvad nende sead uute pisikutega, mille uued mutantsioonid on ohtlikud Lõuna-Korea veistele. Nüüd on peale Lõuna-Korea ka Hiina ja Tai end valvsamaks muutnud.

Hiinas on seagripp võetud suure tähelepanu alla. Näiteks Xinhua uudisteagentuuri hiinakeelses versioonis on pealehe (seisuga 27.aprill) esiuudiseks seagripp ning lehel klõpsates avaneb eraldi rubriik seagripist. Sellised eraldi rubriigid tähendavad Xinhua puhul kõrgendatud tähelepanu alla võtmist.

WHO Manila kontori pressiesindaja Peter Cordingley ütleb samas JP artiklis, et kõik maailma riigid on ohus. Just siis, kui majandusraskustes tekkisid paljudes riikides esimesed valguskiired, tabab meid uus proovikivi - seagripp.

Hiina mereväe 60.juubeliaasta paraad pakkus sõnumeid

2009-04-26T02:11:00.002+03:00

Hiinas on päris tuliseks läinud. Kui veel kuu aja eest ei tihanud Hiina enda vaatlejad lennukikandja teemal suunurgast midagigi paotada, siis pärast Qingdaos toimunud Hiina mereväe 60. juubeliaasta pidustusi on Hiina pea igas suuremas meediakanalis antud teemal keegi sõna võtmas. Esimesena tegi suu lahti Hiina kaitseminister Liang Guanglie, kui ta märtsis Tokios ametivisiidil olles paiskas avalikkusesse sõnad, mida korratakse Hiina meedias siin ja seal üle päeva - ei ole võimalik, et Hiina ei ehita kunagi endale lennukikandjat. Nüüd on Hiina meedias välja käidud isegi selle võimalik nimi - Mao Zedong. Aga seekord siiski Qingdaos toimunud Hiina mereväe 60.juubeliaastast ja tuumaallveelaevadest.

Hollandi kaitseataśee Wim Klaas ütles Hiina mereväe paraadi kohta, et tegemist on hästiorganiseeritud 30-laevalise paraadiga, koos kindla struktuuri ja suurepärase navigeerimisega. Seda võib küll pidada diplomaadi avalduseks, kuid mitmed Lääne kanalid on samuti korduvalt kirjutanud, et paraad oli hästi organiseeritud. FT ajakirjanik Kathrin Hille on Hiina mereväe paraadi pidanud USAle väljakutset esitavaks. Globaalses mõttes on see täna kindlasti liialdus, sest Hiina ise asetaks end Riigikaitse Ülikooli professor Zhangi Shaozhongi sõnul merelise löögivõimsuse riikide seas alles 5.-10. kohale, kuid provintsiaalses mõttes on Hiinal juba täna sõnum olemas. Mereväe võimsuse tõde on aga kuskil Pekingi ja Washingtoni vahe peal.

Lisaks Hiina mereväele võttis paraadist osa 14 riiki kokku 21 laevaga ning vaatlejaid oli Hiina mereväe Põhja vete üksuse keskusesse Qingdao tulnud vaatama 29 riigist. Kohal oli ka USA alus, kuid polnud näiteks ühtegi Jaapani oma, erinevalt teisest naaberriigist Lõuna-Koreast. Kokku oli aluseid lisaks kahele nimetatud riigile Indiast, Venemaalt, Taist, Singapurist, Austraaliast, Mehhikost, Brasiiliast ja Prantsusmaalt. Seega suured mereriigid ja tõusvad olulised majandused ja võimukeskused enamus esindatud. Hiina jaoks oleks ehk oluline olnud näha ka Filipiinide, Malaisia, Vietnami ja Indoneesia aluseid, sest just need riigid on üheks võimalikuks konfliktipartneriks Lõuna-Hiina mere saartetülis. Hiina aga keeldus kutsumast nii Filipiinide kui Jaapani aluseid paraadile, sest just nende kahe riigiga (Diaoyutai Jaapaniga ja Lüna-Hiina mere saared Filipiinidega) on Peking viimasel ajal tülis olnud.

Igast Hiina meedia kajastusest õhkub kerget uhkust ja rahvuslust, sest paljud leiavad Hiinas, et vähemalt mereline kaitsevõime Kollasel ja Ida-Hiina merel on USA ja Jaapani võimaliku rünnaku ajal palju kindlam. Taivani suunal tuntakse ennast aga üpris mugavalt, sest lisaks tohutule raketirahele mandrilt saaks Hiina enda võimalikku rünnakut Taivani suunal merelt oluliselt täiendada, hoides lisaks tagasi või ohjeis välisriikide (Jaapan ja USA) sekkumise.

Kuigi välismaailm ootab pingsalt Hiina edasiseid märke lennukikandja ehitamisest, siis vähemalt Qingdaos jäi seekord sõnum väljastamata. Küll aga oli teisi väga oluliseid paljastusi. Nimelt esitles Hiina esimest korda välismaailmale enda kaht tuumaenergial baseeruvat allveelaeva, nimedega "Pikk marrs 6" ja "Pikk marss 3". Kuigi tegemist on vanade laevadega ning Hiina meedia väitel mitte just viimase sõnaga, siis oli see esimene kord, kuid välisvaatlejate silme all laevad laineid murdsid.

"Pikk marss 6" ehitamist alustati juba 1970.aastal Liaoningi provintsis Huludao linna (Pekingist idas Bo mere ääres) laevatehases, alles 1981.aastal lasti alus vette ning 1983.aastal arvati ametlikult mereväe koosseisu. 1988.aastal sooritati edukad raketikatsetused. "Pikk marss 3" on ehtne rünnakalus ning kuulub 091-tüüpi aluste hulka. Hiinal on aga välja arendatud ka 093- ja 094-tüüpi alused, mille arengukeskuseks on samuti Huludao linna laevatehas, kuid neid kahte tüüpi Qingdaos välismaailmale ei näidatud.

Militaaranalüütik Ma Dingsheng ütles ühes Fenghuang Weishi saates, et USAle teeb Hiina tuumaallveelaevade arendamine muret just seepärast, et neid aluseid ei ole Hiinal vaja idasuunalise merelise rinde kaitsel, sest nii Kollane kui Ida-Hiina meri on suhteliselt madalad (esimene keskeltläbi 70m ning teine enne mandrist kaugemal asuvaid Nansei saarte sügavusi peaaegu samal tasemel) ning tuumaalveelaevu on vaja kaugmerel patrullimiseks ja võimalikuks sõjategevuseks. Ning kuigi Hiina esitletud alused ei ole Hiina kõrgeim tase, siis isegi vanemate aluste eksponeerimine on märgiks USA jaoks, sest see näitab Hiina enesekindluse kasvu tõusu. Mille taga on omakorda kõrgtehnoloogilisemad tuumaallveelaevad.

Järgmine samm Hiina poolt on kindlasti lennukikandja ehitamise plaani avalikustamine. USA luure on suutnud teha satelliitpilte oletatavast Hiina lennukikandjast, mis pidavat seisma Daliani sadamas. Peking on seda eitanud ning teemast rääkides kasutatakse Hiinas väljendit "niinimetatud" Daliani lennukikandja. Huvitav on siiski see, et näiteks diiselmootoril töötav allveelaev "Pikk marss 218" avastati Wuchangi laevaehitustehases USA poolt juba 1994.aastal. Välismeedia ees sõitis alus alles 22.aprillil 2009. Ehk seda loogikat kasutades võib Hiinal mingi variant lennukikandjast juba olemas olla, kuid läheb veel aega, kui seda ametlikult Pekingi poolt välismaailmale ka kinnitatakse. On oletatud, et see juhtub sel aastal.

Kahe tuumaallveelaeva esitlemine välismaailmale näitas ühelt poolt Hiina tõusvat enesekindlust, kuid teisalt võib see ka tähendada seda, et Hiina on valmis pärast välismaailmale aluste esitamist need ka aeg-ajalt mõne sõbraliku riigi sadamsse puhkama jätma. Enne Qingdao paraadi olid alused küll kinnitatud, kuid nö näpuga polnud keegi peale hiinlaste neid katsunud. Nüüd on kõik nähtud, alused kõigile teada ning sõbraliku sõnumiga võivad alused rahulikult näiteks Pakistani Gwadari sadamasse dokki jääda. Sest India ju teab neid aluseid läbi ja lõhki Qingdao paraadist aprillis 2009 ning need sõbralikud laevad võivad ju India ookeanis laineid murda ja Sri Lankas, Myanmaris või Pakistanis "varusid täiendada" küll, ütleb Peking.

Et mitte liialt toita "Hiina ohu" teemat, siis näiteks esitles Hiina enda "Rahulikku Noa laeva"-nimelist ujuvat haiglat ka. Taolisi aluseid on Singapuri meedia andmeil peale Hiina veel vaid 3 riigil - USAl, Jaapanil ja Suurbritannial. "Rahulik Noa laeva" võeti Hiina mereväkke eelmise aasta detsembris. Taolist alust saaks Hiina kasutada humanitaarabi missioonidel ning ehitada enda katteks inimsõbralikum kuvand. Kuna Aafrika rindel on Hiina käimas muu maailma juhtriikidega võrreldes esimest sammu, siis saaks just sel sõjamandril lisaks maavarade väljavedamisele enda humaansemat poolt näidata. See kuvand oleks kasulik kate.

Hiina mereväe tõusev võimsus on Hiinas viimase aja üks erutavamaid teemasid. Üks ilmekas näide on see, et Fenghuang Weishi saadete populaarsuses domineerib just antud teema. Eriti tuline on militaaranalüüsidele orienteeritud saadetes.

Hiina loobub ajutiselt rohelisest teest

2009-04-25T20:20:00.001+03:00

Ühes eelmises sissekandes tegin vihje, et Hiina keskvalitsus on otsustanud ükskõik mis vahenditega toetada majanduskasvu ning üheks selleks on tagasipöördumine loodust reostavate meetmete juurde.

NYT kirjutas hiljuti Pekingi lähedal olevast ühest sellisest tehasepiirkonnast, mis on nüüd majandusraskuste ajal uuesti käima lükatud. Täpselt samad arengud toimuvad Lõuna-Hiinas Guangdongi provintsis, kus mitmed tehased on varem uute keskkonnanõuete pärast pidanud uksed kinni panema. Nüüd aga vaatab kohalik valitsus nõuetele läbi sõrmede ning paljud tehased avatakse uuesti.

Ma ei tea, kui palju on uute tehaste avanemine seotud ekspordi taastumisega, kuid mitmed kanalid nii Hiinas kui Läänes kirjutavad, et tehaste väljalase on Guangdongis taastumas. Näiteks Briti kaubandusketist Tesco, mis tegi rasketele aegadele vaatamata £3 miljardi suuruse maksueelse kasumi, öeldi väga selgelt, et Lõuna-Hiina tehaste taasavamine on nende ärile tulnud kasuks.

Majanduskasvu aeglustamise peatamine ja eelnevate aastate kasvunumbrite taastamine on Hiina jaoks küll oluline, kuid pikemas perspektiivis vaadates on nö rohelisest teest eemaldumine kindlasti kahjulikum. Hiinal oleks viimane aeg hakata tõsiselt mõtlema rohelisele energiale, sets sudu ja saaste, mis Põhja- ja Kesk-Hiina õhus valitseb, on nii keskkonnale kui elanike tervisele märksa kahjulikum kui majanduskasvu paarist protsendipunktist ilmajäämine.

Tõsi, Hiinas on rida rohelisi projekte, kuid Hiina suurust arvestades tuleks neid veelgi enam arendada. Näiteks Xinjiangis on üks kohutavalt suur tuuleenergiapark. Ma ei julge öelda, kas see on maailmas üks suuremaid, sest ma ei ole seda valdkonda uurinud, kuid rongiga sellest mööda sõites võis pikkuseks rahulikult mõõta kilomeetreid ja generaatoreid sadu. Kesk-Hiinas on koostöös Islandiga rajatud maaenergial baseeruvaid näidislinnasid. Ning hiljuti tuli valitsus välja ideega toetada elektriautode ostu. Lihtsalt mõned näited, mis hoobilt pähe tulevad.

Samas, Shanxi provints, kus kivisöe tootmine on suureks allikaks Hiina elektritootmisele, on ka üheks Ranniku-Hiina põhiliseimaks õhureostuse lätteks, sest läänetuuled toovad saaste pealinna, teistesse Hiina suurematesse linnadesse ning isegi Korea poolsaarele. Kivisöest ei kavatse keskvalitsus niipea loobuda, sest alternatiivseid allikaid on liiga vähe. Veelgi enam, Hiina valitsusel on eraldi välja töötatud plaan nimega "Põhja kivisöe transportimine Lõunasse", mis kujutab endast eelkõige raudteevõrgustiku laiahaardelisemat väljaehitamist. Loodetavasti aga korvatakse see saaste vähemalt muude suundade rohelise tee valikuga.

Rassismikonverentsil viibija blogi

2009-04-21T22:49:00.004+03:00

Genfi rassismiteemalise konverentsi tsirkusest saab natuke lähemalt lugeda Pressivabaduse Komitee esindaja Ronald Koveni blogist. Sujuv kirjutamisstiil kerge irooniaga. Saab rohkem teada, mida Ahmadinejadil oli veel öelda.

Iraan lasi käest võimaluse

2009-04-20T23:12:00.000+03:00

ÜRO rassismiteemaline konverents Genfis oli tõeline läbikukkumine. Selles farsis ei olnud kaotajaks mitte ainult Iraan, vaid ka ÜRO, kes tahtis Bak Ki-mooni eestvedamisel eduka ja eeskujuliku kokkutulemise korraldada, kuid mis kujunes Ahmadinejadi kõne pärast tsirkuseks. Ahmadinejad lasi käest suurepärase võimaluse ning 20.aprillist alates on Iraani võimalused rahvusvahelisel areenil positsioone võita palju raskemad.

Mul ei ole küll ilus kritiseerida ÜRO peasekretär Bak Ki-mooni, kuid mulle tundub, et tema eestvedamisel on ÜRO täiesti varjuliseks organisatsiooniks jäänud. Võibolla on härra Bak saatnud ÜROs korda suuri tegusid, ma ei tea seda, sest ta on väga harva kuskil vahendajaks, lepitajaks või liitjaks olnud, kuid see vaev, mille Kofi Annan investeeris ÜRO kokkutoomisele pärast Iraagi sõda, on Bak Ki-mooni eesistumise ajal end vähe ära tasunud. Tänane Genfi konverents, kus härra Bakil olid küll üllad eesmärgid, oli suurepäraseks näiteks.

Ahmadinejad jättis aga kasutamata enda võimaluse. Ajal, mil maailm on avanemas ning poliitikud ja diplomaadid otsivad lepitusi, esineb Ahmadinejad rahvusvahelisel konverentsil Iisraeli põlgava kõnega. See oli väga vale otsus ning jääb mõistetamatuks, miks Ahmadinejadil oli seda vaja üldse teha. Iraani positsioonid on hetkel küll tugevnemas, kuid need ei ole veel nii tsementeerunud, et nii arrogantselt käituda. Sest sellest kõnest polnud ju mitte midagi võita, kuid kaotada väga palju.

Ütleme, et kui Iisrael ongi vastuoluline riik, siis Genfi konverents ei ole see koht, kus seda välja öelda. Ahmadinejadil oli suurepärane võimalus enda kuvandit muuta, respekteerida rahvusvahelist koostööd ning saata maailmale sõnum, et Iraan on valmis panustama rahu tagamisele Lähis-Idas ja Afganistanis. Et ta on avatud kõnelustele ükskõik mis riigiga. Seda käiku ei tulnud.

Võibolla oli Ahmadinejadi kõne mõeldud sisetarbeks, sest juunis on Iraanis valimised. Ahmadinejadil on olemas Khamenei toetus ning tee pukile peaks olema justkui kindlustatud. Aga mitte päris. Ahmadinejadi verine rivaal Khatami astus eelmisel kuul valimiskampaaniast tagasi ning kuigi see võis tunduda taganemisena, siis teisalt oli see taktikaline otsus.

Nimelt eelmiste presidendvalimiste ajal 2005 peeti reformistide üheks nõrkuseks seda, et nimekirjas oli liiga palju kandidaate ning see hajutas rahva toetuse. Tõsi, teises voorus oli ainult kaks kandidaati ning tänu kohutavale lobile religioosses ringkonnas Ahamdinejad võitis. Nüüd tahavad reformistid aga minna täispanga peale ning panustada vaid ühele kandidaaadile. Kas selleks saab olema Karroubi või Mousavi ei ole ka reformistidele endale hetkel selge.

Ahmadinejad aga proovis Genfis populistliku avaldusega enda positsioone päästa. Pärast seda, kui tema populaarsus on kodumaal langenud 30% juurde.
2005.aastal populistlikud loosungid aitasid, kuid siis oli Iraani positsioon ja imidź märksa teistsugusemad kui täna ning võibolla taastab Khamenei selle kriitikameele, mis tal Ahmadinejadi suhtes aasta eest oli. Sellest sõltub.

Ida jääb idaks nurgakivi

2009-04-19T16:18:00.009+03:00

Ma teen hästi üldistava sissekande. Täna netis erinevaid Aasia-teemalisi blogisid ja neile tehtud kommentaare lugedes jäi mulle silma üks ja seesama reha, mille peale paljud endiselt ja päris kindlasti ka tulevikus jätkuvalt astuvad. Nimelt ei taha suur osa läänlastest mitte kuidagi aru saada, et Lääs ja Ida on erinevad ruumid, erinevate arusaamade ja kogemustega. Kui sellest aru ei saa, siis pole üldse mõtet Aasiaga tegeledagi.

Kunagine The Time ajakirjanik ja kuulus Kesk-Aasia rändur/uurija Peter Hopkirk kirjutas enda 1990.aastal avaldatud raamatus "The Great Game: the Struggle of Empire in Central Asia" korduvalt, et Kesk-Aasias (k.a. Afganistan, Pärsia ja Xinjiang Hiinas) saadab edu vaid neid poliitikuid/ohvitsere, kes mõistavad kohalikke kombeid ja psüholoogilist ruumi. Sama on öelnud Rudyard Kipling, kes rõhutas, et Lääs on Lääs ja Ida on Ida. Ja kõik algab siit. Kes pole seda arusaama endale selgeks teinud, alustagu uuesti. Ja siis veelkord. Ning igaks juhuks üks kord veel. Ja viimane kord ka.

Miks selline jutt? Hiljutiloetud prominentsete kanalite blogid pakkusid kuhjaga seda arrogantsi ja teie-seal-Idas-järgige-meie-süsteemi mõtteviisi, mis senimaani Bosporusest Läänes prevaleerib ja on kogu aeg prevaleerinud. Blogi kirjutajad said enda sissekannetele üsna kohe ka Idast pärit seisukohad ning ükskõik, kust need nimed ka ei tulnud, vastandusid need Lääne seisukohtadele. Probleem on selles, et Aasias näevad inimesed tõepoolest maailma teisiti (unustame Tiibeti ära, sest neil pole muud võimalust, kui Läänele aariaid laulda. Samamoodi nagu kommunistid Kagu-Aasiast Huanghe jõeni laulsid aariat Moskvale. Või kui Shakashvili ütles peaaegu 52 korda demokraatia, kui ta Läänele pärast Venemaa kallaletungi Gruusiale pressikonverentsi andis).

Paljud läänlased elavad Aasias, isegi aastaid, aga nad ei saa kunagi sellest aru. Ma ei tea miks. Sedasi ei saa mitte kunagi ka aru, kuhu Aasia läheb. Et näha Aasia analüüsivat mõtlemist, soovitan soojalt lugeda Asia Times saiti. Analüüsid on keskmise uudisloo kohta küll pikad, aga seda parem ongi. Asia Timesist tuleb väga ilmekalt välja Aasia mõttemaailm. Tõsi, pealiskaudselt vaadates sarnanevad autorite seisukohad ükskõik millise prominentse Lääne ajakirjaniku omaga, kuid tuumas seda kindlasti ei ole. Nurgakivi on neil teises kohas. Isegi asianiseerunud Lääne kirjutajatel. Tuum on selles, et nad kirjutavad Aasiast mitte reaktsioonist Aasiale.

Teine väga oluline allikas on Hiina Phoenix TV, mis edastab konservatiivset Hiina välispoliitikat. Kahjuks on see kõik hiina keeles. Analüütikud, kes seal rääkimas käivad, ei ole Partei ajupestud nukud, vaid avatud ja välismaailmast väga head ülevaadet omavad Hiina enda vaatlejad. Avatuse põhjus on suuresti selles, et telejaam asub Hong Kongis ning on 45% osalusega loodud Rupert Murdochi eestvedamisel. Tõsi, eksib ka kommunistlikke krampe, kuid protsentuaalselt on krambid millegi pärast igal pool olemas. Eestis millegi pärast päris võimsalt.

Mõeldes tagasi põhi- ja keskkooli ajale, mil pilk välismaailma käis suuresti läbi Eesti meedia, tulevad peale külmavärinad. See oli aeg, mil maailm tuli kohale läbi väga kitsa pilu. Pimeduse ja krampide aeg. Kahju neist, kes iga päev ainult seda loevadki. Et ma olevat pärast Hiinas käimist ajupestud, siis sellist idiootsust ei maksa rääkida. Nagu ütlesin, siis Phoenix TV ei ole Partei kontrolli all. Seevastu CCTVd vaatan alati higistades ja niheledes. Õigemini vaatasin ma seda Hiinas elades üliharva ja tihti vaid keeleõppe pärast. Hiljem õppisin iseseisvalt ära klassikalised märgid ja hakkasin lugema Hong Kongi ja Taivani meediat ning maailm avanes. Probleem on veel selles, et vabariiklik Hiina ja kommunistlik Hiina ei oleks käinud väga erinevaid teid. Hüpped ja revolutsioonid oleks jäänud ära, kuid hanistamine ja tsentraliseerimine oleks sama intensiivselt toimunud.

Aga ma julgen kinnitada, et Eesti ruumis elades ei saa adekvaatset pilti Aasiast. Päris kindlasti. Juba puhtalt selle pärast, et koolide õppeprogrammis on Aasia ajaloo osakaal kaduvväike. Minul seda veel oli, tänu väga heale õpetajale, kes käskis isegi Aasia teemal mõne ettekande teha, kuid olen kuulnud, et osades koolides ei õpita Aasia ajalugu üldse. Hiinas aga õpitakse Euroopa oma küll ning oluliselt rohkem kui meil. Juba siit algab arrogantsuse jada, lõppedes arusaamaga, et valge on ülem- ja ülejäänud alamrass.

Ma ei räägi seda juttu ka sellepärast, et Hiina muudab maailma jms. Ei. Nagu olen öelnud, siis Jaapani ja Lõuna-Korea tõuse on saatnud läbi uuema ajaloo tugev kriitika. Eriti Jaapanit. Nüüd on järg Hiina käes. Viimase oluline vahe Jaapani tõusuga on see, et Hiina läheb lõpuni. Psüühe pärast. Ma ei ütle, et Hiina kukutab USA, ma ei usu seda, sest Hiinal ei olegi sellist eesmärki. Hiina tahab võidelda endale võrdväärse koha. Ning ta saab selle. See, kas Lääne majandus- ja poliitikateooriad seda toetavad või mitte, on pullikaka. Ta lihtsalt saab. Inimõigused Aasias on järjekorras viimane teema.

Kui Eesti oleks pärast II maailmasõda terve aja iseseisev olnud, oleksime läbi Lääne meedia samuti saanud Jaapani-vastast propagandat. Aga "tänu" NL okupatsioonile me pääsesime sellest ning Hiina tõus langes juba tabula rasale. Paljud ei teagi Eestis, et Jaapanit on USAs sama ohtlikuks ja ebameeldivaks peetud kui Hiinat täna. Veel 80.-ndatel. Seevastu on Jaapani kuvand Eestis kui demokraatia pärl Aasias, kes ägab tõusva Puna-Hiina ikke all. Või et Taivan on vabaduse saar. Selliseid nalju ikka juhtub.

Hiina enda koha kättesaamine ei tähenda, et Hiina maailma valitsema hakkab. Ei. Hiina tahab kellegagi koos maailma ära jagada. Näiteks USAga. Euroopa lükkaks Hiina USA varju, sest paljud hiinlased peavad Euroopat küll ilusaks ja kultuurseks, aga USA kõrval maaks (rural area, nongcun), mis oma arengus on kõvasti toppama jäänud. Venemaa Kaug-Ida ja Jaapani võtaks ta küll enda kontrolli alla. Aga mitte agressiivse. Küsimärgiks jääks esialgu India ja Brasiilia. Hiina eesmärk on kindlustada rahulik koduaed ja mis sellest väljas toimub on USA probleem. Hiina on pigem partner USAga kui näiteks Indiaga. Mis siis, et peaaegu ükski teooria seda täna ei toeta.

Huvitav on veel see, et näiteks kui Hiinas tulevad probleemid, siis paljud Lääne vaatlejad (Eesti ühes linnas seda eriti) tunnevad rahulolu, et näe, mis ma ütlesin. Kui Läänes tulevad probleemid, siis ollakse veendunud (peale vasakpoolsete murjamite, keda häirib helikopteri lend), et asi läheb veelgi tugevamana edasi. Well. Kui õigesti käituda, siis lähebki ja ma tõsiselt loodan seda. Tulevik on alati parem kui minevik. Erinevus on minu puhul see, et ka Hiina väljub kriisidest tugevamana. Kriis ei ole lõpp, vaid algus. Kõik inimesed on valmis muutusteks. Uskumatu küll, eks, aga ka Hiina Kommunistlik Partei.

Suur osa Hiina majandusmeestest ja poliitikaanalüütikutest on sarnaselt USA, Euroopa ja Jaapani üliõpilastega samuti omal ajal nendes samades riikides ülikoolipinki nühkinud ja kuulanud samasuguseid teooriad nagu arnenenud maailm. Kõik need apokalüpsi heietused, mis Hiina puhul Lääne meedia kramplikus osas valitsevad, on Zhongnanhais juba erinevates versioonides läbi tehtud.

Või nagu Eestiski. Rahvas põletaks valitsuse Raekoja platsil ära, sest koduõuele tuli kriis. Päris kindlasti tõi valitsus selle. Päris kindlasti oleks opositsioon paremini läbi ajanud. Ma ei usu selliseid jutte. Kriisid on normaalsed nähtused. Nendest saadakse üle. Valitsuse ülesandeks jääks vaid hättajäänuid abistada mitte tagasi astuda. Mis kuradi värvilist revolutsiooni me siin teeme.

Hiina tõusu varjus tuleb ka India ning kui lugeda India lehti, blogisid ja kolumne, siis on väga sinisilmne sealt oodata Lääne demokraatia abistavat kätt Aasias. Naivisti ettekujutus. Indiat tuleb veel kõvasti õppida. Krampideta palun.

Enne, kui Boğaziçi Köprüsüst Istanbulis üle sõita, tuleb nurgakivi õigesti asetada. Vaadata tuleb, mida Aasia tahab, mitte mida meie tahame, et nad tahavad.

Jaapani valitsus jagab raha restoranis söömiseks

2009-04-18T19:06:00.002+03:00

Malaisia Sin Chew Jit Poh vahendab uudist Jaapanist, kus valitsus on lubanud rahvale jagada majanduse elavdamiseks toetusraha igale inimesele 12 000 jeeni. Küsimus on, kuidas rahvas kavatseb seda kulutada?

12 000 jeeni on 1500 krooni ning selle summa saavad elanikud vanuses 18-65. Sellest kategooriast väljajäävad saavad 8000 jeeni ehk 970 krooni. Iseenesest pole see Jaapani elatustaset arvestades teab mis suur summa, kuid huvitav on ikkagi vaadata, kuidas Päikese Juure maa (see on Jaapani nimi otsetõlkes, muidugi saab seda igatmoodi tõlkida, aga otsetõlge on naljakas) elanikud kavatsevad majandusraskuste ajal selle pisku hakkama panna.

Ühe küsitluse järgi kavatseb 28% vastanutest minna välja sööma ning 58% neist kas sushit või grillitud liha. 22% kavatseb selle kulutada kas igapäevastele väljaminekutele või reisima minna. Viimases kategoorias on populaarseimad kuumaveeallikad, Lõuna-Korea ja Hokkaido saar.

12% vastas, et kulutavad toetuse koduelektroonikale ning 23% neist kavatseb osta lameekraanteleviisori.

Osa küsitletustest vastas väga koomiliselt. Nimelt, et nüüd on aeg juua õiget õlu ning mitte vesist lurri.

Miks ma selle uudise välja tõin? Väga huvitav on vaadata, kuidas Jaapani valitsus sülitab verd (hiinakeelne väljend), et majandusraskustega toime tulla, kuid rahvale jagatud raha läheb restoranis söömisele, Lõuna-Koreasse reisimisele ning õlu pruukimisele. Huvitav, kus see kriis on?

Lask Bangkokis

2009-04-18T03:31:00.005+03:00

Tai sisepoliitiline võitlus on nii kriitiliseks muutunud, et rivaalitsevate jõudude tõmblus päädis PADi liider Sondhi Limthongkuli tapmiskatsega. See on äärmiselt ohtlik sõnum nii sise- kui välismaailmale. Tai stabiilsus on viimase 4 aasta jooksul oluliselt allamäge läinud ning tänane olukord on tõenäoliselt viimase 15 aasta negatiivseima väljavaatega.

Kõik algas Chinawati kukutamisega 2006.aastal, kui kõigepealt toimusid ulatuslikd rahutused aprillis ning siis juba septembris sunniti Chinawat peaministritoolilt lahkuma. Riigivalitsemise ohjad võttis üle sõjavägi ning välismaailmal tekkisid vastakad hoiakud. 2008.aastal tuli läbi demokraatlike valimiste võimule uus valitsus, kuid hunta mainest vabanemine ei pakkunud Taile kaugeltki helgeid päevi. Sisetõmblusele tuli otsa piirikonflikt Kambodźaga Preah Vihear templi pärast. Terve viimane aasta on üks demonstratsioon järgenud teisele ning lõppu ei näi kuskilt tulevat. Asi muutus päeva eest aga veelgi ohtlikumaks.

17.aprilli hommikul tulistas kaks raskelt relvastatud meest PADi liider Sondhi Limthongkuli, kes sai küll raskelt haavata, kuid pääses eluga. Autol, kus Sondhi ja tema autojuht istusid, oli vähemalt 30 kuuliauku. On ime, et kaks inimest üldse eluga pääsesid.

Seni pole teada, kes täpselt rünnaku taga olid, kuid üsna kindlalt näidatakse näpuga UDD (punasärklased) liikmete poole. Viimaste mässude ajal Bangkokis kirjutas osa ajakirjanikke, et tänavale tulnud punasärklaste käsutuses on mitmeid relvi. See polnud alusetu väide, sest osa enda vara tänavale kaitsma tulnud bangkoklastest said punasärklaste poolt kuuli. Lisame siia juurde hiljutises Tai-teemalises sissekandes tehtud viited, mille kohaselt olid osad punasärklased väga radikaalselt häälestatud. Õhk on muutunud pinevaks.

Kui eelmise aasta lõpus suutsid kollasärklased ehk PAD sulgeda Bangkoki rahvusvahelise lennujaama, siis ajakirjanike sõnul polnud toonased demonstratsioonid nii agressiivsed kui hiljutised punasärklaste omad. Plahvatusohtlikumaks muudab olukorra Chinawati pidev videoesinemine, kus ta kutsub enda toetajaid üles "rahvarevolutsioonile" ning väidab, et Taisse on kohe-kohe saabumas pööre. Nägin Chinawati otseintervjuud CNNs ning selles väitis Chinawat, et ta kutsub üles vaid rahumeelsele meeleavaldusele. Samas tema kõnemaneer ja hoiak ei olnud just diplomaatiliselt rahumeelsed.

Sondhi rünnaku muudab üsna kummaliseks asjaolu, et Bangkokis kehtib senimaani eriolukord. PADi liikmed küsivad valitsuselt, et kuidas sai kaks raskelt relvastatud isikut sooritada eriolukorra ajal rünnaku nende liidri vastu? Eks relvad toodi pealinna juba varem. Ja siin kogu võti peitubki.

UDD liikmed on endale relvi hankinud viimased kaks aastat ning vaatlejad kardavad, et kui sõjavägi sooritab agressiivse rünnaku UDD vastu, osutuvad viimased tulist vastupanu ning olukord võib riigis kulutulena eskaleeruda. Pessimistlikeimate arvamuste kohaselt võib Tai langeda isegi kodusõtta. Arvestades Tai selget polariseerumist, siis ei ole see alusetu väide.

Huvitav oleks aga näha, kuidas reageeriks ASEAN Tai kodusõjale. Kas moodustataks mingi sinikiivrite üksus, kes saadetakse Chao Phraya idakaldale Korati platoo jalamile? Just sealt põhja liikudes algabki Chinawati pooldajate territoorium. Tai kodusõda ei jätaks mõjutamata riike nagu Laos, Malaisia, Kambodźa ja Myanmar, sest kõigil neil on Taiga piiriküsimustes või põgenike osas üht-teist õiendada. Pole võimatu, et näiteks viimasedki puna-khmeeride relvad leiavad endale tee Korati platoole.

Seni on aga PAD lubanud mitte kätte maksta. Võibolla saab nii ka olema, kuid viimastest mässudest on mulle läbi ajakirjanike reportaaźide jäänud silma veel üks ohtlik tendents. Nimelt ei ole Tai sõjaväes kõik nii innukad punasärklaste laialiajamise käske täitmas. On tulnud ette mitu olukorda, kus sõdurid ei liigutagi esimese käsu peale. Mis põhjustel see nii on olnud pole selge, kuid arvan, et see ei ole kõige positiivsem märk.

Lisalugemist 1 ja 2.

Hiina majanduse mõningatest mootoritest

2009-04-18T01:53:00.000+03:00

Hiina majanduse esimese kvartali kasv 6.1% pole üldsegi kehv number. Jah, see ei ulatu 8.0%, kuid vaevalt, et keegi olekski esimesest kvartalist oodanud 8% lähedast kasvu. Selle aasta esimene kvartal pidi vastama eelmise aasta 10.6% vastu ning selles valguses vaadates on 6.1% suhteliselt hea tulemus. Kuigi huvitun rohkem poliitilistest arengutest kui majanduslikest (tõsi, need on seotud), siis ei jäta ma siinkohal tegemata väikest ülevaadet numbritest. Näiteks kinnisvaraturust.

Viimased aastad on Hiina majandust vedanud peale ekspordi suures osas kinnisvaraturg ning kuigi hinnad on viimase poolaasta jooksul stabiliseerunud, ei ole ehitussektor jahenenud. Esimeses kvartalis näiteks kasvas ehitussektor kapitalimahult 21.2% ning ehituspindalalt 8.4%. Nende näitajate järgi oleks ehitussektor justkui endiselt "tuline" (hiina k. väljend), kuid hindade ja pankade käitumise järgi on kinnisvaraturg oluliselt jahenenud ning otsitakse võimalusi uueks hüppeks.

Võtame näiteks Pekingi olukorra. Alates 2004.aastast on pealinnas korterid pea kaks korda tõusnud ning alles viimasel aastal jäid need püsima. Väga suur roll oli siin mängida väliskapitalil, mille tohutu sissevool viis suuremates Hiina linnades hinnad üles. Kasvu taga olevast suurest väliskapitali rollist saame väga ilmekalt teada siis, kui vaatame tänaseid müügis olevaid Pekingi kortereid. Kuna olen Pekingis elanud, siis tean näiteks seda, millise piirkonna korterid on mõeldud ainult pekinglastele ning kus võivad kõik kaubelda. Tänased müügis olevad korterid on 95% piirkondades, kus võis kinnisvara endale igaüks soetada. Seega müüki on paisatud investeeringute eesmärgil tehtud korterid ning nende hind on tõusnud kaunis kõrgele.

Näiteks Lama templi vahetus läheduses (usun, et Pekingis käinud eestlased teavad seda piirkonda ning isegi ehk seda maja tegelikult näinud, kuid loomulikult pole meelde jätnud) on üks elamukompleks nimega Yonghe Jiayuan, kus 2002.aastal oli korteri ruutmeetri hind 8350-9100 RMB (14 500-16 000 EEK). Siis oli tegemist uute korteritega. Tänaseks on kasutatud korteri ruutmeetri hind 18 700-25 000 RMB (32 850-44 000 EEK) ning korterite hinnad ulatuvad 12,5 miljoni EEKni (220 ruutumeetrit). Seda linnas, kus keskmine sissetulek kuus on 5000 eeki. Ma ei võtnud kõige kallimaid kortereid, vaid keskmisest parema piirkonna ja elamu. Selle näite järgi saab väga hästi aru, kui ülespuhutud on tegelikult Hiina pealinna kinnisvaraturg.

Kõige kallimad korterid on Hiinas aga Shanghais, kus hinnapiir on Pekingi omast umbes 15% kõrgemal. Ka palk on seal umbes samas suurusjärgus kõrgem. Kolmandal kohal (jätan Shenzheni välja, sest sinna ostavad massiliselt kortereid hongkonglased ning erimajandustsoonina pakub kõiksugu investeeringutele paremaid tingmusi, mis kinnisvaraturul tähendab suuremat spekulatiivsust) platseerub Hiina suurima GDPga Guangdongi provintsi pealinn Guangzhou, kus ruutmeetri hinnad on aga kõvasti madalamal kui Shanghais ja Pekingis - ulatudes näiteks kesklinna Haizhu piirkonnas maksimaalselt 25 000 EEK ja Tianhe tulevases äri- ja kõrgtehnoloogiapiirkonnas vaevalt üle 15 000 EEK. Shanghais ja Pekingis on aga mitmeid piirkondi, kus hind kerkib 50 000 EEK ruutmeetri kohta. Aga näiteks Lääne-Hiina suurimas linnas Chengdus on pea võimatu leida korterit, mille ruutmeetri hind küündiks 15 000 EEK. Käärid on isegi suurlinnade puhul kaunis suured.

Kui hindade juurest tulla pankade juurde, siis on näiteks majanduse elavdamise eesmärgil pangad laenude andmisel üha enam leebunud. Hiina üheks majanduse elavdamise märgiks peetakse laenude olulist suurenemist ning BBC Business Report saates ütles Shanghai korrespondent eile, et selle aasta esimese kvartaliga on laene antud välja pea 90% ulatuses kogu eelmise aasta mahust. See on kaunis jõhker maht.

Laenud leiavad üha enam tee ka kinnisvarasektorisse. Näiteks on pangad hakanud andma kinnisvaralaene vaid 10% sissemaksega, varem oli see kuni 30%. Ostes teise korteri puhul on sissemaksunõue langenud 40%lt 20%le. Väga oluline muutus. Häid pakkumisi teevad vaid Hiina enda pangad ning näiteks HSBC nõuab 30% sissemakset ning ei tegele summadega alla 1,5 miljoni RMB. Ma ei tea, kas see on keskvalitsuse mingi piirang või HSBC panga enda poliitika. Enda kogemusest aga tean, et HSBC pole nii avatud ja liberaalne kui Hiina enda kommertspangad.

Küsimus on, kui palju toob soodsatel tingimustel antud laenud kaasa nn "halbu laene". Juba enne ülemaailmset finantskriisi väitsid paljud välisvaatlejad, et Hiinas on välja antud tohutu hulk "halbe laene" ning on vaid ajaküsimus, kui need hakkavad pankadele kätte maksma. Tegelikult maksab riik need laenud lihtsalt kinni ja pangad jätkavad tööd endistviisi.

Hetkel on Pekingi kinnisvaraturg justkui elu sisse saamas, kuid Hiina vaatlejad toovad välja, et müük toimub vaid äripindade valdkonnas ning see on suuresti põhjusel, et paljud selle valdkonna hinnad on langenud või soodustingimustel müüki lastud. Korterite müük on aga seevastu palju kesisem. Siit tulevad ka pankade uued laenupoliitikad, mis erilise hoo on sisse saanud just märtsis. Seega saab paremaid tulemusi näha juba eelolevatel kuudel. Ühtlasi on see üheks oluliseks Hiina majandusmootori käivitajaks.

Hiinas viidi esimese kvartali sees sisse mitu huvitavat kriisiabinõud. Näiteks Zhejiangi provintsis levis "sedelite" süsteem, mille kohaselt said kohalikud elanikud valitsuselt sedeli, mille väärtus ulatus 3000 EEK. Nende eest sai teha vaid ettemääratud liigutusi ning põhiliseks oli elektroonikaostu toetamine ja isegi näiteks reisimine. Zhejiang oli alguses näiteprovintsiks ning keskvalitsus plaanis vahepeal Zhejiangi eeskujul viia sedelisüsteemi sisse kogu riigis. Märtsis aga otsustati, et seda ei juhtu ning too huvitav süsteem levis vaid Kagu-Hiina provintsides. Muide, taolist süsteemi on omal ajal kasutanud ka Jaapan ning praeguse kriisi ajal ka Taivan.

Välismeedias üks suuremat tähelepanu pälvinud abinõu on autoostu toetamine riigi poolt. Sama süsteem oli ka Saksamaal. Hiina puhul muudab teema intrigeerivaks aga Hiina majanduse vaatleja Michael Pettise tähelepanek, et osad firmad olid "sunnitud" autosid ostma. Kuigi M.Pettis on teada pessimist ja kriitik, siis mingi tõetera võib selles sees olla. Näiteks eelmise aasta Wenchuani maavärina ajal olid paljud firmad samuti "sunnitud" üsna konkreetseid summasid piirkonda saatma. Kuna Hiinas kuuluvad paljud firmad riigile, siis on igas taolises firmas olemas ka parteitegelane, kes jälgib firmade tegevust. Sellise süsteemi puhul ei ole üllatav, et parteitegelane käskis paar autot majanduse elavdamiseks ka osta. Esimeses kvartalis oligi automüük 22.4% suurem kui aasta tagasi.

Küsimus ongi nüüd, et kui jätkusuutlik on taoline poliitika. Jürgen Ligi kirjutas näiteks eile e24.ee arvamusartiklis, et ajutistest rahasüstidest on palju olulisem süsteemi muutmine. Ma pooldan sellist suhtumist rohkem kui ei-tea-kus võetud ei-tea-kuhu suunatud rahasüstid. Süsteemi muutmine võib küll olla aeglasema tulemusega kui rahasüst, kuid on kindlasti jätkusuutlikum. Hiina puhul on aga tõsi see, et peale ajutise autoostu toetamise on valitsus välja käinud pea 8 triljoni EEK suuruse abipaketi, mis peaks majandust elavana hoidma järgmised 4 aastat. Seega jätkub üsna tõenäoliselt ajutisele turgutusele ka pikem majandusaktiivsus. Vähemalt nii peaks see ideaalis välja nägema.

Kuigi esimene kvartal pakkus meile 6.1% suuruse numbri, siis on paljudest muudest näitajatest näha, et aktiivsus on majanduses kanda kinnitamas. Küsimus ongi selles, kui palju on selle taga valitsuse otsene toetus ning kui palju on tarbijad teinud oste enda initsiatiivil. Teada on see, et hiinlased säästavad u.55% enda palgast ning sisetarbimine moodustab vaid 30% riigi majandusest (USAs näiteks 70%).

Hiinlased on kohutavad säästjad suuresti sotsiaalse turvatunde puudumise pärast, sest riik ei ole seni veel sisse viinud üleriigilist ravikindlustust ega pensionitoetust. Märts aga pakkus selles valdkonnas positiivseid uudiseid, sest nüüd on keskvalitsus välja töötamas üleriigilist esmaabi ravikindlustussüsteemi. Selle väljatöötamisel on aga põhiliseks probleemiks see, et need 720 miljonit maal elavat hiinlast ei maksa erilisi makse ning üleriigiline ravikindlustus tuleks kinni maksta linnaelanike (keda on 650 miljonit) maksudest. Sellega pole viimased aga sugugi nõus. Seda enam, et maal on elamistingimused halvemad kui linnas ning terviseprobleemid kergemini levivad. Kui keskvalitsus suudab leida hübriidse lahenduse, tõstab see kindlasti hiinlaste sotsiaalset turvatunnet ning tarbimisharjumused ja -julgus suurenevad oluliselt. Seda ongi sisetarbimise tõusuks vaja.

Kui puudutada 8.0% hoidmise teemat, siis tekib mul sellest rääkides teatud küsimärke. Nimelt arvan ma, et väide nagu majanduskasvu allajäämine 8%le võrdub sotsiaalsete rahutustega on lihtsustatud ja pelgalt tinglik piir. See on välja töötatud arvutusel, et 6 miljonile iga-aastasele lõpetajale töö pakkumine peab tähendama majanduskasvu 8%st ülevalpool, vastasel juhul hakkab rahvas mässama. Ma jään ses suhtes kaunis skeptiliseks.

Tõsi on tõesti see, et 80.ndate lõpus toimunud demonstratsioonid olid paljuski tingitud majandusraskustest. Kuigi keskvalitsuse ametlik SKP arvutus algas 1992.aastal, on välismeedias väljakäidud, et 80.-ndate lõpus oli majanduskasv ainult 4%. Selles valguses vaadates on 8% hoidmine tõesti oluline, kuid ma arvan, et 80.-ndate lõpu demonstratsioonid olid tingitud ka paljudest muudest teguritest. Üks väga määrav faktor on vabaduste laienemine terve 80.-ndate jooksul.

Miks aga ütleb Wen Jiabao enda avaldustes näiteks, et 8%le allajäämine tähendab võimalikke sotsiaalseid rahutusi? Ta ei ütle seda mitte siirusest, vaid julgeolekujõude üleskutsudes. Kuulajaskonna psüholoogilise seisundi muutmiseks. Hiinas elades on mulle jäänud mulje, et osad inimesed ei tea päris hästi, mis vahe on 0% ja 10% majanduskasvul. Või mis tähendus on 20% tõõtusel jne. Seega on Wen Jiabao sõnum mõeldud siseturu konkreetsele sihtgrupile - get ready for action. Igal avaldusel on minu meelest varjatud tähendus.

Toome Hiina kõrvale India näite. Seal on rahvastik palju noorem kui Hiinas ning igal aastal tuleb tööturule 10 miljonit värskelt kooli lõpetanut. Hiinas 6 miljonit. India majanduskasv oli viimastel aastatel 7% ning sel aastal 5% kandis. 10 miljonit lõpetanut eeldaks aga palju suuremat majanduskasvu kui 7% või kasvõi 10%. Neid näitajaid Indial aga pakkuda ei ole ning ma ei ole kuulnud, et Indias oleksid inimesed töötuse pärast mässama hakanud. Ometi tuleb neid iga aasta aina juurde. Veelgi enam. Hindude säästud jäävad kõvasti alla hiinlaste omadele ning kuna paljudel Hiina perekondadel on vaid üks laps, siis on tema ülalhoidmine palju kergem kui Indias, kus on reeglina mitu last.

Seega ma ei ole väga veendunud, et 8% allajäämine tähendab Hiinas automaatselt rahutusi. Ironiseerides võib ju öelda, et aasta alla 8% kasvu saab üsna kohe täis. Näiteks 2008.aasta viimane kvartal oli kasvu 6.8% ning usun, et ühe kuu võib 3.kvartali 9.0% kasvust ka ajaarvestuse sisse võtta. Seega on meil täis juba 7 kuud. 2.kvartalist saame juurde 3 kuud ning kokku on juba 10 kuud. Kui 8% jutt tõele vastab, siis tahaksin ma juba praegu töötusest tingitud rahutusi näha. Mina neid aga näinud ei ole. Selle 7 kuu jooksul on Hiinas olnud rida muid rahutusi, kuid pole märganud, et ükski suurem organiseerumine oleks toimunud töötuse pärast. Guangdongi rahutused olid ajendatud suletud tehaste direktorite poolt maksmata jäänud palkadest jms.

Hiina majanduses on rida märke, mis viitavad elavdumisele. Küsimus on, kui palju suudab keskvalitsus enda majandussüteemi käesoleva majanduskriisi ajal muuta. Viimane on aga oluline, sest suuresti ekspordil püsiv kasv on välismaailma kontrollimata väga habras. Hiinas on sellest aru saadud ning loodetavasti töötab miljarditurg end ühel päeval ka üles. Lähima 3 aasta jooksul on tõenäoliselt näha väga väikeseid muutusi, kuid olulisem oleks 10 aasta pärast hoopis uuel tasemel olla. 1997.aasta Aasia majanduskriisi ajal soovis keskvalitsus samuti suurendada sistarbimise osakaalu, kuid tagantjärele võib öelda, et tol korral see ebaõnnestus. Hiinlased ei hakanud mitte rohkem tarbima, vaid hoopis rohkem säästma, kui säästuprotsent sissetulekust tõusis umbes 3 punkti võrra.

Suur siseturg pakuks võimalusi ka naaberriikidele, kus Hiina soovib üha enam enda aktiivset rolli näha. Majanduslike võimaluste pakkumine oleks väga oluliseks vahendiks nende usalduse võitmiseks.

Hiina majanduses on paranemise märke, eks

2009-04-13T23:55:00.002+03:00

Eelmisel kuul sai viidatud teatud märkidele, et Hiina majanduskasvu aeglustumine on kas pidurdumas või kasv isegi taas ülesmäge ronimas. Viimase kuu aja jooksul oleme saanud lugeda mitmest kohast "need kommunistide" vaimust kantud uudiseid Hiina majanduse kohta, siis esialgsetel andmetel osutuvad need ennatlikeks. Hiina ekspordilangus on pidurdumas ning märts näitas kõige väiksemat miinust - 17.1%. Trend on paremuse suunas ning siit tuleb lugeda ka sõnumit.

Hiina Tolliamet avaldas andmed 10.aprillil ning olen seega nende edastamisega natuke hiljaks jäänud. Pikemalt siin ei kirjuta ka, sest kõik suuremad Lääne lehed on need juba varakult edastanud.

Aga Eesti rindelt siiski. E24.ee paistis silma järjekordse arrogantsusega, sest Hiina eksporti puudutav viimane artikkel oli parim näide arrogantsist. Nende viidatud Bloombergi uudises oli selgelt välja toodud, et trend on paremuse suunas, aga e24.ee toimetaja arvas, et ta teab Hiina majandust paremini. Õigemini, kuna ta on eestlane, siis ta teab kommunismi paremini. Peab aga kurvastusega ütlema, et positiivseid märke leiab Taivani, Lõuna-Korea, Hiina ja Vietnami majandustest. Mitu neist kommunistlikud on? Miljoni küsimus.

Jätkame sel liinil. E24.ee (samas grupis, mis e24.no-gi) avaldas eile veel uudise sisuga, et kuigi Wen Jiabao sõnul on majandus paranemas, siis on Hiinal veel palju raskusi ees. E24.no edastab hoopis teise sisuga uudise täpselt samal teemal. Pealkirjaga, et "kriisiabinõud on töötamas." Artikli sisu jätkab pealkirja stiilis. Väga kahtlen, et e24.no on kommunistide võimu all. Õnneks aga aitab keelteoskus suletud ruumist välja pääseda ning seda teen meeleldi. Värkse õhu mõttes soovitan ka teistele.

Eriolukord Tais, ASEAN+6 kohtumine katkestatud

2009-04-12T22:43:00.002+03:00

"Tai sõjavägi on valmis protesteerijate vastu kasutama jõudu, kui viimased ei lõpeta korratuste läbiviimist," ütles Tai peaminister Abhisit Vejjajiva täna televisioonis esinedes. Vejjajiva on pärast kuurortlinnas Pattayas toimuva ASEAN+6 tippkohtumise valitsuse vastu protesteerijate poolt vahelesegamist kuulutanud katkestatuks ning kehtestanud piirkonnas eriolukorra. Kuna aga demonstratsioonid jätkuvad, siis kehtestas Vejjajiva veel mitmes piirkonnas eriolukorra, kus see valitseb tänase seisuga Nonthaburis, Samut Prakanis, Pathunis, Nakhon Pathomis ja Ayutthayas. Kõik on Bangkoki naaberprovintsid.

Asepeaminister Suthep Thaugsuban, kes vastutab sisejulgeoleku eest, kutsus politseid ja armeed üles "rangelt" eriolukorra käske täide viima. Thaugsuban ütles, et ta võtab vastutuse tagajärgede eest enda peale. Peaminister Abhisit lisas veel, et valitsus teeb ükskõik mida, et riiki taas stabiilsus tuua. Olukorra muudab tõsisemaks veel tõik, et demonstrandid on ära röövinud (usun, et nii võib öelda, sest inimene viidi demonstrantidega valitsushoonesse sisse tungides kaasa) peaministri peasekretär Niphon Prompani.

Need on karmid sõnad ning toon tundub olevat märksa järsem kui eelmisel aastal anti-Thaksini protesteerijate vastu astumisel. Täna märatsevad Tais pro-Thaksini liikumised ning kui valitsus on tõesti nõus tegema ükskõik mida, et stabiilsus taastada, siis meenuvad vägisi 70.-ndad ja 1992.a. kui toimus rida veriseid demonstratsioonide mahasurumisi. Uudiste järgi ongi valitsus Bangkokki tanke juurde toomas, kuid armee pressiesindaja Sansern Kaewkamnerd ütles, et tanke on vaja korra taastamiseks, nagu näiteks autoblokaadide lammutamine jne. Vihjeid rahva vastu jõu kasutamisest tema suust ei tulnud.

Eile ASEAN+6 kohtumise katkestatuks kuulutamine tõi rõõmukisa pro-Thaksini ridadesse, kes pidased seda "võiduks". Vejjajiva ütles selle peale aga, et kohtumise katkestamist võiduks pidajad on "riigi vaenlased". Need samad vaenlased on jõudnud ka peaministri isikule väga lähedale, kui täna päeval oli Abhisit Siseministeeriumist lahkumas ning ta poolel teel blokeeriti ja limusiini ründama hakati. Blokaadist murti lõpuks aga läbi.

Olukorra muudab Tais Abhisiti jaoks keeruliseks see, et ühelt poolt oli Abhisit välismaailmale lubanud turvalist ASEANi kohtumist, kus sisepoliitilised probleemid ei takista Tai edukat ASEANi eesistumist ja Pattaya kohtumist. See aga ei õnnestunud. Veelgi enam, demonstrandid häirisid tõsiselt saadikute liikumisi kohtumisele saabumisest alates, kui näiteks Brunei delegatsioon pidi U-Tapao lennujaamast Pattayasse sõites istuma mõne aja blokaadis lõksus. Kohtumise ajal õnnestus aga demonstrantidel juba tungida hotelli, kus delegatsioonid olid parajasti majandusprobleeme arutamas, ning sundisid riigipeadel helikopterite või paatidega lahkuma. Abhisiti jaoks oli see tõeline läbikukkumine ning väga suure täenäosusega tahab ta korda ja prestiiźi taastada. Lisaks vahendab Singapuri Zaobao ASEANi ühe delegatsiooni liikme sõnu, mille kohaselt ei oleks Tai valitsus üldse tohtinudki lubada sellisel asjal juhtuda. "Kuidas said demonstrandid üldse meile nii lähedale tungida?" küsib too nimetuks jääda soovinud esindaja.

Samas on riigipead avaldanud Abhisitile toetust ning öelnud, et peaministri otsus kohtumine katkestada on "mõistetav". Kui teised riigipead olid kõik juba Tais kohal, siis Indoneesia president oli just saabunud lennujaama, kui kohtumine katkestati ning ta pidi teiste riigipeadega kohtumata kodumaale tagasi sõitma. Austraalia peaminister Kevin Rudd oli veel õhus, kui kohtumine katkestati ja ta sõitis Taisse jõudmata Austraaliasse tagasi.

Teiselt poolt muudab Abhisiti olukorra keeruliseks see, et korda taastades võib olukord väga kergesti kontrolli alt väljuda. Pro-Thaksini liikumised on pärast Thaksini hiljutist kõne, milles ta kuulutas kohest-kohest muutuse saabumist demokraatlikkusse Taisse, kaunis radikaalselt häälestatud. Singapuri ajakirjanik You Runkuo kirjutab näiteks, et osa demonstrante olid pärast hotelli tungides "äärmisel radikaalselt häälestatud".

Iga provokatsioon võib valla päästa tõsiste tagajärgedega sündmused, mis lõppeks kinnitaksid välismaailmale veelkord, et Abhisiti valitsus on läbi kukkunud. Võibolla isegi kogu ASEAN, mida on siin-seal korduvalt nimetatud pelgalt vaid jututoaks. Sedasi jätkates kahjustaks Tai tõsiselt enda rahvusvahelist mainet ning suur osa investeeringutest liiguks naaberriikidesse. Indoneesia oleks täna parim alternatiiv, sest pärast edukaid viimaseid valimisi on Indoneesia jätkanud stabiilset demokraatlikku teed ning selline maine kutsub välisinvestoreid rohkem kui see, mis on Tais viimased 4 aastat toimunud. Lisame juurde, et Aasia Arengupank lubas kolmapäeval Indoneesia infrastruktuuri arenguks 140 miljonit USD.

Abhisitil saab olema väga keeruline olukorrast "tervena" välja tulemine. Kõigele lisaks on kollasärklased ehk anti-Thaksini liikumised juba kuulutanud, et Abhisit ei ole teinud piisavalt, et Tais olukord taastada ning nende soovitus on "rakendada täit võimu" olukorra stabiliseerimiseks. Surve tuleb peaministrile mitmelt rindelt. Punasärklaste ehk pro-Thaksini liikumise eesmärgiks on Abhisiti ametist tagandamine.

Erinevate andmete järgi toimub uus kohtumine kas juulis või augustis ning nii Hiina kui India peaks ASEANiga sel kohtumisel sõlmima vabakaubanduslepingu investeeringute punkti.

Kuigi Wen Jiabao ei saanud Pattayas Hiina plaane ASEANi suunal avalikuks teha, siis tehti seda Pekingis ASEANi liikmesriikide suursaadikutega kohtudes. Pattayas Wen Jiabaod saatnud Hiina välisminister Yang Jiechi ütles täna Pekingis suursaadikutele, et Hiinal on plaanis suhteid ASEANi ja Hiina vahel oluliselt tihendada.

Esiteks tahab Hiina kirjutada alla vabakaubanduslepingu ASEANiga, mis on Yangi sõnul pikaajalise tähendusega ning liberaliseerib investeeringute voolu ning kaitseb protektsionismi eest.

Teiseks kavatseb Hiina investeerida 10 miljardit USD Kagu-Aasia infrastruktuuri ning 3-5 aasta sees pakkuda ASEANi riikidele 15 miljardi USD eest laene. Kambodźale, Laosele ja Myanmarile plaanib Hiina eraldi anda soodustingimustel 270 miljonit USD abi (AP oli kuskilt saanud 40 miljoni USD suuruse arvu, kuid hiinakeelne Xinhua ja Malaisia Sin Chew kirjutasid 270).

Kolmandaks. Hiina toetab Mekongi majanduspiirkonna tsooni jätkuvat avanemist ning Tai-Malaisia-Indoneesia majandustsooni koostööd. See on Hiina jaoks väga oluline, sest Pekingis on alati otsitud lahendusi Yunnani ja Guangxi provintside väliskapitali juurdevoolule ja kohalike firmadele turu leidmisel. Vietnami suunal on senised arengud edukaimad, kuid kõige suurema potentsiaaliga on Yunnanist läbi Laose Põhja-Taisse ehitatud maantee. Tulevikus on plaan Hiina raudteevõrk ühendada Tai omaga. Sealt edasi jõutakse juba Malaisiasse. Myanmariga on Hiinal aga hoopis ambitsioonikamad plaanid - muuta riik ukseks India ookeanisse.

Uus kavandatud ASEAN+6 kohtumine Phuketis jääb ootama enda järge ning esmalt tuleb vaadata, mis Taist üldse saab. Uudisteallikas Bangkok Post koduleht on näiteks pidevalt maas või üliaeglane. Tundub, et Taid on tabanud maailma kõrgendatud tähelepanu. Või on pro-Thaksini lehe rünnaku alla võtnud, sest Bangkok Post paistab üsna tihti silma anti-Thaksini hoiakutega. Kasvõi näiteks see kolumn.

Pyongyang mängib sisepoliitilist mängu

2009-04-11T01:19:00.001+03:00

"Põhja-Korea on järjekordselt meid petnud," ütles Obama hiljuti Prahas avalikkuse ees esinedes oma kõnes pärast seda, kui Pyongyang oli lasknud teele oma järjekordse raketi. Olukord on Korea poolsaarel muutunud pingelisemaks, kuid sellel on kindlad piirid. Osa riike soovib sanktsioone ning osa on võtnud äraootava positsiooni.

Tokio lubas raketi saabumisel Jaapani õhuruumi selle alla lasta, kuid seda ei juhtunud. On arvatud, et Jaapani positsiooni muutis leebemaks Hiina vahelesekkumine. Kuid see on seni siiski ühe vaatleja - kuigi kõrgetasemelise - oletus. Võibolla on selles tõsi olemas, võibolla mitte.

Milles probleem? Põhja-Korea rakett on minu arvates selgelt sisepoliitiline projekt ning kuigi see sobib suurepäraselt Jaapani ja USA pistrike demagoogiasse, siis ei tasu raketi tuleistamisele reageerides üle pingutada. Oht on tõsine, selge, nüüd ka Alaskale, kuid Põhja-Korea on alates eelmisest sügisest - mõned vaatlejad arvavad, et juba juulist - astunud ühe jalaga võimu üleandmise etappi. Nagu juba märtsi sissekandes kirjutasin, siis Põhja-Korea on viimaste kuude jooksul üha ägedamalt hakanud otsima välisvaenlast ning riikide puhul nagu Põhja-Korea aitab välisoht kõige paremini rahvast ühendada. Ja seda hetkel Kim Jong Il ja tema pooldajad just loodavadki.

Uue liidri tulekul on Põhja-Koreal aga väga raske jätkata Kim Jong Ili liini, sest suurimad toetajad Hiina ja Venemaa, eriti esimene, on hakanud Pyongyangile õpetama üleminekut turumajandusele ning kõiksugu majanduslikke reforme on Pyongyang sisse ka viinud. Teine eeskuju on Vietnam, kes on samuti kommunsimi teelt astunud ühe jalaga kapitalismi. Võibolla saab näha Turkmenistani-laadset muutust, sest naaberriikidega võrreldes on Põhja-Korea reformid liiga aeglased ning paariariigi maine muutub üha õigustatumaks. Kuigi Dandongi piiripunkt Liaoningi provintsis jätkas raketi tulistamise ajal tavapärast kaubavahetust, sooviks Hiina parema meelega mahtusid suurendada, osa tehaseid Yalu jõest lõunapoole viia ning Najini sadamale elu sisse puhuda.

Kuigi Hiinal on Põhja-Korea kaarti vaja Taivani vastu käimisel Läänest tuleneva võimaliku ohu suhtes, siis tegelikult ei olda Pekingis väga vaimustatud Pyongyangi tuuma- ja kaugmaarakettide projektist. Miks? Kõik Kaud-Ida riigid näevad vaimusilmas Korea ühinemist ning paljudest küsimustest kerkib esile rakettide ja tuumapommide saatus. Kõige mõistlikum oleks need hävitada, kuid Lõuna-Koreas leidub militariste, kes tahaksid Põhja-Korea tuumaprojekti pärast liitumist üle võtta ning ühendatud Koreast saaks tuumariik. Seda Hiina ei taha, sest siis jõuab järg Jaapani kätte ning see oht ei ole alusetu. Korea Focuse ajakirjast leiab aeg-ajalt artikleid sellel teemal ning Jaapani võimalik neo-militarism on leidnud kajastamist nii Kaug-Ida riikides kui Läänes. Esimene samm on põhiseaduse muutmine, mille üle debateerimine on Jaapanis viimasel ajal kaunis tuline.

Pyongyangi välispoliitilised käigud on piiratud, sest need on mõeldud sisetarbeks. Küsimus ei ole, mis rakett ja kui kaugele see Jaapanist üle lendas, vaid mis saab Põhja-Koreast pärast võimuvahetust.

Taivani eksport taastub, erinevad sõnumid

2009-04-08T02:24:00.003+03:00

Päris huvitav. Taivani majandusministeeriumist tulid välja värsked andmed märtsi kuu kaubandusmahtude kohta ning lugedes kahte erinevat lehte, hiina- ja ingliskeelset, kohtab üsna erinevaid nägemusi Taivani majandusest.

Andmed on sellised. Taivani eksport langes märtsis aastalõikes 35.7% ning import 49.5%. Mõlemad lehed toovad veel välja mahud erinevate riikidega ning eraldi valdkonnad (numbrid saab ingiskeelsest lehest kätte), kuid siin sarnasused ka lõppevad.

Ziyou shibao alustab sõnadega, et Taivani eksport oli märtsis 15.59 miljardit USD, mis on viimase nelja kuu kõrgeim näitaja ning veebruariga võrreldes kasvas eksport 23.8%. Taipei Times alustab aga iroonilise küsimusega, et kas taastumine? Märts tõi seitsme kuu jooksul järjekordse kahedigise ekspordi languse.

Taipei Timesi artikkel on märksa negatiivsem kui ziyou shibao ning kummaline on just see, et välismeediale mõeldud info on pandud negatiivsesse raami. Ziyou shibao artiklis avaldavad Taivani majanduse olukorra kohta arvamust teised nimed kui Taipei Timesis ning sellega muutub automaatselt ka toon ja sõnum. Minu jaoks väga huvitav avastus. Seda enam, et reeglina ma ei loe ühe riigi lehtedest ühte uudist kahes erinevas keeles. Ma isegi ei tea, kui palju näiteks ingliskeelne Xinhua sait erineb hiinakeelsest, sest loen valdavalt viimast. Taivan pakkus tõelise üllatuse ning võibolla peaks seda proovima ka Xinhua kohta.

Tagasi ziyou shibao artikli juurde tulles peab nentima, et muremõtted pole kaugeltki kadunud. Taivani majandusministeerium vastas küsimuse peale, kas Taivani majandus on puudutanud põhja, et veel tuleb oodata 2-3 kuud.

Siiski. Lin Li Chen ütleb ministeeriumist, et eksport suurenes veebruariga võrreldes 1.3 miljardi USDga kõige enam Hiina/Hong Kongiga, millele järgnesid USA, ASEAN ja EL, kasv 200-500 miljonit USD. Seevastu eksport Jaapanisse vähenes jätkuvalt. Ta lisab, et teatud sektorites on juba näha selgeid paranemise märke. Taivani Majandusministeeriumi kaubanduse osakond tõmbas aga optimismi madalamale ning ütles, et kõigele vaatamata ei saa olla kindlad, et oleme jõudnud märgatavale tõusuteele.

Viimast kindlasti mitte ja liigset optimismi ei tahtnudki ma selle sissekandega lisada, vaid jagada imestust, et ühe riigi lehed läkitavad tähtsate numbrite kõrval nii erinevaid sõnumeid.

G12 + Hiina blokk

2009-04-04T22:11:00.002+03:00

G20, või siis G2, on läbi ning kuigi ühiskommunikees suudeti paljus kokku leppida, jäi teist sama palju lahenduseta ning riigijuhtidel tuleb kindlasti veelkord kokku saada. Kas G7+Venemaa asendub lähitulevikus G20ga (või G14 või G25) näitab veel tulevik, kuid G7le lisanduvate riikidega hakkab üha rohkem saama nägema Hiina kätt.

Miks? Hiina on 20st riigist ainult 1, kuid lugedes Hu Jintao kõne, siis jäi sealt silma väga selge sõnum - Hiina on tõusvate riikide ja Kolmanda Maailma esindaja. Hu Jintao tõi oma kõnes välja 5 majanduslanguse pidurdamiseks mõeldud punkti. 4 esimest on kõik samad, mis käivad pidevalt läbi Londoni ühiskommunikees, kuid 5. punktis räägib Hu Jitao vajadusest toetada arenguriike. "Ma juhin veelkord tähelepanu, et rahvusvaheline üldsus peaks kõrgendatult jälgima ja tegema endast kõik, et vähendada finantskriisi mõju arengu-, eriti just vähearenenud riikide majandustele. Just arenenud riigid peaksid võtma edale sellise vastutuse ja kohustuse, jätkates arenguabi ja vähendades välisvõlga. " Eraldi toob Hu Jitao välja Aafrika.

Enne kui jõuan enda tuumani, siis veel paar väljavõtet. Näiteks ütleb Hu, et Hiina on "eriti suurte raskustega silmitsi seistes suutnud hiina jüääni hoida stabiilsena." Hiina toetab kohalike aregupankade rahastamise suurendamist ning rahvusvaheliste finantsinstitutsioonide mitmekesistamist. Lisaks rääkis Hu Jintao oma kõne lõpus natuke pikemalt eraldi Aafrikast, kus Hiina tahab suurendada abi, vähendada välisvõlga, suurendada kaubandust ja investeeringuid ning tugevdada Hiina ja Aafrika vahelist suhtlust.

Hiinale on alati meeldinud end näidata Kolmanda Maailma esindajana ning kuigi Läänes ei tundu see võibolla prestiiźena, siis tegelikult on see äärmiselt kasulik taktika. Kõigepealt loob Hiina arengumaadega head suhted, saab neilt toetuse ning siis hakkab rahvusvahelisel areenil justkui nende eest rääkima, nõudes arenguriikidelt suuremat abi, toetust ja vastutust arengumaades. Hiina viskab ühe kiviga mitu lindu (nagu Hiinas öeldakse) - muudab institutsioonid mitmekesisemaks, vähendades Lääne mõjuvõimu, ning võidab arengumaade poolehoiu. Viimast on Hiinal samuti mitmel põhjusel vaja.

Nimelt pakub tuutori roll Hiinale paremaid võimalusi arengumaades toorainet kokku osta, mis on Hiina arengu jaoks vitaalne. Siin jõuangi tuumani.

Hu Jintao käis Londonis ära, rääkis, mis tal rääkida oli, kuid tegelik mäng käib Hiina jaoks hoopis mujal. G20 kohtumisel lubas Hiina IMFi panustada lisaks kõigest 42 miljardid dollarit, UK ja Jaapan seevastu kumbki eraldi 100 miljardit. Viimaste majanduslik olukord on aga märksa hullem kui Hiinal, kuid summad on neil suuremad.

Siin lähebki minu meelest huvitavaks. Hu Jintao tõi oma kõnes eraldi välja, et ta toetab maailma erinavate piirkondade aregupankade (Aafrika, Aasia ja inter-Ameerika) rahastamise suurendamist. See summa, mis Hiina on juba enne G20 välja käinud, on 6.5 triljonit USD. Lisaks vähendatakse või kustutakse Aafrika riikide välisvõlgu. IMFle lubas Hiina aga 42 miljardit. Erinevus missugune. Lisaks on Hiina viimase nelja kuu jooksul sõlminud Lõuna-Korea, Hong Kongi, Malaisia, Indoneesia, Valgevene ja Argentiinaga eraldi valuutavahetuslepingu, mille kohaselt saab teatud riigi majandus raskustesse langedes kasutada kaubanduse puhul hiina jüääni. Siin on teine tähtis Hu Jintao lause tema kõnes - me oleme raskustele vaatamata taganud jüääni stabiilsuse. Sõnum on läkitatud.

Enne Londonisse minekut oli Hiina välja kaubelnud mitmete riikide toetuse enda seisukohtadele - Argentiina, Austraalia, Brasiilia, Lõuna-Korea, Venemaa, Indoneesia ja Mehhiko. Tulemuseks on G12 + Hiina blokk.

Hiina täitis Londonis enda tuutori rolli, kuid läbi triljonite ostab maailma kokku. London oli vajalik vaid selleks, et see ultraliberaalne kapitalism endale lõpu leiaks ning rahavoogudele karmimad nõuded pannakse. See saab tulevikus tehtud, mis tähedab, et kaubandusvoogude mahud suunatakse turvalistesse kanalitesse ja Hiina areng jätkub. Hiina on vastutustundlik rahvusvahelise üldsuse liige - nagu Hu Jintao enda kõnes korduvalt ütles - ning stabiilsuse tagamisega tagatakse kõigi naaberriikide stabiilsus.

IMFi kõri läbilõikamine Tail ja Lõuna-Koreal on 1997.aastast Seoulil ja Bangkokil liigagi hästi meeles. Hiina stabiilsuse lehvik sobib karmi lähiajalugu näinud Lõuna-Koreale ja Taile suurepäraselt. Sobib ka Argetiinale, kes suuresti tänu põllumajandussaaduste müügile Hiinasse hakkas pärast 1999-2002 majanduskriisi taas valuutavooge sisse tulema.

Kui Londonis olid tähtsad sõnad öeldud, sõlmiti Shiberghani naftaväljadel Afganistanis juba Hiinaga uus leping. Või Albertas Kanadas. Või kus iganes. Maailma tooraine kokkuostmine on Pekingi ametlik poliitika, mille järgi säästetakse enda varusid ja tühjendatakse teiste riikide. See-eest saab mõni väikeriik hääle esindatuse rahvusvahelisel areenil ja Hiina astub järjekordselt sammu võrra Indiast ette ja sammu võrra Jaapanile lähemale.

Hiina tähtsus on pärast 2. aprilli märgatavalt tõusnud ja esimesi vilju hakkame nägema provintsiaalses tõmbluses, kui Hiina poob läbi vabakaubaduslepingu ASEANiga Taivani üles, sest Taivan pole ASEANi liikmete arvates riik ja kaotab seega maksude säilimisel ASEANi või Hiinasse eksportides konkurentsivõime.

Neo-maoism tõstab Hiinas pead

2009-03-29T23:04:00.003+03:00

Eelmisel aastal pärast Tiibeti rahutusi ja olümpiatõrviku rünnakuid maailma erinevates linnades, kirjutasin mitmel korral, et tänu nendele sündmustele on Hiina rahvuslus jõudnud uuele tasandile. Hiinas oli tunda ärevust ning kohalikud sõbrad ei soovitanud bussis või metroos Tiibeti-teemalisi artikleid lugeda. Veel vähem hiina keeles nende teemade üle arutleda.

Pärast Carrefouri boikoteerimist ja lausa blokeerimist osades Hiina linnades, astus valitsus vahele ning rahustas inimesed maha, sest see rahvusluse laine, mis Hiina noori noil nädalatel valdas, oli valitsuse ja partei jaoks ohumärk. Rahvas nõudis karmimat vastandumist Läänele, karmimaid sõnu ja reaalseid tegusid.

Mais tuli Wenchuani maavärin, mis sobis suurepäraselt post-rahvusluse ajale ning kogu Hiina, otseses mõttes kogu Hiina ühines kannatanute abistamiseks. Käis lausa võistlus, kes suudab rohkem raha annetada. Kui ei andnud, sattusid häbisse. Paljud mitteannetanute kuulsuste ja suurte firmade nimed toodi avalikkuse ette ning neid kritiseeriti. Demoniseerimisest ei pääsenud ka mitmed välisfirmad, mis pärast avalikku survet ja boikoteerimisega ähvardamist raha teele saatsid. Aeg oli karm.

Võiks öelda, et 2008 oli Hiina jaoks tõeline rahvusluse kuldaasta. Jaanuaris võideldi lumetormide vastu; märtsis oli Tiibeti mäss, millele järgnesid rünnakud olümpiatõrvikule; mais Wenchuani maavärin; augustis korraldati edukad olümpiamängud ning võideti enim kuldmedaleid; septembrist alates tabas maailma finantskriis, mille tulemusel Hiina positsioon tõusis ning hiinlased hakkasid kahtlema USA majanduse jätkusuutlikkuses ja võlakirjade investeerimise ohutuses.

Terve aasta rahvusluse lainet tõi välja väga huvitava tendentsi, mida paljud välisvaatlejad ja ajakirjanikud ei osanud ette ennustada - rahvusluse kandjateks on noored ja haritud. Paljud käinud välismaal end täiendamas. Sellist tendentsi ei osanud ette näha ka Hiina valitsus ega paljud haritlased.

Kuigi valitsus hakkas radikaalide tuure maha jahutama, siis tegelikkuses olid paljud parteiliikmed positiivselt üllatunud noorte enda initsiatiivil esileastumises. Laual all hõõruti rahulolust käsi, sest haridussüsteem oli edukas zhonghhua minzu edasiakndmiseks. Hiina rahvuslust hakati nimetama neo-rahvusluseks (xinaiguozhuyi), mida võib aga paljude märkide järgi nimetada ka neo-maoismiks.

Nimelt 2009.aasta 1.märtsil tuli Hiinas välja uus raamat pealkirjaga "Hiina ei ole õnnelik" (zhongguo bu gaoxing, inglise keeles on keegi selle tõlkinud "Unhappy China", aga olustikku arvestades ei ole see kõige täpsem tõlge, sest "China is not happy" annab märksa täpsemalt edasi raamatu sisu), mis on pannud Hiina foorumid, poliitikasaated ja ajakirjanikud kihama ning raamat tõusis müügiedetabelites kiiresti esiviisikusse.

Raamatu sisu meenutab ehtsat Mao Zedongi ajastut ja sõnavara. Autorid on äärmus-vasakpoolsed, kes Mao Zedongi-ajastu retoorikale omaselt nõuavad tugevat vastuseisu Läänele, Lääne boikoteerimist, Lääne demokraatia hukkamõistu, kritiseerivad Hiina haritlaste ja poliitikute otsustusvõimetust, Hiina väljavalituse kuulutamist jne. "Hiinal on vaja visiooni ja kindlat eesmärki," kirjutavad autorid. Hiinlased peavad ühinema. Käibel on ütlus "1 hiinlane on draakon, kuid 3 hiinlast ussid", mille eesmärk on hiinlased taas ühendada nagu Mao Zedongi ajal. Nagu ehtsad proletariaadid.

Väljavõtteid raamatust;

Ajalugu on kinnitanud, et meie majandamine ja kontroll on teistest riikidest ja rahvustest parem.

Meil on täielikult olemas võimed hoida maailm korras, aidata kaasa maailma ja rahvuste arengule. Esimees Mao on öelnud, et isegi kui Hiina käib alla, mõtleme me endiselt sedasi. Hiina panus maailma heaks on päris suur.

Üks võimas riik peab olema võimas majanduselt, teisiti öeldes, kui majandus pole arenenud, ei arene ka sõjavägi. Tehnoloogia valdkonnas peab olema äärmiselt arenenud. Tänases maailmas peab just tehnoloogia olema arenenud, kuid meie seda kahjuks ei ole. Kultuuri valdkonnas peame samuti olema mõjuvõimelised. USAl on need kaks olemas ning isegi, kui Hollywoodi filmid on halvad, vaatab terve maailm neid ning meil on samuti vaja sellist võimekust. Kultuuri võib küll esialgu jätta tagaplaanile, kuid majandus, tehnoloogia ja sõjavägi peavad olema raudselt esikohal.

Eriti ärevaks muudab mind mõttemall, et finantstegevus on miskit eriti kõrget ja tähtsat. See on täiesti vale arusaam. Miks on Hiina nii vähe mõjutatud finantskriisist, on sellepärast, et meie finantsvaldkond on vähe arenenud. Finantskriis on aga meile tõestanud, et tööstus on kõige tähtsam. Mida asja on meil ronida Wall Streetile? Meil on vaja insenere ning mitte mingeid nn. finantsgurusid. USA kasiinos (finantsturg) on suured probleemid ning seda kasiinot tulevikus niikuinii ei ole enam. Need finantsgurud on praht ning miks on Hiinal vaja taolisi inimesi koolitada?

Hiina riigi seisukohalt vaadates, siis hiinlased ei ole ühinenud, vaid lömitavad välismaalaste ees. Indiviidi tasandil rääkides, siis näiteks kui hiinlane läheb välismaale, ei tunne ta end seal inimesena.

Hiina vajab ühte konkreetset visiooni ja eesmärki, sest pärast eesmärgi olemasolu, saame me läbi ühinemise kõik ühiselt lahendada. Just sedasi saame me üle enda nõrkustest. Näiteks kui me pole sõjaliselt piisavalt tugevad, saame me kõik ühineda. Läbi välise eesmärgi saame me lahendada kõik sisemised probleemid.

Me ei peaks enam peitma enda võimekust, vaid ütlema välja selle, mille ütlema peab ning tegema seda, mida tegema peab.

Me sõltume liiga palju Läänest ning vastutasuks saame neilt vaid jalalöögi.

USA sõjaline võimsus pole tegelikult üldse nii hirmuäratav nagu räägidakse.

Viimase 20 aasta jooksul on Hiina teatud seisukohalt lähtudes alati Lääne jaoks tööd teinud. Me oleme valanud enda higi ja verd ning orjanud Lääne jaoks, samal ajal, kui nemad elavad luksuslikku elu.

Need on vaid mõned väljavõtted. Raamat on täies mahus taolist retoorikat täis.

Mao Zedongi taasavasatmine on eriti moodi läinud pärast eelmise aasta USA finantskriisi. Sama fenomen leidis osaliselt aset Läänes, kus marksistlik kamarajura leidis suuremat vastukaja. Pekingis on head äri tegemas nišipoed, mis spetsiaalselt müüvad maoistlikku ja leninistlikku kirjandust.

"Hiina ei ole õnnelik" raamat on esile toonud ka väga huvitava seiga. Nimelt on valitsuse mahhinatsioonide tagajärjel hakanud uudisteagentuur nagu Xinhua edastama välismaailmale uudiseid, mis pole mõeldud siseriiklikuks tarbimiseks. Üks selline uudis tuli välja inglise keeles, kus välismaailmale kinnitati, et "Hiina ei ole õnnelik" raamat ei ole hiinlaste seas leidnud erilist heakskiitu ning kogu anti-Lääne meelsus on autorite enda nägemus.

Tegelikkuses see nii pole, sest päris paljud hiinlased on raamatu autorite mõtetega kaasa läinud. Tõsi, kriitikat on raamat samuti saanud ning mitte vähe.

On teada fakt, et ingliskeelsed uudised ei ole päris need, mis hiinakeelsed, sest inglise keeles avaldatud sõnum on mõeldud välistarbeks. Reeglina näiteks valitsuse positsiooni teatavakstegemine. Tõeline sõnum jõuab kohale ikkagi hiina keeles. See on see, milline Hiina tegelikult on ning mitte pealispinna all (see on Hiina eraldi poliitiline doktriin, taoguangyanghui).

Siiski on eelvihjatud uudise avaldamine miskit erakordset. Hiina tahab endiselt maailmale kuulutada "rahulikku arengut" (heping fazhan), kuid pärast taolist rahvusluse lõkkelelöömist on Pekingil palju keerulisem enda sõnumit kohale viia.

Eelmisel aastal juba hoiatasin, et hiinlased on äärmiselt rahvuslikult häälestatud. Tõsi, haridussüsteem mängib selles samuti suurt rolli, kuid ajalugu on näidanud, et rahvas on tihti rahvuslikum kui valitsus. Hiinas võidakse valgete vastu väga lahked olla, kuid selle taga on hoopis teised mõtted. Taolisi hoiakuid tuleb aga osata lugeda, sest keegi otse midagi välja ei ütle. Valitsuse liigne lömitamine Lääne ees on Hiina ajaloos ennegi saanud valitsuse jaoks hukatsulikuks. Hiina puhul on probleem selles, et kriitilist massi on suure rahvaarvu pärast väga kerge saavutada.

"Hiina ei ole õnnelik" raamat ja selle suur vastukaja on tõestanud järjekordselt, et tavahiinlased võivad astuda valitsusest mööda ning vaadates Hiina ajalukku, siis pole selles miskit tavatut. Demokraatlikud valimised Hiinas tänapäeval tooksid areenile väga ebameeldiva Hiina ning kuigi jätkuvalt ei taha inimesed sellest Läänes aru saada, siis on see kõigele vaatamata fakt. Kõrgõzstani värviline revolutsioon peaks olema suurepäraseks õpetuseks, mis juhtub riigi ja rahvaga, kui nad pole demokraatiaks valmis. Hiina ei ole ning on ohtlik toetada tegelasi, kes nõuavad täna Hiinalt demokraatlikke valimisi. See rag-tag demokraatia, mis rahva seas valitseb, viiks meid silmitsi kaunis suurte ebameeldivustega. See oleks tugev samm tagasi Mao-ajastusse.

Kuid oli ju Lääs see, kes rääkis rahva häälest Hiinas. On räägitud ka rahva häälest islamimaailmas, kus pärast valimisi tulevad ridamisi võimule islamistlikud jõud.

Paljud raamatu kriitikud Hiinas ongi just olnud haritlased, akadeemikud, poliitikud ja finantstegelased. Paljude arvates poleks "Hiina ei ole õnneliku" tee minek Hiina jaoks kasulik, sest rahvuslus peab olema põhjendatud ning mitte populistlik, mida viimane raamat kindlasti on. Veelgi kahetsusväärsem on, et paljud inimesed on hakanud raamatus esitatud seisukohti toetama ning üks Hiina poliitikavaatleja ütles fenghuang weishi saates, et taolised vaated tõid Euroopas võimule Hitleri. Hiinal seda aga vaatleja sõnul vaja ei ole. Ei ole vaja ka uut Mao Zedongi.

Lobjakase kriitika on õigustatud

2009-03-28T01:20:00.002+02:00

Leidus vähemalt üks päevgi, kui sain lugeda valgustnäinud inimese kirjutist. Ahto Lobjakas kirjutab täna Postimehes väga aktuaalse ja õige artikli, milles kritiseerib Eesti välispoliitika olematust ja eestlaste "pimedust" välismaailmas orienteerumises. Olen sellele probleemile siin blogis korduvalt osutanud ning tõeliselt rahustav on lugeda neid mõtteid vaatleja sules avalikus ruumis. See hoiab lootuse lipu veel püsti.

Samas on mulle idaeurooplastega suheldes jäänud mulje, et enamus Oderi jõest idas elavad inimesed on eksinud mingisse postsovjetismi vabaduse ideoloogia fantaasiasse, samal ajal kui Lääne- ja Põhja-Euroopa on asunud elama enda elu täiel jõul. Pea 20 aastat on möödas taasiseseisvumisest, kuid seimaani tundub, et oodatakse mingit lunastajat. Ärgu oodaku, vaid asugu uurima, mis maailmas toimub. Debatt viib edasi ning ehk jõutakse ka stampidest vabanemiseni.

Paar head väljavõtet artiklist.

Kes tahab maailmas toimuvast kriitiliselt mõtlevat, intellektuaalselt stimuleerivat analüüsi, ei leia seda Eesti meediast. Abi tuleb otsida New York Timesist, Süddeutsche Zeitungist, Le Monde’ist. Sealt leiab ammendava teabe sellest, kes mida teeb ja tahab, mis eesmärgil, kuidas, millises kontekstis.

Just paar päeva tagasi viitasin samale probleemile, kuid tõin välja Skandinaavia lehed, sest need on naaberriigid. Ei pea end võrdlema mitte suurte tegijatega, vaid piisab, kui vaadata vaid üle mere ja olukord muutub juba kaunis trööstituks.

Tõsi, viimastel nädalatel on Postimees hakanud kirjutama Leedu ja Läti kohta artikleid, kuid need tunduvad olevat kantud ideest, et vaadake, kui halvasti neil läheb. Meil läheb isegi hästi. Taolist suhtumisi kuuleb ka Eesti välispolitilistes saadetes. Selline kahjurõõm on õõvastav, seda enam, et kõrgeimal tasandil on Eestis eelmistel aastatel korduvalt näidatud üles pettumust Balti ühtsuse puudumises. Need rasked ajad jäävad lõunanaabritele meelde. Ajusoppi. Hale ühtsus.

Veel häid kohti.

Suunitlus pole mitte pluralismi sünergiale, vaid arvamuste ühesusele, «teadmiste» akumulatsioonile. Maailmapilt, mida juurutatakse, on üdini staatiline, kus kirjeldada saab vaid igiseisvate struktuuride koordinaate üha kasvava täpsusega.
Stampsust ei ole vaja isegi kritiseerida.

Kommentaaridest leidis viiteid ajakirjale Diplomaatia. Kui aus olla, siis selle väljatulemisel olin väga õhinal, et nüüd ma kaevan end maailma sisse ning ostsin Sirbi (mida tegelikult olin enne korduvalt koju tellinud) tihti ainult Diplomaatia pärast. Vähehaaval hakkas selgeks saama, et kaante vahel on pitsatiga kanaliseeritud ideoloogiline illutis, kuhu eksib väga harva küsimusi esitav või OMA analüüsi pakkuv artikkel. Huvitav on vaadata, et nii paljud erinevad autorid erinevatest valdkondadest suudavad nii sarnaselt mõtelda. Ühes fookuses, ühes rütmis. See küsimus tekkis üha enam ning lõpuks ei ostnud ei Sirpi ega Diplomaatiat ning kiikasin üksikuid artikleid autorite järgi netist. Aga ei pidanud kaua vastu. Kogu mäng on endiselt ühes augus.

Samas Eestis on huvitavaid ja päris huvitavaid välisvaatlejaid küll. Ajakirjanikest on parim Aarne Rannamäe. Poliitilisest sfäärist kindlasti Harri Tiido ja Mart Nutt. Ehk unustasin siin mõned head nimed ära, kuid nende kolme artiklid kutsuvad lugema.

Pärast Lobjakase artiklit tekkis taas lootus, et vähemalt kõik inimesed pole surnud, kuid kas Eesti ärkab enne Brüsselit, Moskvat või Washingtoni, saab veel näha. Tähtis on ju esimene pragu. Nagu öeldi.

Hiina ostab Afganistani ära

2009-03-25T23:58:00.001+02:00

Rio Tinto, Oz Minerals ja Petrobras on juba kuulsad nimed. Hiina on selle aasta jooksul teinud hulga ostutuure üle terve maailma. Tähelepanuväärseks muudab asjaolu see, et Hiina on massiliselt hakanud ostma kokku just tooraineid - alumiinium, tsink, nafta, gaas ning nüüd vask. Kus? Afganistanis.

Hiina on u. 40 miljardi EEK eest soetanud endale hiljuti litsentsi Kabulist 40km lõunas olevas Aynaki maardlas, kus maapõues lebab 240 miljonit tonni vasemaaki. See on maailmas suuruselt teine vaseleid, mille väärtus on tänaste ülimadalate hindade juures 530 miljardit EEki. Hiina usub, et vasehind hakkab tõusma ning 40 miljardine litsents tasub end kuhjaga ära.

Suuruselt teine pakkuja käis kaks korda vähem raha välja. See on praktika, mida Hiina on kasutanud mitmeid kordi - pakkudes tihtipeale paljude vaatlejate arvates ülemõistuse kõrget hinda või uskumatult häid tingimusi.

Aynaki-saagasse on otseselt segatud Hamid Karzai nõunik Abdel Rahman Ashraf, kes vastab küsimusele, et miks Hiina, sest neil on raha, palju raha. Hiinlastel on palju raha ning nagu eile kirjutasin, siis üha enam tahetakse seda raha investeerida välismaailma. Kasvõi riike kokku ostes. Malawi näide.

Absurdne jutt? Eelmisel augustil vihjasin ühes sissekandes, et Hiina on võtnud enda eesmärgiks ehitada korralik teeühendus Afganistaniga. Ja see saab kunagi ka teoks, sest Hiina lehes oli eelmisel aastal A3-suurune artikkel Wakhani koridori otsas seisvast Hiina piiripunktist, mis täidab hetkel pigem monitooringu ülesannet.

Vähe sellest. Hiina tahab koos USAga ehitada Usbekistanist raudteed Pakistani. Seda ideed lugedes tekkis mitu küsimust ning põhiline on see, et kust ja kuidas? Põhja-Afganistanist on otseim tee läbi Salangi kuru, kust olen ise talvel läbi sõitnud ning julgen kinnitada, et lähimas tulevikus ei tule sinna mingit rongiteed. Teine variant on läbi Maymanah, Herati, Kandahari ja sealt edasi Pakistani, kuid see muudab liiklemise pikaks.

Kui raudtee hetkel reaalselt isegi plaanis ei ole, siis maantee läbi kohutava Wakhani koridori Hiinasse küll. See on Pekingil juba plaanis ning kuna seni on raudtee ehitatud juba Kashgarini välja ning plaanis on see pikendada esialgu Yarkandini ja sealt edasi üle Karakorami mägede Pakistani, siis pole Wakhani koridori sealt enam pikk maa. Kõik sõltub Afganistani julgeolekuolukorrast.

Maantee tuleks tõenäoliselt läbi Panjshiri oru, kus 2005.aasta reisi ajal ehitasid maavarade väljavedamiseks endale teed türklased. Juba 2005.aastal oli Panjshiri tee paljudes kohtades väga korralik. Lai, sile ja asfaltkattega. Hiinlaste sammuks jääks ehitada välja põhjapoolne jupp Wakhani koridori ja sealt edasi Xinjiangi.

Arvestades, et hiinlased said hakkama raudteega Lhasasse ning hetkel on käsil raudtee Kashgarist Oshi linna Kõrgõzstanis ja sealt edasi juba Usbekistani, siis Afganistani suuna jätk oleks üsna loogiline. Väljaehitatud võrgustik aitaks Afganistanist ära vedada ka muid metalle ning Hiina seda just jahibki.

Financial Timesiga paralleelselt, Aasial on tõsi taga

2009-03-25T21:48:00.001+02:00

Financial Times avaldas eile õhtul täpselt sama sisuga artikli teemal, millest samuti eile õhtul blogisse sissekande tegin. Eesti avalikkusesse jõuavad sellised uudised hiljem, sest kui Londonis või Washingtonis miskit kirja ei panda, siis seda ka ei eksisteeri. Aga eksisteerib. Ja kuidas veel.

Aasia ühtekuulumine ei ole mingi Hiina ja Venemaa väljamõeldis nagu Eestis kukuvad paljud endistviisi arvama, vaid tõsine areng. Areng, mis muudab ka Eesti tulevaseid otsuseid. Kasvõi läbi Brüsseli kui mitte otse. Huvitav, et sellest ei taheta aru saada. Maailm muutub ja see muutub ka riikide nagu Lõuna-Korea, Tai, Singapuri ja India nõudmisel. Siin ei ole tegemist kommunistliku utoopiaga, vaid paljud Aasia riigid tahavad endale suuremat sõnaõigust. Jaapan, see Lääne demokraatide liitlane - hakkab üha enam enda suunda muutma. Teeb seda nii nagu tehti 19.sajandi lõpus koos hiinlaste ja korealastega.

Praegu on lihtne naeruvääristada Hiina esiletõusu, sest kommud on tuld saanud terve sajandi. Lihtne mugav tee, mille kandmiseks ei pea ajusid liigutamagi. Japsid said tuld pea pool sajandit ning tulid välja. Korealased said tuld samuti pea pool sajandit ja tulid välja. Huvitav, millist alavääristavat sõna hakatakse kasutama riikidega nagu India ja Brasiilia kohta? Kas mõni arvab endiselt naiivselt, et need riigid asuvad tingimusteta koostööle? Ei asu.

Elage Aasias ja suhelge kohalikega ning ehk hakkab ka miskit koitma. Aasia tuleb. Pange tähele.

Poola tekitab Foghi osas nurinat, Eesti vaikib

2009-03-24T23:42:00.001+02:00

Veel uudiseid Foghi valimisest. Norra välisminister Gahr Støre ütles eile õhtul Norra pressile esinedes, et uus NATO peasekretär mõistab norra keelt. Arvestades norra ja taani keele sarnasust, siis pole väga keeruline arvata, mida välisminister sellega mõtles.

Põnevaks on olukord läinud aga Poolas. JP vahendab Rzeczpospolitat, mis avaldas täna ühe Poola valitsuse allika, mille kohaselt toetab Poola MacKayd. "Ta on noor, intelligentne, dünaamiline ja uuendusmeelne," kirjutab Poola leht. Poola on viidanud tänu Muhammedi pildiskandaalile Foghi võimalikule "probleemsusele" Afganistani küsimuses.

Pildiskandaal on juba tuliseks teemaks saanud Türgis, kus AKP üks liikmeist - Suat Kiniklioglu - ütles hiljuti, et mees, kes ei austa meie religioosset usku ega meie pühasid väärtusi, ei ole meile vastuvõetav. Well... Samad sõnad, mille eest hiljuti hoiatasin. AKP puhul on probleem aga see, et osade vaatlejate sõnul tahab AKP Muhammedi pildiskandaali lihtsalt sisepoliitiliseks kaardiks teha, sest 29.märtsil on Türgis kohalikud valimised.

Kuigi sisepoliitilises kaardis on tõetera olemas, ei ole Türgi kindlasti ka ilma valimisteta rahul Foghi peasekretäriks saamisel. Türgi roll on aga oluline. Järgmise kuu alguses tulevad Pakistani ja Afganistani presidendid Ankarasse Afganistani probleemi arutama. 5.-7. Aprillil läheb Obama visiidile Türkki. Türgi osaluseta jäävad NATO kombitsad ükskõik kus islamimaailmas väga lühikeseks.

Eesti pole enda seisukohta öelnud ning jätab kõik lahtiseks. Võibolla tahetakse olla kindlad, kas Sikorski on mängust väljas ning siis valida Fogh. Praegustes arengutes ei tule Eestile väga kasuks, kui avalikult öeldakse välja Foghi nimi. Või MacKay. Poola on alati Eestit toetanud ning täpselt samaga jätkas president Kaczynski hiljutises IHT intervjuus. See on meie jaoks väga oluline, sest realpoliitilises maailmas kannatavad kõige rohkem just väikeriigid. Ühe suure toetus on oluline. Ei tea, kas võib Sikorski kaart mängida Eesti vaikimises rolli või mitte, kuid nii see mulle esialgu tundub.

Leedu välisministeeriumist on tulnud diplomaatiline vastus, mille kohaselt on Fogh hea kandidaat peasekretäri kohale. JP tõlgendab seda kui positiivset suhtumist Foghi.

Aasia on kaotamas usku USA dollarisse

2009-03-24T20:51:00.000+02:00

Juba eelmisel suvel sai vihjatud teemale, et Aasia idapoolsed riigid tahavad dollari kõrvale saada muud usaldusvaluutat. Täpsemalt vihjasin sellele juba selle kuu ühes sissekandes ning nüüd kirjutaks viimastele arengutele tuginedes sellest natuke pikemalt.

Eelmisel reedel oli Norra majandusleht Dagens Næringslivis artikkel sellest, et Aasia riigid kaotavad usu USA dollarisse. Näiteks vahendab Bangkokis resideeruv ajakirjanik Morten Iversen endise Tai finantsminister Chalongphob Sussangkarni mure, et kui USA dollar peaks langema 40%, siis mis saab riikide säästudest?

Tai valuutareserv ulatub 110 miljardi USA dollarini (maailmas 12.kohal). Tail on liigagi hästi meeles 1997.aasta majanduskriis, millest väljatulemiseks läks tervelt 5 aastat. Tookord süüdistati USAd ning ka nüüdses kriisis süüdistavad paljud Aasia riigid USAd (ei, need ei ole Põhja-Korea, Birma, Bangladesh ja Laos, vaid Lõuna-Korea, Singapur, Hiina, Tai ja Malaisia). 1997.aasta stsenaariumi kordumisest on siin-seal juba räägitud. Isegi, kui see ei saa teoks, muudab see poliitikute ja analüütikute hoiakuid ja siit algavad palju suuremad mängud.

Teine suur USA dollari hegemoonia kritiseerija on Hiina, kust tuleb riburada väga oluliseid uudiseid. Näiteks eelnevalt korra juba vihjatud - hiinlaste kasvav umbusk osta USA võlakirju. Jah, Clintoni visiidi ajal lubas Peking neid endiselt osta, kuid vahepealsed repliigid viitavad negatiivsematele hoiakutele.

Veel sel esmaspäeval ütles Hiina Keskpanga asedirektor Hu Xiaolian Londonis, et Hiina jätkab USA võlakirjade ostmisega. Eile aga vahendas Singapuri meedia üht hiljutist Hiina Riikliku Uuringute Instituudi (zhongguo guanfang yanjiu jigou) raportit, milles on öeldud, et Hiina seab "liigutatavatele" valuutareservidele ülempiiri, mis saab olema 500 miljardit USA dollarit. See on 25% Hiina kogu varust ehk mitte väga suur hulk.

Ülejäänud raha tahab Hiina suures osas investeerida suurfirmade "välja minekule" ehk rahvusvahelisemaks muutumisse, või siis osta maailmas firmasid kokku. Alles see oli kui peale miljarditehingute delegatsiooni käis Euroopas veel lisaks investeerimisdelegatsioon, mille eesmärgiks oli osta üles Euroopa erinevaid firmasid. Mida täpselt osta kavatsetakse, pole avalikuks tulnud, kuid Hiina Kaubandusministeeriumi kodulehel leiab teateid erinevate delegatsioonide minekust Euroopasse. Mujalt maailmast on meil hiljutisest ajast võtta mitu suurekaliibrilist tehingut - PetroBras, Rio Tinto või Oz minerals.

Piirmäära seadmine pole aga ainus sõnum maailmale. Kaks nädalat tagasi ütles Wen Jiabao, et ta on natuke mures USAsse investeeritud kapitali pärast. Well... Mõned ütlevad, et see on vaid G20 eelmängu üks osa, kuid arvestades Hiina valitsuse pikemaajalist finants- ja majandusplaani (kirjutasin pikemalt eelmise aasta juulis), siis on see sõnum kindlasti kaugemaleulatuva tähendusega kui pelgalt 2.aprill, mil toimub G20 kokkutulek Suurbritannias.

Kui võtta ette nimekiri kõige suuremate valuutareservidega riikidest, siis esimese 15 riigi seas on 8 Ida-Aasia riiki, pluss veel India Lõuna-Aasiast. Neist 8-st on 6 (ei ole kursis Jaapani ja Taiwani hoiakutega) avaldanud soovi leida USA dollarile asendusvaluuta. ASEAN kõneluste raames on käidud välja Hiina renminbi (mis on soovitatud ümber nimetada zhonghua yuaniks). Venemaa on samuti avaldanud soovi loobuda Hiina-Venemaa kaubandusmahtude mõõtmisel USA dollarist. Vastavasisulised kõnelusi on Pekingis juba peetud, kuid esialgu pole sest asja saanud.

G20 minekul on Hiinal ja teistel Ida-Aasia riikidel võtta kaasa oluline sõnum ning iseasi, kas seda Läänes kuulda võetakse. Fakt on aga see, nagu olen korduvalt juba öelnud, et maailma on tekkimas täiesti ervestatav alternatiivne jõukeskus ning see on Asia Pacific. Kollane ja Lõuna-Hiina meri hakkavad üha enam arneguid mõjutama ning "tänu" majanduskriisile on Hiinast saanud üleöö määrav riik.

Kuid enesekindlust näitavad üles ka teised riigid. Nagu Lõuna-Korea, mille president Lee Myung-bak läheb G20 kohtumisele sõnumiga, et Financial Times ja The Economist kirjutagu vähem negatiivseid uudiseid Lõuna-Korea kohta. Kuidagi tuttav ettepanek. Veel 20 aastat tagasi naersid välisajakirjanikud korealaste demokratiseerumise välja, kuid nüüd 15 suurima GDPga riigi hulka kuuluv Lõuna-Korea käib Londonis "sõbralikke uudiseid" nõudmas. Aasia tuleb.

Dollarisse usu kaotamine Ida-Aasias tähendab väga olulist muutust. ON isegi leidunud arvamusi, et dollari hegemoonia on saams otsa, kuid kindlasti olukord nii hull ei ole. Siiski on taolisis noote tulnud ka Euroopast, kus üheks võimalikus uueks usaldusvaluutaks saab Norra kroon. Well.. Suurim Põhjamaade majandus ja Euroopa ühe väikseima majanduslangusega riik pakub ainest mõtlemiseks. Norra Statatistikaameti andmetel oleks Norra ka ilma naftata jõukaim Põhja-Euroopa riik. See näitab tugevat struktuuri mitmes valdkonnas.

Eel-G20 Great Game periood pakub palju huvitavaid spekulatsioone, kuid paljude arvates on üheks võitjaks just Hiina. Võta või jäta.

Hans Engell: kolmapäevaks on Fogh valitud

2009-03-23T23:36:00.000+02:00

USA toetab Foghi. Paljude vaatlejate jaoks on see üllatav, sest kuigi Euroopas oldi valmis toetama Foghi, siis levisid spekulatsioonid, et USA toetab siiski MacKayd. Kolmapäeval on Brüsselis NATO-saadikute istung ning Hans Engell kirjutab tänases JPs, et juba kolmapäevaks võib olla selge, kas Foghist saab uus peasekretär või mitte.

Foghi valimise korral kaovad päevakorrast ära kõik eelnevad küsimärgid ning on väga huvitav näha, mis saab Foghi juhtimisel NATO edust Afganistanist ning kui hästi õnnestub Läänel ja islamimaailmal dialoogi pidada. Iraan lubas 31.märtsil Afganistani-istungil kohal olla ning saab näha, mis rolli Iraan hakkab mängima.

Iraanis tulevad juunis valimised. Khatami on teatanud enda mittekandideerimisest ja seniste andmete põhjal on Khamenei siiski toetamas Ahmadinejadi. Pakistanis on valitsusvastased jõud üha enam positsioone tugevdamas. Huvitav saab olema näha, kuidas Pakistani senised liidrid jätkavad pro-USA ja pro-NATO liikumist. Olid ju Pakistanis ühed vihasemad Taani-vastased protestid ning neid saab väga hästi valitsusvastaste poolt tulevikus ära kasutada.

Pakistani langemine tähendaks Afganistani langemist. Ainult Qulyobi, Ayni ja K2 baasidest jääb Lashkar Gah`, Tarin Kowti, ja Gardezi kontrollimiseks väheks. Bolani ja Khyberi gurud mängivad märksa olulisemat rolli.

Miks Eesti ei taha saada osa maailmast? Meedia mõju

2009-03-23T22:21:00.001+02:00

Eelmine aasta kirjutasin korra juba, et Eesti meedia võiks avardada enda välismõõdet, siis nüüd aasta hiljem pole ma näinud ühtegi märki selle paranemisest. Nii kahju kui see ka pole, elab Eesti meedia minu meelest kohutavas infosulus, kus valitseb ideoloogia ja väljaannete enda seisukohad.

Ei jaksa väsimast, et lugedes pidevalt Skandinaavia väljaandeid, saab teada praktiliselt kõik maailmas toimuvast. Võrguväljaanded nagu di.se, e24.no, jp.dk toidab lugejat paraja debatilise annusega, kuid kahjuks Eestis seda ei näe. Aga need väljaanded on vaid üle mere. Huvitav, millal Eestis üldse ärgatakse ja tekitatakse mingi debatt, ideoloogiavaba debatt? Lähimas tulevikus on kaunis keeruline näha selle võimalikkust.

Maailmas toimub lihtsalt niivõrd palju huvitavaid arenguid ning kahju on vaadata, et osa inimesi sellest osa ei taha saada. Võrreldes Helsingin Sanomate kommentaare Postimehe kommentaaridega, siis kisub vaid meel nukraks. Vastu vaatavad ainult krambid, stambid, dogmad, nõiapõletamine, duaalsus ja Jumal teab mis veel. Nagu korduvalt olen juba öelnud, siis kommunistlik propaganda on omal ajal eestlaste peal küll "hea" töö teinud ning tundub, et majandussurutise ajal see kõik süveneb.

Diplomaatiline rahvuslus on hoopis teine tera kui duaalne rahvuslus. Esimene valitseb kindlalt Põhjamaades ning teine Hiinas. Ja ka Eestis. Kõik tänapäevased arengud näitavad, et edukam on esimene, kuid Eestis ja Hiinas arvavad paljud, et teine.

Kui teatud arengud Eestis, Euroopas, USAs või maailmas pole Eesti huvides, siis sedasi ka rääkige, mitte ei ole vaja foobiliselt joiguda. Maailmas on arengud ning mis on õige ja vale, selle otsustab lugeja, vaataja, kaasaelaja ning mitte meedia. Viimase ülesanne on vahendada, tekitada debatti ja panna inimest mõtlema mitte olla seisukohaks.

Kõrgemal tasandil on pidevalt räägitud Põhjalasse kuulumisest, kuid Põhjalasse on küll rohkem kui 80km. Proovige.

Liang Guanglie kergitas Tokios lennukikandja saladuskatet

2009-03-23T21:30:00.001+02:00

Hämarus Hiina lennukikandja ehitamise ümber hakkab üha enam selginema. Hiljuti kirjutasin siin, et tõenäoliselt leiab veel sel aastal aset Pekingi ametlik kinnitus, et nad on ehitamas lennukikandjat.

Eelmisel nädalavahetusel teatas Hiina kaitseminister Liang Guanglie Jaapani-visiidi ajal oma kolleegile, et ei ole võimalik, et Hiina ei ehita kunagi endale lennukikandjat. See on esimene kord, kui Hiina teatab välismaailmale nii kõrgel tasemel lennukikandja ehitamise plaanist. Eelnevad susinad on osutumas tõeks ning kuigi suured välisväljaanded Läänes sellele suurt tähelepanu ei pööra, siis Taivanis, Singapuris, Lõuna-Koreas, Jaapanis ja Hong Kongis vaadatakse vägagi tähelepanelikult selliseid arenguid. Ja see on väga tõsine samm edasi Hiina sõjaväes ja välispoliitikas.

Taivani iseseisvusmeelne leht Ziyou Shibao kirjutas võrguväljaandes eile, et Hiina lennukikandja ehitamine muudaks ümber praeguse Ida-Aasia julgeolekustruktuuri ning kutsuks esile uue "Hiina ohu" debatilaine.

Liang Guanglie ütles Tokios aga oma kolleegile, et maailmas ei ole suurriikidest vaid Hiinal oma lennukikandjat ning kuna Hiinal on suur merepiir ning tänane merevägi selle kaitseks liiga nõrk, siis me vajame ses valdkonnas arengut, kuid kaalutletud otsust.

Kaalutletud otsus kätkeb endas paljusid probleeme. Esmane on provotseeriv märklaud. Taivani ja Diaoyutai saare lähedal seigeldes võib Hiina esile kutsuda agressiivsema USA kohaloleku. Hetkel Hiinal seda vaja ei ole, sest Taivani-suunal lähevad arengud suuresti Pekingi meeltmööda ning selle rikkumine Ma YIngjiu valitsuse ajal oleks suur tagasilöök, sest iseseisvusmeelsed on mõnede viidete järgi taas ärkamas. Taastumas viimaste valimiste kaotustest.

Teiseks ei taha Hiina enda lennukikandja ehitusplaaniga Kagu-Aasias hetkel liigselt näidelda, sest ASEAN+1 ja ASEAN+3 kõnelustes on näha Hiina teatud edu ning vabakaubanduslepingute sõlmimise eel ei ole Hiinal väga soodne lennukikandjaga Spratly saarte lähistel õigust nõudmas käia.

Väga suure tõenäosusega hakkaks Hiina enda lennukikandjatega seilama India ookeanis, korraldades ühisõppusi riikidega nagu Myanmar (apelleerides Malaka väina piraatidele), Pakistan (Hiina strateegiline Gwadari sadam), Adeni lahe riikidega piraatide vastu (kes on eriti aktiivsed olnud alates 2001.aastast) ning Nigeri jõe delta/Guinea lahe riikidega kohalike piraatide/iseseisvuslaste vastu.

Taivani jaoks on aga Hiina lennukikandja edasiseks vastupanuvõime nõrgendamise sammuks. Ning kuigi relvastatud konflikti puhul on Taivan peale idapoole igast küljest sõbralike riikidega ääristatud (Filipiinid ja Guami saar lõunas ja Jaapan põhjas ning mõlemas riigis resideeruvad USA väed), siis pakub lennukikandja Pekingile suuremat laveerimisvõimet Xishalt, Taivanist edelas.

Liang Guanglie käib ringi oluliste sõnadega, kuid need on jäänud vaid provintsiaalseks uudiseks.

Singapuri eksport all, kuid oodatust parem

2009-03-19T19:34:00.001+02:00

Äsja kirjutasin, et Taivanis on näha esimesi märke ekspordilanguse pidurdusest ning nüüd võib Sigapuri meediale tuginedes öelda, et täpselt sama on toimumas ka Singapuris. Veebruaris oli Singapuri ekspordi langus 23.7%, kuid see on oodatust parem.

Seda sissekannet pani mind kirjutama aga hoopis teine põhjus. Eile keskpäeval oli BBC uudistes natuke pikem lõik Singapuri ekspordi kukkumisest ning reporter ütles väga õigesti, et Singapur on maailmakaubanduse tuiksoon, kus on parim koht trendide tunnetamiseks. Väga kummaliseks muutis uudislõigu aga negatiivne toon, mille järgi on Singapuri ekspordil ees väga rasked ajad (viimane lause). Tellimused vähenevad ning laevad seisavad. Kogu loos on tõetera olemas, kuid just samal päeval - eile - oli Singapuri meedias uudis, et esimesed valguskiired on pimeduses juba olemas. Tõsi, kõik on äraootaval seisukohal. Nagu Taivaniski.

Singapuri ekspordinumbrite järgi oli veebruaris langus 23.7%, kuid see on väiksem kui analüütikute ennustatav 27.8%. Samuti on see hulka väiksem jaanuari kuu omast, 34.9%. Nende numbritega aga positiivsus ka piirdub, sest üldiselt ollakse valmis negatiivsemateks arenguteks kui seda oli veebruar.

Minu eesmärk ei ole kritiseerida BBC uudislõiku, vaid lihtsalt küsida, et miks paralleelselt ametlike tulemustega tuli välja üsna kallutatud uudislõik. Asjad pole head, kuageltki mitte, kuid kuna lõik oli Singapuri kaubandusest, siis oleks võinud märkida, et teatud positiivsed märgid on juba vaikselt hakanud tekkima. Poleks ma lugenud Singapuri meediat, oleksingi arvanud, et kõik on must ja läheb mustemaks - nii aga BBC uudislõigus just oligi.

Standard Chartered panga majandusanalüütik Liu Tiancheng ütles, et nad siiski ei vaata hetkel kõige postiivsemalt Kagu-Aasia arenguid, eriti Singapuri. Veebruaris vähenesid konteinerveod 19.8% ning see ei anna lähituleviku jaoks kõige postiivsemaid väljavaateid. Selles osas on Liu Tiancheng ja BBC samad. Ja kuigi see on tõsi, on see vaid pool tõest.

Majandusanalüütik Song Shengwen ütleb, et ühe kuu pealt ei saa veel teha suuri järeldusi, sest enamus firmasid pole hakanud inimesi tagasi tööle võtma ning see näitab ebakindlust.

Singapuri eksport näitab parimaid numbreid Hiina suunal, kus mahud kasvavad, kuid arenenud turgudega nagu USA, EL ja Jaapan mahud vähenevad jätkuvalt. Singapuris, nagu Lõuna-Koreaski (eelnevalt korra viidanud), oodatakse Pekingi otsustavat käitumist majanduse ergutamiseks. Reaalseid numbreid loodetakse üsna pea näha ning kui hiljutised märgid Hiina majanduse kergest elavdumisest järgmistel kuudel ka tõele vastavad, siis on vähemalt ühes maailma nurgas ratas mingil moel käima saadud.

Tuiksoonel on midagi öelda.

Kolm gallupit reedab usaldamatust ja rahvuslust

2009-03-18T21:21:00.001+02:00

Kolm huvitavat arvamusuuringut viimastes olulistes küsimustes - Lõuna-Hiina mere tüli, Coca Cola ülevõtmise ebaõnnestumine ning Hiina USA võlakirjade ost.

Eelmise nädala Fenghuang Weishi telesaate gallup küsis vaatajatelt, kas USA võlakirjade ost on turvaline või mitte. 90% vaatajatest vastas, et ei ole ning vaid 10% jaatavalt.

Sel nädalal oli Hiina ühe populaarseima meelelahutussaidil üleval gallup Lõuna-Hiina mere tüli kohta. Kuidas Hiina peaks lahendama erimeelsused Lõuna-Hiina meres? 78% vastas, et sõjaliselt, 18% läbi riikidevaheliste kõneluste ning 2% läbi rahvusvaheliste organisatsioonide.

Kolmas uurimus puudutab Coca Cola ebaõnnestunud Huiyuani ülevõtmist. Täpset numbrit pole anda, kuid uudistest käis läbi, et enamus hiinlasi pooldas Coca Colale eitava vastuse ütlemist. Kui palju täpselt pole teada.

Nendest numbritest saab üsna palju välja lugeda ning põhiline on usaldamatus välismaailma vastu. See ei domineeri mitte ainult nüüd, kaitsepositsioonil oleval ajal, vaid see domineerib Hiinas pidevalt ükskõik millal. Hiina valitsuse jaoks on oluline need tundmused ohjeis hoida, kuid aeg-ajalt võib juhtuda, et rahvuslus võtab radikaalseid mõõtmeid ja valitsus astub vahele. Parim näide on eelmise aasta Prantsusmaa kaupade boikoteerimine.

Allolev pilt on Coca Cola ja Huiyuani saagast.

Hiina laieneb, USA spioneerib seda

2009-03-17T21:30:00.001+02:00

Kokkusattumus või mitte. Pärast Lõuna-Hiina mere tüli USA ja Hiina vahel on ümberkaudsed riigid korraga delegatsioone liigutama hakanud. Tööpõld on aktiviseerunud Austraalias, Filipiinidel, USAs, Vietnamis ja muidugi ka Hiinas.

Eile võttis üks Kommunistliku Partei liidreid Jia Qingling Pekingis vastu Hanoi linna Kommunistliku Partei komitee esimehe; Hiina kutsel külastab Austraalia välisminister 24-7 märtsil Hiinat; ning Filipiini ametnikud on Manilas vastu võtmas USA diplomaatilist delegatsiooni, väites, et külastusel pole Lõuna-Hiina mere tüliga mingit seost.

Filipiinid on laevatülile kõige ägedamalt reageerinud, sest veel sel kuul kirjutas Manila osa Lõuna-Hiina mere saartest enda territooriumi haldusse. Hiina on avaldanud protesti ning erimeelsused püsivad. USA delegatsiooni visiit Filipiinidele pole kindlasti erakordne, sest Manilal on Washingtoniga alati olnud lähedased strateegilised suhted ning Manila on olnud põhiline USA-kutsuja ASEANi partnerluskõnelustesse.

Austraalia välisministri visiit tuleb aga huvitaval ajal. Eile ilmus Austraalia meedias artikkel Austraalia välispoliitika ümberkujundamisest Kagu-Aasias. Põhjuseks on Hiina esiletõus. Kui Hiina suudab läbi Lõuna-Hiina mere väikesaarte enda kontrolli laiendada Borneo saareni, siis on see juba otsapidi Austraalia tagaõues. Traditsiooniliselt on just Indoneesia olnud see riik, mis moodustab Austraalia ja Hiina vahel puhvertsooni, kuid Austraalia meedia sõnul hakkab tsooni piir hägustuma ning kahe riigi strateegiliste huvide lõimumine viib seni Okeaanias/Kagu-Aasias hegemooniat nautinud Austraalia huvid silmitsi Pekingi kombitsatega. Hiina keelt kõnelev Austraalia peaminister Kevin Rudd muudab maandumise küll pehmemaks, kuid hilisemad parempoolsed valitsused ei pruugi arengutesse sedasi enam suhtuda. Austraalia tuuakse taas mängu.

Vietnami, eriti Hanoi jaoks, on Pekingiga läbisaamine väga oluline, sest Hiina territoriaalvete laienemine Brunei või Malaisiani sulgeb Vietnami vaba väljapääsu avamerele ning Hanoi teeb kõik, et vältida kokkupõrget Hiinaga. Suuresti ekspordil baseeruv Vietnami majandus eeldab vabu läbikäigu koridore ning kui Jia Qingling ütles Hanoi komitee esimehele, et Peking soovib heanaaberlikke suhteid, siis loodab Hanoi neid praktikas ka näha. Nende mure on Hainani saarel asuv hiinlaste tuumaallveelaeva sadam, mille arendamise on Hiina merevägi võtnud enda üheks paljudest prioriteetideks, koos uuel tehnoloogial põhinevate tuumaallveelaevadega.

Hiinast endast tulevad aga väga otsekohesed seisukohad. Militaaranalüütik Ma Dingsheng ütles eelmisel nädala Fenghuang Weishi militaarsaates, et USA puhul on tegemist selge spioneerimisega. Kasutades kõrgtehnoloogial põhinevat merepõhja uurimise laeva, oli USA eesmärgiks uurida seni veel ametlikult kinnitamata Hainani saarel asuvat tuumaallveelaeva sadamat. Ta lisab veel, et see, kas USA laev võib vigastamata Hiina majandusvetest läbi sõita või mitte, on Hiina otsustada ning mitte USA ning kui on vaja, siis Hiina võib relvastatud rünnakuga okupeerida USA laevad. Varem või hiljem peab Hiina vajaduse korral just sedasi käituma.

Väga huvitav otsekohene seisukoha väljaütlemine Hiina ühelt juhtivalt militaarvaatlejalt. See on see aktiivsus või siis agressiivsus (oleneb kuspoolt vaadata), millest ma paar päeva tagasi kirjutasin. Ajal, mil Hiina merevägi on veel suhteliselt nõrk, ei pruugi selline käitumine silma hakata, kuid kui Hiina merevägi on juba piisavalt tugev, tuleb nii mõnelgi riigil reaalsusega silmitsi seista. Mereväe väljaarendamine saab Hiina üheks prioriteediks, sest globaliseeruvas maailmas ulatuvad kaubandushuvid ja -sidemed kaugemale kui Hainani saar ning nende eest tuleb ka seista.

Vladivostoki miilitsa operatsioon hiinlaste ründajate vastu

2009-03-16T23:52:00.004+02:00

Hiina Kaubandusministeeriumi hoiatuste tagamaad saavad üha enam natuke valgust. Kui hiljuti kirjutasin hiinlaste olukorrast Rumeenias, siis nüüd on vahendada uudis Valdivostokist, kus 6.märtsil ründas viis kohalikku 3 hiinlast, kellest üks hiljem haiglas suri.

Vladivostokis elab ja teeb äri väga palju hiinlasi ning rünnakud nende vastu on üsna sagedased. Majanduskriisi ajal need aga tõenäoliselt ägenevad ning seepärast anti Kaubandusministeeriumist välja ka eraldi hoiatus Venemaa kohta.

6-märtsi relvastatud rünnak Hiina ärimeeste vastu ei ole üksik nähtus ning seekord võttis Venemaa ette eraldi spetsiaalse jälitusoperatsiooni, mis kulmineerus 14.märtsi haaranguga ühes Vladivostoki korteris. Tulevahetuses hukkus 3 oletatavat (nii Hiina meedia kirjutab) hiinlaste ründajat ning mitu inimest vahistati.

Fogh tühistas istungi, Prantsusmaa vahetas MacKay'le

2009-03-16T23:07:00.000+02:00

Müstika Foghi võimalikust valimisest NATO peasekretäri ümber läheb üha suuremaks. Jyllands Posten kirjutab täna, et peaminister Fogh on tühistanud homse plaanipärase pressiistungi.

Kuigi sellest ei saa otseselt midagi välja lugeda, tuleb teade kõige kuumemal ajal. Spekulatsioonid Foghi kandideerimisest NATO peasekretäriks ei taha Taani meedias kuidagi vaibuda ning viimane nädal pole ses küsimuses mingit selgust toonud.

Eelmise nädala pressiistungil tõrjus Fogh kõik 17 NATO-teemalist küsimust ning meediat läbis vaid üks lause – jeg svarer ikke. Olukord pole nädalaga suurt muutunud ning üles on kerkinud vaid erinevad spekulatsioonist. JP kirjutab, et paljud kommentaatorid on veendunud, et eelmisel teisipäeval andis peaminister Fogh viimase pressikommentari. Vastusteta maailmas väga julge arvamus.

Suurte oletuste kõrval on aga viimane nädal tõstnud oluliselt Kanada kaitseminister MacKay kaarte. Laupäeval vahendas JP endist Kanada suursaadik NATO juures David Wright’i, kelle sõnul on Prantsusmaa asunud toetama MacKay’d.

Sama seisukohta jagab ka Prantsuse Välispoliitika Uuringukeskuse Instituudi analüütik Cécile Kérébel, kelle sõnul tahab Sarkozy parandada USA-ga suhteid. Loogiline pärast Sarkozy kuulutusest Prantsusmaa tagasitulekust NATOsse.

Kui Põhjamaades leiavad mõned, et käes on Põhjamaade kord NATO peasekretäri kohale, siis Kanada ajaleht The Toronto Star, et käes on Kanada. 2003.aastal oli top-kandidaat endine Kanada välisminister John Manley, kes ei saanud aga Bushi toetust. Kanadal on Afganistanis pärast USA-d suurim kontingent vägesid ning mõnede arvates on see määrav.

Kui viimase nädalaga on müstika Foghi ümber Taanis suurenennud, siis üsna sama müstiliselt on välja ilmunud uus potentsiaalne kandidaat – MacKay Kanadast. Uuteks spekulatsioonideks on jäänud napp 2 nädalat.

Afganistanist head nahka ei saa

2009-03-15T23:17:00.000+02:00

Mõned päevad tagasi kirjutas Die Zeit, et kuigi avalikult ei taha poliitikud ega diplomaadid tunnistada, et Afganistanist head nahka ei saa, siis kuluaaride taga on ebaõnnestumisest Afganistanis üha rohkem räägitud. Paar päeva hiljem kirjutas täpselt sama Agence France Press, mida vahendas Afganistani uudistesait e-Ariana.

Afganistani olukord on viimase aasta jooksul palju komplitseeritumaks muutunud ning hukkunute arvu järgi ka palju ohtlikumaks. Paljude viidete järgi on anti-Lääne meelsus süvenemas, Karzai populaarsus nii Läänes kui Afganistanis langemas ning varustusteede kontroll üha raskem.

14.veebruari Economistis kirjutati pikem artikkel Karzai võimu hääbumisest ning üha enam levivad jutud võimalikest uutest liidritest. Üks võimekamatest on Yunus Qanuni, kellest kirjutasin juba 2005.aasta Afganistani reisi ajal Päevalehes. Veel endine välisminister Abdullah, USAs elavad puštunid Ashraf Ghani ja Ali Jalali. Raske on, tõeliselt raske on riigile nagu Afganistan leida ühist liidrit. Isegi kui afgaanid on sõdimisest väsinud.

Veelgi enam muudab Afanistani olukorra keerulisemaks Pakistani üha laienev korratus mitmel rindel. Pärast Musharrafi lahkumist tüürilt on Pakistan iga kuuga langenud sügavamasse kriisi ning ei puudu enam palju, kui Pakistani ebastabiilsus on poole riigi ulatuses võrreldav Afganistani olukorraga. Aga just selle poole, mis mängib vitaalset rolli Afganistani stabiilsuses.

Pakistani ebastabiilsus poole riigi osas saab Läänele ohtlikuks juba lihtsalt seetõttu, et varustuskanalite turvalisus on tagamata ning pärast Manase baasi sulgemist Kõrgõzstanis on Pakistani liin veelgi tähtsam. Peshawar on Hekmatyari pesa, Khyber kuru ja Jalalabad pidevate rünnakute all jne. Läänes hakkab nii mõnigi kahetsema Andijoni veresauna avalikku teravat hukkamõistu ning igatsema tagasi Uzbekistani rolli. Kuuldavasti see juba käib.

Afganistani olukorra halvenemisest on räägitud juba aastast 2004, kui Kandahar ja Paktia olid Jumalast maha jäetud nimed maailma teises otsas ükskõik kustpoolt vaadates. Aga mitte midagi pole läinud paremaks. Enamus nn. humanitaarabist läheb enda sõjaratta käimashoidmisele ning 2001.aastast on tõenäoliselt käputäiel inimestel elu paremaks läinud. 8 aastaga. Jah, kuulu järgi on miskit paranemas ka – infrastruktuur, sõjavägi, politsei, haridus, sõnavabadus jne.

Kõige selle varjus on aga süvenenud igasugune anti-Lääne. Miks? Väga lihtne põhjus – tsiviilinimesi saab aina rohkem surma. Neokonnid ütlevad, et vaatame sellest mööda, saamata üldse aru, et rohkem tsiviilhukkunuid tähendab rohkem Lääne-vastasust. Milleks toota enda vaenlasi? Suurepärane näide on siin juba viidatud Serena hottelli tulistamine 2008.aasta jaanuaris. Ülim rumalus on ühe talibani tapmine 5 tsiviilinimese hinnaga.

See on selline pehme soga, lihtinimlik mõtlemine, kuid antud olukorras ülimalt määrav. Kui Iraagis hukkusid lihtinimesed peamiselt läbi enesetaputerroristide, siis Afganistanis enamjaolt läbi Lääne pommi või kuuli. Kaks totaalselt erinevat detaili, mis ei saa jääda tähelepanuta.

Taivani majandus on puudutanud põhja

2009-03-14T01:20:00.004+02:00

Taivanist tulevad erutavad uudised. Zhongguo Shibao vahendab Citibanki Taivani osakonna president Li Mingxiani arvamust, et Taivanis on tõenäoliselt jõutud põhjani. Ta ütleb, et paljud ettevõtete juhid on jõudnud üksmeelsele arusaamisele, et jaanuar ja veebruar olid Taivani majanduses põhjapuudutamise kuud ning nüüd et jõuda täie kindluseni, tuleb ära oodata USA finantsturu stabiliseerumine.

Li Mingxian toob välja, et veebruaris ekspordi vähenemine aeglustus, börs elavdus ning ettevõtetes on taastunud investeerimisjulgus, mis näitab usalduse tõusu taastuvasse Taivani ekspordi potentsiaali. Veel toob ta välja, et Taivan ei alanda intresse nullini, vaid jätkab madalate intressidega ning samuti jätkab avatud ja leebemat rahanduspoliitikat.

Selge see, et need killukesed ei ole kinnituseks stabiliseerumisest, vaid valguskiireks selles 6-kuulises pimeduses. Li sõnul on tähtis jälgida, kuidas USA suudab toime tulla majanduskriisiga ning alles pärast stabiilsuse saabumist USAsse, saame ka meie stabiilsuses kindlad olla.

Teatud stabiliseerumise jutte oleme hiljuti kuulnud ka Hiina kohta, kuid miskipärast on neisse kerge üleolevusega suhtutud. Hea näide on siin üks Financial Timesi artikkel (muidu suhteliselt emotsioonivaba leht), milles Hiina majanduse elavdumismärkide kohta tehti „kommunistide“ varjatud pilkeid. Nüüd on aga teatud stabiliseerumist tunnistanud ka Taivani majandustegelane ning usun, et see on üsna emotsioonivaba.

Taivani majanduse jälgimine on oluline sellepärast, et tegemist on territooriumiga, mis sai esimeste seas tänu suuresti ekspordile toetuvale majandusele korraliku tagasilöögi ning Taivani ekspordimahtude stabiliseerumine on teatud indikaatoriks, mis peaks fikseerima eesolevaid trende. Kui mitte maailma, siis provintsiaalse tähtsusega võib Taivani stabiliseerumist võtta küll. Sealt edasi Hiina, Lõuna-Korea ja ehk juba Jaapan ja Kagu-Aasia.

Petetud hiinlased Ida-Euroopas

2009-03-13T17:25:00.005+02:00

Hiina Kaubandusministeeriumist on viimase kolme kuu jooksul tulnud välja päris mitu huvitavat hoiatust välismaale tööd otsima minevatele hiinlastele. Tavaliselt on üsna harva, kui Hiina valitsus enda kodanikke hoiatab kuhugi reisimise või töötama minemise eest ning veelgi harvem on, et nende kaitseks eriliselt välja astutatakse. Tõsi, viimase kahe aasta jooksul – pärast mitmeid inimrööve ja tapmisi Aafrikas ja mujal – on meedias diskussioon sel teemal elavdunud ning valitsus hakanud tõsisemalt oma kodanikke välismaal kaitsema.

Viimase kolme kuu hoiatused on just sellepärast huvitavad, et need puudutavad Ida-Euroopa riike. Kõigepealt tuli detsembri keskel välja hoiatus Rumeenia kohta, sest Hiina neljast erinevast linnast pärit 200 hiinlast jäid Rumeenias ehitusel töötades palgast ilma. Abi saamisel pöörduti saatkonna poole ning sealt lubati ka aidata. Kaubandusministeeriumi avalduses olevad mõned sõnad viitavad sellele, et tegemist oli ikkagi suurema tüliga ning mitte pelgalt pea longu laskmisega.

Nii ongi. Rumeenia-hiinlaste kodulehel on antud probleem pidevalt esiuudiseks ning täiendamisel (sama teema käib läbi ka teiste riikide hiinlaste kodulehtedel). Probleemi pole senimaani suudetud ära lahendada ning kodulehel kirjutatakse, et iga nädal tuleb saatkonda mõni inimene, kes on järjekordselt petta saanud. Et aga asi hollivuudilikum oleks, siis näiteks 2.märtsil tuli rumeenlasest korteriomanik hiinlaste juurde ning käskis neil relvaähvardusel korterist lahkuda. Rumeenia tööandja polnud korteriomanikule maksnud üüri ning hiinlased aeti välja. Nüüd elavad need 20 hiinlast Bukarestis asuva saatkonna ees. Vähe sellest. Kuna Rumeenia firma raha ei andnud, siis pole neil otseses mõttes mitte millestki elatuda ning kohalikud rumeenlastest tavakodanikud on hakanud Hiina saatkonna ees olevatele hiinlasele süüa ja juua tooma. Ukse ees elamine pole lihtne, sest öösel on vaevalt plusskraadid ning päevalgi tõuseb temperatuur napilt üle kümne.

Positiivne on see, et Bukaresti linnavalitsus on hiinlastele varunud väli-WC, esmaabipunkti ning Punane Rist seadnud sisse toitlustamise korra. Selline elu on kestnud juba üle kahe kuu ning Rumeenia-hiinlaste kodulehe ajakirjaniku andmetel pole probleemile lõppu näha. Ka Rumeenia meedia on probleemile tähelepanu pööranud. Üldse kokku on Rumeenias petta saanud üle 700 hiinlase.

Pärast Rumeenia probleemi avaldas Kaubandusministeerium 8.jaanuaril kodulehel hoiatuse, milles kutsus üles erilisele tähelepanule 6 riigis ning 3 neist olid Ida-Euroopas – Venemaa, Ukraina ja Rumeenia.

26.veebruaril anti aga Ukraina kohta välja juba eraldi hoiatus, milles kutsuti üles inimesi tõsiselt kaaluma Ukrainasse tööle minemise vajadust, sest pärast majanduskriisi on lepingute ja rahade maksmistega tekkivad erimeelsused aina suurenenud. Majandussektor ja probleemid on samad mis Rumeenias – ehitus ja maksmata palgad.

5.märtsil tuli aga samasugune hoiatus Poola kohta ning lisatud oli Poola zloti langusest tulenev lisaväärtusetus Poola tööle minekuks.

Kokku on hoiatus tulnud 4 Ida-Euroopa riigi kohta – Venemaa, Poola, Ukraina ja Rumeenia ning kõigest 4 muu maailma riigi kohta – Jordaania, AÜE, Mongoolia ja Mauritius. Hiinlasi töötab aga üle maailma kümnetes riikides ning huvitav, et just Ida-Euroopa riigid on saanud petusildi endale külge. Rumeenia maffiaga on mul Constanta kuurortist isiklik kogemus olemas ning Rumeenia ongi ELs saanud endale kõige korrumpeerunud riigi maine. Huvitav aga, et kriisiolukorras Ida-Euroopa hiinlastele nii negatiivselt silma on jäänud.

Piltidel on hiinlased Bukarestis Hiina saatkonna ees.

Majandushiid Hiina sööb Taivani ära

2009-03-12T20:22:00.001+02:00

Taivani iseseisvusmeelne Ziyou Shibao vahendab täna Jaapani majandusuudiste lehte, kus kirjutatakse, et kui Jaapani, USA ja teiste suurriikide tähelepanu Taivani pealt ära kaob ning Ma Yingjiu valitsus üksinda jääb, neelatakse Taivan lõpuks Hiina poolt alla.

Iseseisvusmeelse lehe kohta pole see miskit kummalist, kuid olukorra teeb märksa tähelepanuväärsemaks hetke maailmamajanduse olukord ja Hiina rolli hüppeline tõus. Sama Jaapani leht toob välja, et Taivani majandus langes 2008. aasta neljandas kvartalis 8.4% ning valitsus ootab selle aasta majanduslanguseks 2.9%. Mõned aga arvavad, et see tuleb üle 5% ning Ma valitsusel pole muud pääsu kui mandriga lähemat koostööd teha.

Ma Yingjiu pole seni leppinud Hu Jintao nn. 6 punktiga, mis näeb ette ühte Hiinat, kuid on lubanud mandriga lähemat koostööd. Iseseisvusmeelsete kahjuks räägib see, et suur osa Taivani ärieliidist redutab mandril ning just nemad ootavad lähemat suhtlust Pekingi ja Taipei vahel. Ma valitsusel on laveerimiseks vähe ruumi.

Ühe huvitava seiga võib järjekordselt tuua hetkel Pekingis käimasolevast rahvaesindajate kokkutulekust, kus üks esindaja pakkus välja, et Hiina raha võiks ümber nimetada zhonghua yuaniks, hetkel on see renminbi (rahva raha). See on pealtnäha tühi muutus, kuid kätkeb endas ühte olulist poliitilist ambitsiooni.

Rõhk sellel sõnal on zhongual, mis tähendab Hiinat, kuid mitte pelgalt han-hiinlasi, vaid kõiki Hiinas elavaid rahvusi, k.a. mongoleid, tiibetlasi, uiguure, korealasi, daisid jne. Ehk siis zhonghua yuan pretendeerib tulevikus mitte ainult Hiina rahale, vaid ka Taivani, Hong Kongi ja Macao omadele. Seni on kõigil oma valuuta erinevate kurssidega, kuid ühtne Hiina eeldab ka ühtset raha.

Siin jõuame tagasi Taivani juurde, mis eksisteerib küll iseseisvana, kuid eelmise aasta jooksul, kui taivanlastele oli selge nende majanduslangus ja Taivani dollari nõrgenemine renminbi vastu, vahetasid paljud taivanlased enda raha ümber renminbideks. Täpselt sama juhtus Macaos ja Hong Kongis. Sääste oli mõtekam hoida renminbis kui kohalikus valuutas.

Läheme aga kaugemale. Pärast 1997.aasta Kagu-Aasia majanduskriisi käisid piirkonna liidrid välja idee ühisest valuutast, mis oleks alternatiiviks USA dollarile. Sama idee on taaskord välja tulnud ning kui ASEAN on pannud enda eesmärgiks 2013. aastaks saavutada EL sarnane ühisturg, siis selle turu stabiilsuse hoidmiseks on vaja ühist valuutat. Hiina on ASEAN + Hiina raamidesse pannud ka idee ühisest valuutast, milleks oleks renminbi. Kuna see on aga kommunistliku värvinguga, siis zhonghua yuan mõjub neutraalsemalt.

Siin jõuame jälle tagasi zhonghua nime juurde. Kõik hiinlased, kes elavad väljaspool Hiinat on huarenid. Hua on rahvus (mitte etniline, vaid poliitiline) ning ren inimene. Huarenid ehk hiinlased kontrollivad Indoneesia, Malaisia, Singapuri ja Tai majandust (viimases hua rõhutamine on siiski harvaesinev) ning zhonghua yuan sobiks väga hästi kogu Kagu-Aasia majanduse alternatiivvaluutaks, asendades USA dollarit. See oleks Hiina mõju laiendamine. Dollarile alternatiivi ootavad Kagu-Aasias paljud, sest nii 1997.aasta kriisi kui pareguse kriisi peasüüdlaseks peetakse mitte ainult Hiinas, vaid kogu Kagu-Aasias USAd.

Hiina eksport vähenes veebruaris 25.7%

2009-03-12T15:11:00.000+02:00

Kuigi Hiina majandus on jätkuvalt kasvamas ei saa öelda, et tal just hästi läheb. Eile avaldas Hiina toll kahe esimese kuu kaubandustulemused ning tõenäoliselt üsna ootamatult olid need halvemad kui arvati. Hiina eksport vähenes 2009.aasta kahe esimese kuuga aasta lõikes 21.1%. Veebruaris aga 25.7%.

Kui jaanuari kuu languse kohta ütlesid Hiina poliitikud, et selle aasta esimesel kuul oli tänu varasemale kevadpühale tööpäevi vähem ning eksport kasvas ümberarvutatuna 8%, siis veebruari kohta ei saaks ühtegi vabandust leida. Tõsi on aga see, et ka 2008.aasta esimesed kaks kuud olid aeglasema tempoga ning alates märtsist olukord paranes. Üks Hiina vaatleja ütles telesaates, et majandus ongi Hiinas esimeses kvartalis natuke väiksem kui ülejäänud aasta sees.

Hiina suurima kaubanduspartner Euroopaga vähenes kaubandus 20.2%, USAga 17.4% ning Jaapaniga 25.7%. Kõige suurem langus on toimunud kemikaalide, toiduainete, elektroonika, metallide, tahkete kütuste ning kivisöe valdkonnas, vastavalt 55.4%, 46.7%, 21.8%, 52%, 93.9% ja 41.6%.

Plusspoole pealt võib välja tuua selle, et Hiina statistikaameti andmetel suurenes kahe esimese kuuga investeeringute hulk 26.5% võrra ning see ületas vaatlejate ootused. Valitsuse sõnul on see märk edukatest otsustest eelmise aasta sügisel. Vähe sellest. Poliitikute sõnul on stimuleerimispakett hakanud mõju avaldama ning veebruaris suurenes import 16.97%, mis alles jaanuaris oli kõvasti miinuses. Ühtlasi tähendab see, et kaubandusülejäägist valuutareservidesse tiksuvaid dollareid jääb vähemaks.

Hiina impordi kasv on heaks märgiks naaberriikidele ning näiteks Taivanis on statistikaamet näinud juba teatud ekspordi languse pidurduse märke. Niisamuti näiteks Lõuna-Koreas on käibel fraas, et kui turule tuleb Obama, siis on turud languses ja kui Hu Jintao, siis KOSPI ronib ülesmäge. Näiteks Hyundai on oma tulusid kasvatanud Hiinas 70% ringis ja see pole ainus välisfirma, mis majandusraskustele vaatamata tänu Hiina turule plussis püsib.

Optismi rikub osalt ära aga Hiina Arengu ja Reformi komisjon, mis teatas enda hiljutises raportis, et ootab 2009 aasta esimese kvartali majanduskasvuks 6.5%. See on väiksem kui 2008.aasta viimase kvartali 6.8%, kuid samas teatud märk languse pidurdumisest. Baoba, ehk 8% hoidmine, on veel mõne pügala võrra kaugemal, kuid meediat jälgides tundub, et mingisugune põhjamoodi etapp on juba käes. Iseasi, kas areng on nüüd L (nagu Singapuri peaminister ütles nädal tagasi Bangkok Posti intervjuus), V või U.

Segaseks teeb veel Guangdongi (Hiina üks majandusmootoritest ja suurima GDPga provints) parteibossi Huang Huahua eelmise reede sõnavõtt rahvaesindajate kokkutulekul Pekingis, et Guangdongis pole mingit „pankroti lainet“ ning kuigi 2008.aasta jooksul läks pankrotti 4900 firmat, on see arv natuke suurem kui tavaliselt, kuid kindlasti mitte märk „pankroti lainest“.

4900 on sügavas vastuolus Guangdongi väikeettevõtete osakonna juhataja Liu Huanquani eelmise sügise numbrid, mille kohaselt läks 2008.aasta esimese kolme kvartaliga pankrotti 7148 firmat ning oktoobri lõpuks oli see arv 15 661. 4900 ja 15 661 erinevus on liiga suur ning majanduskriisi Guangdongis kohapeal jälginud Hiina ajakirjanikud ei leia vastust taolisele erinevusele.

Guangdongis asuva Zhongshan ülikooli Pärli jõe delta uuringute keskuse endine professor Zheng Tianxiang ütleb, et Hiinas läks eelmise aasta jooksul kokku pankrotti 67 000 firmat ning vähemalt kolmandik neist asub Guangdongis. Seega ei saa kuidagi tulla numbriks 4900. Zheng Tianxiang ütleb, et kohalik valitsus näitab numbrit väiksemana, et vähendada olukorra paremaks muutmise pinget.

Näiteks Hong Kongi tööstuskomisjoni üks asjaga kursis olev inimene ütles, et Pärli jõe deltas on ainuüksi ligikaudud 15 000 Hong Kongi firmat pankrotti läinud.

Kui palju täpselt ja mida täpselt ei ole kellelegi selge, kuid selge on see, et Hiina majandusel on probleeme enda hoo käimas hoidmisega. Paralleeliks tuues võib negatiivseid arenguennustusi tuua 1998.aastast, kui Kagu- ja Ida-Aasiat tabas ränk majanduskriis. Ka tol ajal langes Hiina kaubandus nii mõnegi riigiga ning Hiina kokkukukkumise kuulutamise prohveteid oli hulgi. Nüüdki tuleb neid nagu seeni pärast vihma üles.

Hiinas öeldakse hetkeolukorra kohta, et väljas on külm ja sees soe. Ehk siis Hiina majandus elab veel, kuid välismaailm on ära jahtunud. See võib olla väikeseks lohutuseks, kui ligi 20 miljonit inimest tööta jäävad. Ootame eelolevaid kuid.

Hiina lennukikandja ja Lõuna-Hiina meri

2009-03-11T21:53:00.001+02:00

Lõuna-Hiina mere laevatüli USA ja Hiina vahel pani Clintonit ütlema sõnu, mida poleks nii ruttu pärast Hiina-visiiti oodanud, kuid Clintonil on teatud mõte sees. Väljastpoolt vaadates on Hiina muutumas agressiivsemaks, kuid Hiina enda huvide seisukohalt käitub ta täiesti tavalise suurriigina.

Hiina agressiivsus või siis pigemini aktiivsus paistab viimasel ajal ennekõik silma Lõuna-Hiina meres (kuid Diaoyutai saare tüli Jaapaniga küttis üsna hiljuti hiinlaste kirgi), kus mitmete naaberriikidega on tüli erinevate saarte pärast. Nii Filipiinid kui Malaisia on viimase kuu aja jooksul nimetanud osa saartest enda koosseisu ning kohanud seepeale Pekingi tugevat protesti. Märksa teravam tüli on Vietnamiga, kellega on maha peetud ka väike verine konflikt. Xisha saartel on Hiina üksus pidevalt kohal ning turismibüroodest on võimalik osadele saartele osta tuusik palmi alla.

Hiina üha kasvav tugevus muudab piirkonna pidevalt pingelisemaks. Seni on Hiina lubanud ASEANi riikidega ajada pehmet ja diplomaatilist liini, kuid mitmed vaatlejad on arvanud, et kui Hiina peaks valmis saama mõne enda lennukikandjatest, siis sirutab ta oma mõjuhoova automaatselt märksa kaugemale kui pelgalt Hainani saareni.

Hetkel Pekingis peetaval iga-aastasel rahvaesindajate istungil on tulnud esile märke, mis analüütikute hinnangul viitavad Hiina peatsele kinnitusele lennukikandja ehitamisest. Seni on Hiina seda eitanud ning Hiina meedias teemast väga palju ei räägita, kuid läbi üksikute vihjete on välisvaatlejad leidnud, et tõenäoliselt juba sel aastal teatab Hiina avalikult, et nad ehitavad lennukikandjat.

Esimene Hiina aktiivsem välismilitaarne samm oli kolme laeva saatmine Adeni lahte enda kaupade kaitseks piraatide eest. Hiina jaoks ei olnud see pelgalt üks paljudest otsustest nagu ehk pajudele teistele piirkonnas tegutsevatele Lääne riikidele, vaid meedias käis vilgas arutelu selle sammu tegemise üle. Hiina jaoks oli see suur samm.

Lisaks Adeni lahe patrullimisele peab Hiina märksa tähtsamaks India kontrolli India ookeanis. Huvitav ongi see, et Hiina saatis enda laevad mõned päevad hiljem kui seda oli teinud India. Ja ka nüüd, kui India on täiel võimsusel käivitanud oma lennukikandja tootmise programmi, tulevad Pekingist vihjed, et ka neil on kohe-kohe midagi sündimas. Hiina ei soovi India liigset kontrolli omamist India ookeanis (New Delhis peetakse seda enda sisemereks) ning lennukikandja omamine oleks suureks tasakaaluks India enda mereväele. Lennukikandja võib mõne aja näiteks kas Myanmari, Pakistani või Sri Lanka sadamas olla. Otse India õuel. Hetkel pole aga Hiinal midagi ligilähedastki pakkuda.

On mõeldamatu, et Hiina annaks Lõuna-Hiina mere saartetülis natukenegi järele. Senimaani on Hiina tahtnud ASEANi riikidega suheldes sellest teemast hoiduda, kuid Vietnami jaoks on probleem üsnagi aktuaalne ja tõsine, sest sedasi suletaks Vietnami enda väljapääs avamerele. Ja mitte ainult. Hiina kontrolliks läbi Lõuna-Hiina mere kogu Kagu-Aasiat. Üks permanentne lennukikandja dokkimine mõnel saarel mõjuks naaberriikidele kaunis psüholoogiliselt, kuid Hiinal tasub vaid öelda, et kõik on rahumeelne.

Foghi valimisest NATO peasekretäriks

2009-03-10T20:40:00.003+02:00

Anders Fogh Rasmusseni kandidatuur NATO peasekretäriks on tektanud Taanis paraja segaduse, sest ühelt poolt nõuavad Vasakpoolsed (Venstre, tõlge natuke eksitab partei orientatsiooni osas, vt. lähemalt wikipediast), et Fogh selgitaks enda kandidatuuri ning teisalt väidab Fogh ise, et ta pole kandidaat.

Sellest aga ei piisa. Berlingske Tidende poliitika kommentaator Thomas Larsen kirjutas, et on ainult aja küsimus, kui Fogh nimetatakse NATO peasekretäriks. Ja Larsen pole ainus, kes on veendunud Foghi kandidatuuris. Endine justiits- ja kaitseminister Hans Engell ütles Jyllands Posteni vahendusel, et pärast tänast Foghi iganädalast pressikonverentsi, kus Fogh tõrjus NATO peasekretäriks kandideerimise kõik 17 küsimust, on ta nüüd veendunud, et Fogh on põhikandidaat peasekretäri kohale.

Lisaks Taani enda vaatlejatele, on Foghi tõenäolisest valituks osutumisest kirjutanud ka Süddeutsche Zeitung ja Financial Times. Kolme Euroopa suurriigi toetus Foghile on suur samm ning kuigi esialgu mitte lõplik kinnitus, siis üsna paljuütlev tuulte suunast. NATO tippkohtumine on 3.aprillil ning selleks ajaks peab olema valitud uus peasekretär ning samuti uus Taani peaminister. Viimane tekitab aga Jüütimaal paksu segadust, sest Foghi vastus on seni olnud jeg svarer ikke, ingen Natokommentarer. Paljud on siiski üsna veendunud, et Fogh kaob Taani poliitikast. Fogh on juba kohtunud koalitsionipartneritega ning arutanud uute võimalike arengute üle. Tõenäoliselt oli jutt võimalikust uuest peaministrist.

Suurbritannia, Saksamaa ja Prantsusmaa toetus Foghile on suur samm. Lisaks kirjutas Aftenposteni finantsportaal E24.no mõni aeg tagasi, et käes on Põhjamaade kord peasekretäri kohaks. Norra enda kandidaadil – välisminister Gahr Størel – suuri võimalusi ei nähta ning see-eest on Põhjamaad valmis toetama Foghi. Usustavasti teevad seda ka Baltimaad ning Ida-Euroopa.

Foghi valik pole aga küsimusteta. Talle pannakse ette kaks miinust – Iraagi sõja tugev toetamine ning Muhammedi pildiskandaal. Esimese toetamisega oli Fogh suures vastuolus paljude Euroopa suurriikide juhtidega, kuid kuna Saksmaa ja Prantsusmaa on Süddeutsche Zeitungi andmeil juba avaldanud toetust Foghile, siis kaob see miinus osalt ära.

Teine ja märksa prbleemsem küsimus on pildiskandaal. Fogh on alati toetanud rangemat immigratsioonipoliitikat ning lubanud saata riigist välja kõik imaamid, kel pole õigust Taanis elada ning kes jutlustavad Taani riigi vastu. Pildiskandaal lahvatas anti-Taani demonstratsioonilaine üle kogu islamimaailma, kuid Obama on tahtnud Clintoni visiidiga Indoneesiasse näidata enda häid kavatsusi suhete parandamiseks islamimaailmaga.

Kui Afganistanis on üha levimas anti-Lääne meelsus, siis on üsna raske seletada puštunitele, et meil on head kavatsused, kui kogu eestvedamise otsas on nende identiteeti riivanud peasekretär Anders Fogh Rasmussen. Ja see ei ole vähemäärav faktor. Just seal samas piirkonnas – Afganistanis – 170 aastat tagasi algasid anti-briti ülestõusud just osalt tänu sellele, et valgeid peeti kombelõtvadeks ning moslemi aud riivavavateks tegelasteks. Briti leitnant Richmond Shakespeari Herati teekaaslased kohkusid 1840.aastal Kaspia mere ääres venelastega kohtudes nende kommete pärast nii ära, et nad palusid Shakespearil koheselt tagasi Herati pöörduda. Veelgi radikaalsemad vaated valitsesid Kabuli afgaanide seas ja sellelt laengult juhatati sisse esimene anglo-afgaani sõda 1839-1842. Lugedes viimase aja kirjutisi Afganistani teemadel, siis on kõigile selge, et Lääne-vastased hoiakud üha süvenevad afgaanide seas. Paljud on vastu uute vägede saatmisele. See on lihtsalt liiga viljakas pind radikaalsetele imaamidele. Kui Pakistani ja Afganistani külaimaamidest on vähe, siis üsna otsekohesel Ahmadinejadil oleks kindlasti midagi öelda.

Professor Carl Pedersen American Studies keskusest ütlebki tänases JPs, et pildiskandaal võib sundida Obamat Foghi mitte toetama. Sama asja eest on hoiatanud ka Türgi, kes on Taani raadio vahendusel ettevaatlik Foghi valimisel NATO peasekretäriks. Türgi arvamust võetakse kindlasti arvesse, sest Türgi on üks võtmeriik Lähis-Ida probleemide lahendamisel. Süüria küsimuse vahendamine on üheks näiteks.

Kogu selle loo juures on üsna kummaline kuulata Hollandi suursaadik NATO juures Herman Schaperi kommentaari Sikorski aadressil, et meil on vaja kedagi, kes liidaks ning mitte ei lahutaks. Siit saab välja lugeda prioriteediasetuse – Venemaaga ei kemple, kuid islamimaailmaga küll. Väga selge, et Venemaa-kriitikul on raske NATO etteotsa saada, eriti ajal, mil silda on uuesti ehitama hakatud. Tuleb välja, et Venemaa on ikkagi prioriteet. Jah, kelle käpad ulatuvad Kesk-Aasiasse ja Iraani. Ja ükskõik, mis teedpidi minnes, lõpuks Afganistani.

Washington Post on aga käinud välja veel ühe võimaliku kandidaadi ning see on Kanada kaitseminister Peter MacKay, kes ütles ühel pressikonverentsil vaid seda, et peasekretär ei pea ilmtingimata olema eurooplane. Diplomaatiline, kuid kõnekas.

Maroko katkestas Iraaniga Bahreini pärast suhted

2009-03-08T21:06:00.001+02:00

Iraan testib väiksema närve ning rikub Araabiamaailmaga suhteid. Reedel teatas Maroko, et katkestab Iraaniga diplomaatilised suhted, avaldades sedasi toetust Pärsia lahe väikeriik Bahreinile.

Eelmine kuu ütles Khamenei nõunik Ali Akbar Nateq-Nouri, et Iraan omab suveräniteeti Bahreini üle. Seepeale vastas 25.veebruaril Maroko kuningas Mohammed, et taoline avaldus on absurdne. Suhted jahenesid ning nüüd reedel, 6.märtsil, katkestas Rabat Teheraniga diplomaatilised suhted. Nouri ütles täpsemalt, et Bahrain on olnud Iraani 14.provints ning omas oma esindajat Iraani parlamendis.

Ühtlasi tõstatub taolise Iraani käitumisega taas esile Gulf Cooperation Councili tähtsus, mille algne ülesanne – seista vastu Khomeini poolt toetatud šiiidi levikule sunniitide aladel – saab taas uue elujõu. Pärsia lahe riikidele on pärast Saddami kukutamist alati küsimuseks olnud Iraagi šiiitide koostöö Iraaniga ning kui Iraak langeb üha enam Iraani mõju alla, siis on see hoiatuseks ka teistele Pärsia lahe riikidele.

Kui Iraak on väga suures ulatuses Iraani mõju all ega suuda ilma Qomi usuliidritega koostööd tehes Iraagis stabiilsust säilitada, on tähelepanu alla sattunud järgmine suure šiiitliku osakaaluga riik. Bahreinis on marginaliseeritud šiiidid, moodustades u. 70% ühiskonnast, üsna levinud kuulsusega ning nende tõrjutud olukorda on Iraan maias ära kasutama. Olukorras, kus Süüria Lähis-Ida rollile pannakse USAs üha rohkem rõhku, Iraak langeb vaikselt Qomi usuliidrite mõju alla ning Afganistani rahukõnelusi ei saa enam ilma Iraanita pidada, on Teherani positsioon justkui tõusmas. Kuid vara veel. Tuumaküsimus ei anna rahu ning ei Ahmadinejad ega Khamenei ole näitamas leebumise märke.

Huvitav olekski teada, kas Nouri avaldus oli juhuslik eksimus või on selles mingi strateegiline mäng ka sisse põimitud? Raske öelda, kuid fakt on see, et Iraan muutub üha aktiivsemaks ning teda kaasatakse üha enam erinevatesse rahukõnelustesse. Gulf Cooperation Councili riikide jaoks on selline areng ärevakstegev ning pole võimatu, et nõukogule lükatakse uus hoog sisse.

Järgmisena peab valmis olema Araabia Ühendemiraadid, kellel on pidevalt Iraaniga Pärsia lahe saarte kuuluvuse osas erimeelsusi olnud. Kuulsaim neist Abu Musa. Kuna Emiraadid on finantskriisist eriti raskelt löödud ning välismaalased otseses mõttes pagevad riigist, siis võib see tekitada uusi „võimalusi“ Iraani jaoks mõjutada ka sealseid arenguid.

Olukord Lhasas on taas pingeline

2009-03-08T16:30:00.000+02:00

10.märtsil möödub 50 aastat, kui tiibetlaste ülestõus hiinlaste vastu läbi kukkus ning dalai lama põgenes Indiasse. Eelmisel aastal möödusid kogunemised Lhasas ja naaberprovintsides veriselt ning Peking on sel aastal teinud suuri jõupingutusi uute rahutuste ärahoidmiseks.

Viimase aasta jooksul on ühtteist huvitavat juhtunud – kõnelused Tiibeti eksiilvalitsuse ja Pekingi vahel pole tulemusi andnud; Gordon Brown on kinnitanud Pekingi suveräänsust kogu Tiibeti üle; dalai lama on Läänes kohtunud mitmete kõrgete poliitikutega ning saanud erinevate linnade aukodanikutiitli; Tiibeti üle on hakatud nii tiibetlaste, hindude kui hiinlaste seas taas kõnelema kui militaar-strateegilisest territooriumist ning nii New Delhi kui Peking renoveerivad Himaalaja ahelike lennujaamu; kuid kõige olulisem on see, et tiibetlaste seas on hakanud üha enam levima radikaalsed seisukohad. Dalai lama kuulutas eelmise aasta novembris, et tema seisukohad jäävad samaks ning jätkab vägivallatuse printsiipi, kuid mitte kõik tiibetlased ei ole seda meelt.

Toon siinkohal ära sissekande ühe tiibetlase blogist. See pärineb eelmise aasta novembrist, kui toimus ülemaailmne tiibetlaste kokkutulek. Blogi sissekanne koosneb kahest osast – üks on blogipidajale saadetud Hiinas elavate tiibetlastest üliõpilaste poolt ning alumine osa on blogipidaja enda seisukoht dalai lama kesktee arvustamisel. Saadetud kiri sisaldab 5 nõuannet ülemaailmse tiibetlaste kokkutuleku istungi nõukogule.

Väljavõtteid. 1. punktis soovitakse Hiina Keskvalitsuse kohest dalai lama demoniseerimise lõpetamist, sest dalai lama on kõikide tiibetlaste religioosne juht ja esindaja ning rünnakud dalai lama vastu on rünnakud kõigi tiibetlaste vastu. 2.punktis soovitakse lõpetada propaganda dalai lama kliki teemal. 3. puntkis 14.märtsi sündmustel vahistatute vabastamist ja nende ees avalikku vabandust ning tegelikkuse avalikustamist. 4. punktis nõutakse tungivalt Tiibetis sõnavabadust. 5. punktis toetatakse kesktee valikut, kuid nõutakse igakülgset autonoomiat.

Radikaalsem pool tuleb välja blogipidaja enda sissekandest. Viimases lõigus kirjutab ta, et pole vahet, et Hiina muutub üha tugevamaks ning paljud riigid ei toeta meid enam, kuid me peame koguma kokku kogu oma jõu ning nõudma iseseisvust. Me ei saa lihtsalt oodata, et Hiina demokratiseerub ning alles siis hakkab meiega tegelema. Me peame just praegu kogu maailmale kuulutama, et me tahame iseseisvust, makstes ükskõik mis hinnaga, võttes aega kui palju tahes – kõik see sobib! See on meie ainuke väljapääs.

Selline seisukoht ei ole kindlasti erand, vaid noorem põlvkond, kes on eksiilis üles kasvanud, kannab suur osa selliseid vaateid.

Reedel, 6.märtsil, kordas Hiina välisminister Yang Jiechi veelkord üle, et ükski riik, kel on Hiinaga suhted, ei tohiks lasta dalai lamal enda territooriumil splitlikke liikumisi ajada. Lisas veel, et Hiina ei lase mitte mingil juhul viia ellu dalai laama ideed „Suurest-Tiibetist“.

Tõsi see on. Sel aastal on Hiina võimud märksa tõsisemalt märtsisündmusteks valmistunud ning vägede juurdetoomisest leiab kinnitust juba varakult selle aasta alguses nii Lääne kui Hiina enda meedias. Austria kvaliteetlehe Die Presse ühes artiklis ütleb Hiina julgeolekujõudude juht Tiibetis Kang Jinzhong, et võimalikud rahutused likvideeritakse juba eos ära. Tiibeti regionaalvalitsuse juht Qiangba Puncong nõudis veel reedel lisavägesid Tiibetisse juurde ning usub, et väikeseid rahutusi võib tulla, kuid üldine olukord suudetakse hoida stabiilsena. Õigemini on ta selles absoluutselt veendunud – absolut überzeugt.

Visuaalset pilti sõjaväe marssimisest saab eelpool viidatud tiibetlase blogist ning kindlasti ka mujalt väljaannetest. Sina uudiste andmetel ütles üks Hong Kongi turist, et olukord on Lhasas pingeline ning kui natuke emotsionaalsemalt läheneda, siis Free Tibet Campaign hoiatab „potentsiaalse katastroofi“ eest.

Well... Kui marsid on rahulikud, siis miks on vaja hoiatada potentsiaalse katastroofi eest. Olles Vaba Tiibeti kampaania juht, siis peaks ju omama infot küll, et marsid on rahulikud ning provokatsioone ei esine.

Aga oleme natuke paranoilised ka. Eelmisel aastal oli enne Tiibeti märtsi-sündmusi Postimehes Tiibeti-teemalisi artiklied päris tihti. Need tulid ootamatult ja ühest allikast. Kirjutaja oli Roy Strider, kes resideerus sel ajal Kathmandus ning lõi kaasa ühes Tiibeti-õiguslaste organisatsiooni töös. Küsimus on siis, miks oli vahetult enne märtsi-sündmusi nii palju emotsionaalset teksti Kathmandus resideeruva õiguslase poolt ning miks see kõik pärast märtsi-sündmusi ära kadus. Kadus ka Roy Strider. Ka veel pärast märtsi-sündmusi oli ta Kathmandus, aga ei kirjutanud enam, kuigi ainest oli kuhjaga. Vaikus. Paranoiline oletus on siis, et tegelikult oli õiguslastel teada, mis Tiibetis märtsis toimuma hakkab ning käis vilgas eeltöö. Ja võibolla teatakse seda ka nüüd, sest Tiibeti eest võitlevaid välismaalasi on Kathmandus küllaga.

Kuid isegi kui eelolevad sündmused rahulikult üle elatakse, ootavad Tiibeti küsimust ees radikaalsed ajad. Tõenäoliselt purustatakse ka see müüt, et tiibetlased ja budism võrduvad rahu jne. Tai ja Sri Lanka kogemustest ei taheta kuidagi õppida.

Win-win Korea poolsaarel

2009-03-07T18:28:00.000+02:00

Korea poolsaare kriis on saamas järjekordset tagasilööki. Rodong Sinmun (로동신문, tööliste uudised) teatas 4. märtsil, et kui Lõuna-Korea või USA väed ületavad 8-20 märtsi jooksul peetavate militaarõppuste käigus kasvõi 0.001 millimeetri võrra Põhja-Korea piiri, siis vastatakse neile sadade tuhandete rünnakutega.

Avaldus on muidugi omaette kunstiteos, kuid irooniast tähtsam on siiski Põhja-Korea üha agressiivsem käitumine. Paneme siia juurde veel turvagarantii ärakaotamise Põhja-Korea poolt Lõuna-Korea tsiviillendudele Põhja-Korea õhuruumis. Või eelmise aasta oktoobris toimunud raketikatsetused Kollasel merel. Põhja-Koreas on midagi teoksil.

Pärast Lee Myung-baki võimuletulekut aasta eest on kahe riigi suhted väga kardinaalse pöörde teinud. Põhja-Koreale on mitmelt suunalt väga palju vastutulekuid tehtud ning oluliseim neist on terrorismi-toetavate riikide nimekirjast kustutamine, kuid vastuseks on olnud Pyongyangi üha nõudvam käitumine.

Korea poolsaare kriis muutub lähiaastatel üha pingelisemaks ja aktuaalsemaks, sest Kim Yong Ili tervisprobleemid on tõstatanud järglase küsimuse. Ühte konkreetset nime pole esile kerkinud ning võimalikud variandid on kõik oletuslikud. Kontrolli kadu Põhja-Koreas pelgavad kõik piirkonna riigid ning Hiina kohta on väljaspool Hiinat heietatud mõtteid, kas ta ehk ei või enda vägesid mässu korral rahutagamise egiidi alla riiki sisse viia. Võibolla. Ja võibolla Venemaa, sest ei USA, Lõuna-Korea ega Jaapani vägesid oodata 38.paralleelist põhjas.

Mida täpselt aga Põhja-Korea agressiivsemad avaldused tähendavad on raske öelda. Huvitav on aga see, et Põhja-Korea tahtis päris tõsiselt, et Seoulis tulnuks 2007.aasta valimiste järel võimule Roh Moo-hyuni järglane Chung Dong-young, kes oleks jätkanud Kim Dae-jungi poolt rajatud liberaalset poliitikat. Põhja-Koreal oli lõunas oma spioonivõrgustik, kelle ülesandeks oli mõjutada inimeste ja võtmefiguuride meelsust Chungi kasuks. Presidendiks valiti aga Lee ning Pyongyangis oldi tõsiselt pettunud.

Põhja-Korea välispoliitika muutus enne Lee võimuletulekut tegelikult palju avatumaks ning tipptasemel toimusid mitmed välisvisiidid Aasia riikidesse. Samuti reformiti majandust ning külatasandil juhatati sisse teatud turumajandus. Nüüd ähvardab aga Põhja-Korea sulgeda Kaesongi tööstuspiirkonna ning sulgeda kõik sealsed Lõuna-Korea tehased. Muutused aastaga on olnud tohutud.

USA on nimetanud Põhja-Korea üheks kolmest kurjusetelje riigiks. Samas on agressiivne Põhja-Korea USAle palju kasulikum kui leplik Põhja-Korea. Miks? Sest Hiina esiletõusuga kaotab USA Kaug-Idas üha enam mõjuvõimu ning eriti seda just Lõuna-Koreas. Et mõjuvõimu aga säilitada on USAl vaja piirkonna stabiilsust ohustav faktor – ja selleks on Põhja-Korea, sest turvalisuse tagamiseks pöördub Seoul alati Washingtoni poole. Win-win.

Pärast Kimi terviseprobleeme eelmine aasta, on kõige aktiivsemalt mängu mänginud Hiina, kuhu lähevad ja kust tulevad kahe riigi delegaadid. Nagu läbi ajaloo on olnud – Koea poolsaar on suurvõimude mängukanniks.

http://afnkorea.net/Home/ArticleDisplayDD/tabid/104/aid/1322/Default.aspx

Tagasi Eestis

2008-12-17T16:56:00.002+02:00

Ametlikult olen nüüd tagasi Eestis. Viimase kolme aasta jõulud on äraolemiste tõttu ära jäänud (Afganistanis ja Hiinas teatavasti jõule ei peeta, pole erilist tunnetki) ning nüüd on enne jõule väike ärevus sees. Justkui tagasi minevikku, sest ma pole kaks aastat Eestis käinud ega inimesi näinud. Värske õhk teeb ehk ka pea selgemaks.

Türgi nõuab USAlt välja Atatürgi solvajate nimed

2008-12-06T12:58:00.003+02:00

Türgi Hürriyeti (türgi k. vabadus) leht kirjutas paar päeva tagasi, et Türgi nõuab USAlt välja Youtube’s Atatürki solvanud videote levitajate identiteedid.

Süüdistaja Kursat Kayral nõuab USA võimudelt, et nad määraksid kindlaks Youtube’s Atatürki solvanud videote levitajad ning annaks isikuandmed üle Türgi võimudele, algatamaks juurdlus teo kordasaatjate osas. Atatürki solvanud isikuid ootab Türki sisenemisel vahistamine.

Youtube on artikli andmetel Türgis keelatud alates selle aasta maist, kuid tegelikult oli sait keelatud ka varem – alates 7.märtsist 2007. 9.märtsil 2007, kui Atatürki solvanud häkkeri poolt Kreeka serverisse postitatud video kõrvaldati, lubas Türgi kohus Youtube taas avada. Uuesti suleti see jaanuari keskel 2008 – ja põhjuseks jälle Atatürki solvamine. Järgmine keeld oli juba selle aasta mais, kui probleemiks oli järjekordselt Atatürgi solvamine. Juurdepääsu keeld võeti maha 26.augustil, pärast seda, kui mitmed prominentsed Türgi netileheküljed avaldasid enda saidi sulgemisega protesti Youtube keelustamise vastu.

Huvitav, kas nüüd ei karistata türkluse solvamise eest mitte ainult Türgis elavaid inimesi, vaid ükskõik mis maailmanurga riigi kodanikku? See on samm Brüsseli suunas. Nii et kõik blogijad, olge valmis, et te ühel päeval Türgi sissesõidukeeldu ei saa. Veelgi enam – vahistamisakti.

Atatürgi ja Moodsa-Türgi solvamist reguleerib 2005.aasta juunis vastu võetud uue karistusseadustiku artikkel 301, mis ütleb, et inimene, kes on türklane, solvab selgesõnaliselt Türgi riiki, türklust või Türgi Rahvuslikku Assambleed, peab saama vanglakaristuse 6 kuust kuni 3 aastani. Seda artiklit on kasutatud 60 korral ning nende seas ka 2006.aastal Nobeli kirjanduspreemia võitnud Orhan Pamuki vastu.

Lugedes selliseid uudiseid, siis tekib tahes-tahtamata küsimus, et kui palju Türgi siis ikkagi vastab Euroopa põhimõtetele? Ma arvan, et siin on veel vaja käia väga pikk tee ning julgen isegi väita, et Türgi hing ei hakka mitte kunagi käima Brüsseli koridorides, vaid esineb seal pelgalt kummitusena. Kui ikka aastast 1923 pole suudetud vormida euroopalikku riiki (ja Türgi hing seda kindlasti ei ole, kuigi poliitikud ja osa elanikkonda seda sooviks), siis ei juhtu suurt ka mitte lähema 20 aastaga. Või kasvõi 50.

Aga veelgi hullem on, kui Türgi pööraks Euroopale selja ja pöörduks Lähis-Ida riikide poole. Integratsioonikõnelusi on siiski vaja.

Kobarpommid tuleb keelustada, Laosest ja Afganistanist

2008-12-04T22:18:00.010+02:00

3.detsembril Oslos 92 riigi poolt alla kirjutatud kobarpommide keelustamise leping on minu arvates väga õige samm inimlikkuse suunas. Kahjuks aga ei võta sellest humaansuse aktist osa Pakistan, India, USA, Hiina, Iisrael, Venemaa ja paljud teised riigid. Kui oma pommilaadungit ei vaheta ümber näiteks Eesti või Soome, on see mingil moel arusaadav, sest me ei hakka neid kasutama rünnakuteks (loodetavasti), vaid kaitseks ning see on üks andeksantav tõik. Leping jõustub poole aasta pärast, kui selle on ratifitseerinud vähemalt 30 riiki.

Kobarpomme on kasutatud juba aastakümneid ning hiljutistes konfliktides Bosnias, Iraagis, Afganistanis, Liibanonis ja Gruusias. Kõige enam aga kannatab selle kuriteo all hoopis teine maailmapunkt – Kagu-Aasia ning täpsemalt Laos, mille põhjaosa on Vietnami sõja ajal Tai lennuväljadelt õhku tõusnud USA lennukite poolt vaippommitusena totaalselt kuuväljaks tehtud (2007 suvel sai piirkonnas käidud). Veelgi hullem on aga see, et inimesed hukkuvad toona lõhkemata pommide tagajärjel veel tänapäevalgi.

Nagu tellitult ilmus 1.detsembril vahetult enne Oslo kohtumist Dagbladetis Jan Tystadi poolt kirjutatud reportaaź Laosest Phonsavanist. Tystad kirjutab, et Laos on maailmas enim pommitatud riik, kui 1963-1974 heideti Laosesse kaks miljonit tonni pomme, arvates, et just selles piirkonnas tegutsevad Laose kommunistid (Pathet Lao partei, mille liikmed on Vientianes asuva ajaloomuuseumi kohaselt muidugi Laose kangelased, igasugu heroilisi pilte ja jutukesi saab nende kohta vaadata/lugeda). Paljud pommid jäid lõhkemata ning USA ei ole senimaani näidanud üles erilist huvi need kahjutuks teha. Paljud pommid visati alla ka lihtsalt sellepärast, et Taisse ei tohtinud pommilaadungiga pärast Vietnami-tuuri tagasi minna.

Tystad kirjutab, et toonast sõda ei meenuta mitte ainult kuumaastik, kus ei kasva enam puud ega ela loomad, vaid lähedalasuvas Phonsavani linnas on inimesed tühje pomme kasutanud näiteks tara ehitamiseks, lillepeenra tegemiseks või kasutanud alasina nugade väljatagumiseks. Jõhker reaalsus.

Laose pommitamine oli rohkem kui 30 aastat tagasi ning nagu juba öeldud, hukkuvad inimesed senimaani. Just seepärast pean ma täiesti õigustatuks Afganistani otsust lepingule alla kirjutada. Osad Lääneriigid võivad küll pettunud olla, aga see on õige otsus.

USA nn. täppispommid ei ole tegelikkuses midagi nii täpsed (tõsi, paremat varianti pole veel välja arendatud). Selleks võib võtta ühe kõige kujukama näite käimasolevast Afganistani sõjast. Novembri lõpus 2001 toimus Kunduzi (ka seal sai 2005 käidud ja täiesti suvalise juures kodus ööbitud) lähedal Qala-i-Jangi lahing, kus umbes 400 taliibi olid end peitnud kindluse müüride keskel olevasse ühte hoonesse ning sõdisid Põhja-Alliansi ja Lääne eriüksuste vastu. Lahing kestis nädal aega ning selle jooksul visati mitu tonnist ja pooletonnist pommi taliibide poolt okupeeritud hoonesse. Ja ei mitte midagi. Taliibid olid elus ja panid endiselt visalt vastu, sest mitte ükski pomm ei tabanud sihtmärki. Taolisi pomitamise ebatäpsusi on Afganistanis päris kindlasti ette tulnud kordi ja kordi ja tuleb ka edaspidi, aga uudised jäävad tulemata. Pommitabamuse eksimus on loomulik kadu.

Et katta vaenlase suurem territoorium, siis tulebki kasutada just kobarpomme. Tsiviilisikute hukk USAd nüüd küll suurt ei koti. Ei koti see teisigi tonte nagu India, Hiina, Pakistan, Venemaa ja Iisrael.

Ühel päeval Lääs aga lahkub Afganistanist, kuid maha jäävad kohalikud elanikud. Vaevalt, et Afganistanis väga rahul ollakse sellega, kui nende riik lõhkemata pomme täis loobitakse. Alles sai riik puhastatud miinidest (muidugi mitte täielikult) ning oleks üsna rumal need miinid lasta uuesti alla loopida.

Kobarpommide tagajärjel on hukkunud Iraagis ja Kosovos rohkem tsiviilisikuid kui ühegi teise relvaliigi tagajärjel. Taani ajaleht Jyllands-Posten vahendab Rahvusvahelist Invaliidiorganisatsiooni, mille kohaselt on alates 1965.aastast kobarpommide tagajärjel sandistunud või hukkunud umbkaudu 100 000 inimest. Aga ega sellest suurt ei õpita, vaid toodetakse ja loobitakse edasi.

Afganistanis loobitakse neid senimaani, aga vähe tehakse häält. Kabul nüüd tegi häält ja see oli vajalik. Üldse vaikitakse kõiksugu lollused Afganistanis maha, eriti Eestis, kus Afganistani-küsimuses pole mitte mingisugust uurivat meediat, olles ühes paadis riikidega nagu Mongoolia ja Kasahstan. Õnneks on inimestel olemas aga õppimisvõime ning teiste keeltega tutvudes leiab väga palju huvitavat. Kasvõi seda, et neid kobarpomme loopivad piloodid enne õhkutõusmist narkotsi panevad. Savi ju, kuhugi need pommid peavad jääma. Kasvõi Uruzgani karuperse.

Fööniksi hardcore

2008-12-03T18:30:00.008+02:00

Juhtusin täna Sveriges Televisioni lehel vaatama 29.augusti Debati saadet, kus intervjueeriti Rootsis resideeruvat Hiina suursaadik Ming Ming Chengi. Midagi kõmulist kahjuks teada ei saanud – nagu see diplomaatide puhul kombeks on – kuid ühe küsimuse tõstatas see intervjuu minus ikkagi. Nimelt kuidas Hiina võimud vastavad inimõiguste küsimustele.

Intervjuu päris alguses räägitakse üldistest Hiina arengutest, kuid üsna kohe minnakse saatejuht Janne Josefssoni eestvedamisel üle inimõiguste ja internetipiiramise küsimustele. Kõike muidugi rämedalt piiratakse nagu ikka – kes seda ei teaks – kuid see pole küsimus. Küsimus on, miks Hiina ametnikud nii kogelevalt kõigile sellistele küsimustele vastavad? Samasugune hea näide oli eelmisel sügisel Eestis käinud Hiina delegatsioon (vist oli isegi kultuuriminister või keegi härra ning ka minu ülikoolist – Renminist – üks professor valgust jagamas – nimed saab netist ise välja otsida).

Võtame SVT intervjuu ette ja vaatame, mida seal härra Mingilt küsiti.

Esiteks tohutu erinevus rikaste/linnade ja vaeste/külade vahel. Härra Josefssoni küsimuse toonist jäi mulje, et Hiinas sellistest teemadest ei räägita. Räägitakse ja kuidas veel. Ma arvan, et pole hiinlast, kes ei oleks teadlik sellest probleemist. Kõik need probleemid on pidevalt meedias ning ka valitsuse ametlikes aastakuplaanides.

Teises küsimuses – sõnavabadus, inimõigused jms – tuleb härra Mingilt aga kohe mitu prohmakat. Suursaadik väidab, et kõik õigused olevatki justkui tagatud. Tõsi, ühiskond on vabam kui 30 aastat tagasi – nagu härra Ming väidab – kuid erilist sõnavabadust ja inimõiguste kaitset suurt ju ei ole ikka. Küsimus pole minu jaoks hetkel kas on või ei ole, vaid teavad ju nii paljud hiinlased, et antud valdkondades on Hiinas probleeme ning meediast, kirjandusest ja inimestega suheldes leiab siit ja sealt pidevalt kinnitust sellele, et probleemist räägitakse ja arutatakse. Milleks eitada, kui kõik ju teavad, et probleeme on. Hiinlased ise ka teavad.

Siin ongi mu põhiline mõte ja millele ma olen pidevalt siin blogis ka viidanud: Hiina valitsus elab mingis enda maailmas, kuid rahvas kasvab sellest üha enam üle ning arendab enda ühiskonda ja valitsusel ei jää muud üle kui samuti nõudmistega kaasas käia ning Kommunistlikku Parteid reformida. Sellele tendentsile viitavad niivõrd paljud pisiasjad. Aga et pisiasju meedias üles leida, tuleb osata hiina keelt, sest inglise keeles kirjutatakse tihti sellist infot, mis on mõeldud välismaallastele.

Kolmas küsimus on vaba juurdepääs internetile. Blokeeritud on palju saite – minu meelest Tiibeti küsimusega tegelevad saidid on kõik blokeeritud. Näiteks Eestis asuvad Tiibeti-küsimusega tegelevad saidid on Hiinas kinni. Veel näiteks Ameerika Hääl ja ajakiri, mida ma palju loen ja kust tihti materjali võtan – Yazhou zhoukan (Asian Weekly). Youtube, HRW, wikipedia ja blogspot on hetkel ligipääsetavad.

Nii et blokeeritud lehti on, kuid inimesed, kes elavad välismaal ja kel on vaja juurdepääsu infole, saavad ju kõike neid asju lugeda. Võibolla loevadki, aga nad jäävad hiinlasteks. Alati. Ülejooksikuid on vähe.

Miks siis võimud ikkagi nii kogelevalt kõiki neid teemasid käsitlevad? Haritud hiinlane on ju märksa rahvuslikum kui lihtne põllumees. See on fakt, mida kinnitavad paljud Hiinas elanud välismaalased. Kui vaadata näiteks Fööniksi kanalit – poliitika- ja ühiskonnateemadele on spetsialiseerunud kaks kanalit, kuid leidub veel teisi allkanaleid – siis saab seal päevas vaadata umbes 8 tundi hardcore poliitilisi analüüse (ei, see pole Mao Zedong teab lahendust, lugege kõik „Punast raamatut“ ja õppige marksismi). Pluss ülejänud aeg softcore teemad. Palju Eestis on? Poliitilised saated saab ühe käe sõrmedel üles lugeda. Tõsi, riik on väike jne. Aga kui palju isegi BBCs on hardcore poliitikat? Minu meelest just mitte väga palju. Toimub pidev kordamine, ohtralt reklaame ja saadete tutvustusi jms. Lisaks on hiina keeles edastatav infohulk suurem kui eesti või inglise keeles, sest sõnad on lühikesed, hiina keelt saab väga hästi kombineerida, mõttelist sõnumit on palju ning üldse räägivad hiinlased kiiremini – toimub lihtsalt üks kohutav vurin. Fööniksist tuleb tõelist hardcore’i.

Paneme siia juurde Mandri-Hiinas keelatud Yazhou zhoukani, Singtao, Mingpao ja Asian Timesi, siis egas rohkem polegi vaja, et teada saada, mis maailmas toimub. Kõik on Hong Kongi päritolu ja kõike seda kirjutavad hiinlased (Asian Timesis palju muid ka). Miks need Hiina ametnikud ei võiks õppida sellist stiili? Isegi mitte yazhou zhoukanis ei ennusta keegi Hiinale kokkukukkumist, vaid seda, kuidas paremini edasi minna. Nad ei ole kommunistid, vaid rahvuslased.

Üldiselt Hiina diplomaatide intervjuusid lugedes või kuulates mõtlen ikka ja jälle, et no rääkigu pealegi. Elu Hiinas on palju huvitavam ja mitmekesisem. Kõige rohkem muigan aga taoliste ajakirjanike üle. See on vist umbes sama kui Kaitse- või Välisministeerium naerab välja Eesti meedia kajastuse Afganistani teemal. Kont ongi närimiseks.

India lasi põhja hoopis Tai traaleri

2008-11-27T20:33:00.000+02:00

Alles sai kirjutatud India mereväe kontrolli algusest India ookeani üle, kui nüüd tuleb natuke täpsustada 18.novembri intsidenti.

Nimelt 18.novembril INS Tabari poolt uputatud väidetav piraatide „emalaev“ oli tegelikult Tai kalatraaler, mis oli Jeemenist suundumas Omaani. Tõsi on vaid see, et piraadid olid laeva praktiliselt juba vallutanud, kuid näiteks asjaga kursis olev Briti merevägi hoiatas kõiki piirkonnas olnud laevu sõjalise akti eest. India sõjalaev aga eiras seda ning kalatraaler lasti põhja. India pool väitis, et tulistama hakati neid ja nemad vaid vastasid enesekaitseks. Hukkunute hulgas aga polnud mitte ühtegi piraati/terroristi, vaid 14 Tai kodanikku. Pääses vaid 1 Kambodźa kodanik, kes leiti ühe koridori läbinud laeva poolt 6 päeva pärast juhtumit.

Bangkok on nüüd palunud läbi New Delhis asuva saatkonna Indialt ametlikku selgitust juhtunule. Tahetakse teada, kas India oli üldse valmis astuma kontakti laevakaaperdajatega ning kas uppunud laevalt meremehi üldse üritati päästa või mitte. Kambodźa kodanik, kes nüüd on Jeemenis haiglas, pääses ju uppuvalt laevalt, kuid päästeti hoopis muu laeva poolt 6 päeva hiljem. Mida tegi India laev pärast juhtumit? Lihtsalt kadus?

Somaalia rannikuvetes on patrullimas Taani, India, USA, Venemaa, Malaisia ja NATO alused ning seni pole peale India aluse taolisi arusaamatusi tekkinud. Kui ülalolev jutt tõele vastab, siis on tõepoolest küsimus, et miks India alus just nii talitas nagu ta talitas ning kust tuli jutt piraatide „emalaevast“? Tai poole väitel India mereväest ning kui nii, siis on päris kummaline, et mitmed uudisteportaalid intsidenti just sedasi ka edasi andsid.

India kontrolli algust India ookeani üle tähistab 18.novembri (enne käis jutt 19.novembrist) intsident aga endiselt ning veelgi enam, lausa kinnitab seda. Peremehele antakse eksimused andeks.

Kuidas USA ja Hiina suhted 70.ndatel sulama hakkasid

2008-11-24T19:28:00.002+02:00

Leidsin huvitava video netist. Hiina kunagine maailmakuulus pinpongi meister Zhuang Zedong meenutab 2007.aastal peetud eistuses, kuidas ameeriklasest lauatennisemängija Glenn Cowan 1971.aasta kevadel Jaapanis toimunud lauatennisevõistlustel USA meeskonna bussist maha jäi ning astus kogemata Hiina meeskonna bussi. Nii lihtne juhtum pani aluse kahe suurriigi omavaheliste suhete sulamisele. Tänapäeval teame seda kui pingpong-diplomaatia. Soovitan Zhuang Zedongi meenutuse läbi vaadata, sest koomilisi ja kaunis uskumatuid seiku on Nagoya-juhtumis päris palju. Naerda ikka sai. Zhuang räägib hiina keeles, kuid all on ingliskeelsed subtiitrid. Tõlge on küll natuke puine ning jutuga üks-üheselt igas kohas kokku ei lähe ning üht-teist jääb isegi tõlkimata, kuid kirjeldus on üsna detailne ning olulised nüansid tõlkimata ei jää.

Võibolla oleks see õpetuseks, et kuivõrd lihtsad asjad muudavad mõnikord maailma.

India kontroll India ookeani üle on alanud

2008-11-19T18:59:00.002+02:00

India mereväe alus INS Tabar on teinud nüüd seda, mida India nii väga ihkab ning mida Hiina nii ärevalt jälgib – kontroll India ookeani üle.

Uudiste kohaselt tegi INS Tabar täna Adeni lahes Omaani linn Salalah’st 285 miili kaugusel kahjutuks Somaalia lähistel üha jultunumateks muutunud piraatide emalaeva. Sellega anti väga selge sõnum, et India mereväe ülesehitamise plaani peamine eesmärk – kontrollida ja kaitsa enda huve India ookeanis – on saanud esimese pauguga ka reaalseks sõnumiks.

Kuigi Hiinal on tõenäoliselt hea meel, et piraatidele tugev vastulöök anti (sest on ju ka Hiina laevu pidevalt kaaperdatud), kuid samas vaatab Peking New Delhi käikude poole üha murelikuma pilguga. Suur osa Hiina kaupadest ja energiast läbib India ookeani ning Hiinas on tihtipeale arutatud, kuidas tagada läbivoolu turvalisus ka ajal, mil India ja Hiina peaksid sattuma vaenujalale.

Üheks variandiks on peetud suhete tihendamist riikidega nagu Myanmar, Bangladesh, Pakistan ja Sri Lanka, kuid see võtab märksa kauem aega kui India laevastiku ülesehitamine ning teisalt ei taha Hiina nö rahuajal Indiat väga palju ärritada. India on ajanud põhimõttelist joont, et India ookean peaks kujunema India sisemereks. See oleks küll üsna ambitsioonikas plaan, kuid iva ses on.

Indial on väga head suhted Mauritiusega, kuhu on rajatud India mereväe vaatluspost ning strateegiliselt tähtsa riigi Lõuna-Aafrika Vabariigiga soovib New Delhi samuti läbi hindu immigrantide suhteid kahe riigi vahel parandada. Idasse jääb Indoneesia – India ookeani üks potentsiaalsetest suurjõududest –, kes sooviks Indiaga hästi läbi saada puhtalt Hiina mõjuvõimu tasakaalustamiseks.

Aljazeera uudise kohaselt on India alustanud aktiivsemat oma laevade kaitset selle aasta novembrist ning pea kolme kuu jooksul on INS Tabaril tulnud piraatide tegevuse peatamiseks sekkuda juba kolm korda. India aktiivne tegevus Sudaani naftasektoris ja Ida-Aafrika humanitaarmissioonidel vajab kaitset veel tükk aega ning Zhongnanhais nuputatakse ehk, kuidas saada 26.septembril loodud „Pakistani sõprade“ klubis Islamabadiga veelgi sõbramaks. Märksõna on Gwadari sadam.

Lõhenenud Lõuna-Korea ajalooõpikutülis

2008-11-17T19:43:00.004+02:00

IHTst leiab hea artikli Lõuna-Korea ajaloo tõlgendamise keerukuse kohta. Artikkel ise on peamiselt kirjutatud ajalooõpikutest ja ajaloo erinevatest tõlgendamistest, kuid olukorraga natuke kursis olles, tuleb sellest loost välja väga selge Lõuna-Korea kaheks jaotumine.

Lõuna-Korea jaguneb kaheks piirkonniti. Riigi edelaosas, keskusega Gwangju, elavad nö liberaalid ja vasakpoolsed, kes on alati tahtnud riiki juhtida demokraatia printsiipide järgi, kuid ülejäänud Lõuna-Korea (Seouli piirkond on natuke keerulisem), eriti keskusega Daegu, on kaunis konservatiivsed, kelle jaoks on Lõuna-Korea diktaatorist juhid - Yi Seungman (kasutan seda nimevarianti, sest see vastab otseselt korea kirjale) ja Park Chung-hee – kangelased ning nende halbade tegude üle väga palju ei arutleta.

Riigi edelaosa on silmnähtavalt vaesem kui ülejäänud Lõuna-Korea ning tolle piirkonna inimesed ütlevad, et riigi eesotsas on valdavalt olnud konservatiivid ning seepärast suunatakse rahad ka kaguosasse. Erinevus on silmaga märgatav ning edelaosa on ikka päris palju vaesem kui kaguosa. Piirkondadevaheline nöökimine on tavaline ning näiteks sõjaväes olles (mis ju Lõuna-Koreas on kaks aastat karmi reźiimi) „pumpavad“ (sõjaväeskäinud teavad, mida see sõna tähendab) edelaosast pärit võitlejad rohkem, sest ülemuseks satub tihtipeale olema kaguosa seeru.

Tänast ajalooõpikute probleemi tuleb vaadata ajaloolises kontekstis. Lõuna-Korea hakkas vaikselt avanema ja viima sisse poliitilisi reforme 80.-ndate lõpul, mil vahetult enne Seouli olümpiamänge 1988.aastal tuli konservatiivse 민주정의당 (otsetõlkes demokraatia ja õigluse partei) partei ridades võimule Roh Tae-woo. Ta hakkas vedama mingis mõttes nö glasnosti poliitikat, millele andis veelgi suurema tõuke samuti konservatiiv (partei muudetud nimega – 민주자유당, otsetõlkes demokraatia ja vabaduse partei) Kim Young-sami võimuletulek 1993.aastal. Sellega olid konservatiivid enda süsteemi oluliselt reforminud ning tee avatud poliitikale oli lahti lükatud.

Tänast ajalooõpikute jama otsest algust tuleb aga otsida juba ajast, mil Lõuna-Koreas tulid võimule edelaosa liberaalid, eesotsas Kim Dae-jungiga 1998.aastal. Vahest kõige kuulsam Lõuna-Korea poliitik üldse. Mida ta kõik ära on teinud, võib lugeda wikipediast, kuid see ajastu oli tõeliseks maisupalaks liberaalidele. Kõik konservatiivide kuriteod toodi ajaloost päevavalgele ning küsimuse alla seati liidu vajadus USAga.

Miks? Lõuna-Korea ajaloo jaoks on võtmetähtsusega 1980.aastal toimunud Gwangju veersaun (korea keeles 광주 민주화 운동 ning tõlkes pigem Gwangju demokratiseerimise liikumine, sõna „veresaun“ ei kasutata nagu wikipedia ingliskeelseski vormis, kuid kirjanduses kasutatakse reeglina siiski Gwangju massacre). See toimus riigi edelaosas Gwangju linnas (suvel sai linnas ja mälestuspargis käidud) ning toetajateks olid kohalikud inimesed diktaatorliku valitsemisstiili vastu. Sõjaväele öeldi aga, et nad lähevad sõdima Põhja-Korea kommunistide vastu. Enne kohale jõudmist ei teadnudki tavalised reamehed, et nad tõstavad püssi oma rahva vastu.

Just nimelt sellest sündmusest tulevad paljud tänapäevased Lõuna-Korea poliitilised probleemid. Pärast Gwangju ülestõusu mahasurumist pettusid paljud USA poliitikas ning nad hakkasid hoopis USA-vastasteks. Kõik see ulatub tänapäeva otse välja, sest mitmed USA-vastased miitingud viimasel ajal on otsati kantud just sellest sündmusest – nagu IHT artikkel ka mainib.

Ajalooõpikute probleemis tuleb väga hästi esile Lõuna-Korea lõhestatus. Ka tänapäeval arvavad enamus kaguosa korealased, et Gwangju ülestõusu osalised olid kommunistid ja kriminaalid ning neid tuligi alla suruda. Just selline suhtumine ei anna liberaalidele rahu ning kogu õpikute tüli ongi väikese riigi lõhestatuse tulem.
2008.aastal ametisse astunud Lee Myung-baki konservatiivne valitsus tahab isamaalised tuuled tagasi tuua ning selleks 10 aastat riiki valitsenud liberalide teod rünnaku alla satuvadki.

IHT artikkel on kaunis oluline mõistmaks Lõuna-Korea pingeid.
LISA. Lõunakorealaste psüühet näitab ehk ka riigi nimi korea keeles – daehan minguk, Suur-Korea rahva riik.

Gruusia, Tiibet ja meedia

2008-11-16T00:43:00.007+02:00

Mõtlesin päris pikka aega, kas teha seda sissekannet või mitte. Tegin. Nimelt olen üha rohkem hakanud kõrvutama Tiibeti mässu märtsis ja Gruusia konflikti augustis ning kogu meediakajastust kahe sündmuse juures.

Pärast Gruusia konflikti on Eestis päris teravalt tõusnud üles teema Lääne meedia „adekvaatsusest“ ning lausa mõned tipppoliitikud on hakanud üles loetlema Venemaale järeleandmise põhjuseid – peamine olevat isiklikud huvid.

Minu jaoks on see ikka väga huvitav teema. Kui mina väitsin kevadel, et BBCd ei tasu alati väga tõsiselt võtta ning kutsusin üles inimesi ettevatlikkusele info söömisel, siis arvati, et egas ma saangi ju enda info ainult Hiina ametlikest kanalitest ega mõista üldse, mis toimub. Eesti konservatiivne osapool meediast oli päris tagajalgadel ning tuld punastele anti nagu Sinimägede lahingus. Siis olid kõik Lääne kanalid kuld ja kõike tuli kopeerida ja isegi juurde panna. Siis ei olnud huvidest mingit juttu, sest Lääne meedia ongi ju objektiivne. Postimehe, Tiibeti Instituudi ja Mälli õukonna (Kaplinski väljend) vahel ei näinud keegi solidaarsusest tulenevat lähedust? See ei olnud huvi, vaid inimlikkus, eks?

Tuli august ning need samad tagajalgadel punasekütid kuulutavad Lääne meedia, OSCE ja terve ELi mõttetuks, sest terve Euroopa ja OSCE on täis punaseid, kommusid, marksiste ja ärikaid. Ja selleks kirjutatakse igasugu lollust Gruusia konflikti kohta. Takkaotsa ongi kõik KGB agendid ja imevad Putja toru.

Korraga sobis Eesti konservatiividele Lääne meedia kullahiilgus, kuid, kui hiilgus hakkas silma paistma, siis enam ei sobinud ka. Nii palju teile aadetest, selgroost ja millest iganes. Lääne meedia on adekvaatne siis, kui see meile sobib. Ja see jääbki nii olema.

Tehku siis endale selgeks, kas Lääne meedia on kuld või ei ole. Ei saa ju olla nii, et näiteks BBC on pai poiss siis, kui ta kritiseerib teisi, kuid mitte siis, kui kritiseeritakse enda huvisid. BBC on ka Eesti kohta kirjutanud kahtlaseid artikleid ning seepärast on mul alati küsimus üleval, et kui palju on artiklitele poogitud subjektiivsust (BBC artiklites tulevad emotsionaalsus ja nö pehmed väärtused tihtipeale välja).

Mina olen korduvalt andnud mõista, et selekteerin infot. Hiina puhul on mul näiteks kindlad põhimõtted. Mandri-Hiina (dalu) meediat ma ei ole, sest see on mõttetu jura, kuid Hong Kongi ja Taivani meediat jälgin. Ma tean, et ajan enda lugejatest kulmu kortsutama nii vasakpoolsetel kui parempoolsetel, sest minu jaoks sellist piiri ei lähegi. Ükski ideoloogia ei anna vastuseid kõikidele küsimustele ning seepärast mind panevadki imestava kõiksugu liigitused, sildid ja kastid.

Sildistamise kohapealt on väga hea näide Guardiani ajaleht. Tiibeti-mäsu ajal peeti Guardianit kommunistlikuks ning sellega on ühtlasi kogu tema "adekvaatsus" seletatud. Gruusia konflikti ajal oli aga just GUardiani leht see, mis toetas Milibandi jõulisemat vastuseisu Venemaale. Kuidas siis kommunistlik leht on vastu Venemaa omavolile? Ei maksaks ikka kõike kohe sildistada. On ju teada, et Postimees tsiteerib üsna tihti Guardianit. Postimees punane ja kagebiitide ruupor? Eks?

Kahe konflikti puhul on minu meelest kõige arukamalt käitunud just kultuurieliit. Tiibeti mässu ajal käisid nad Hiina saatkonna ees meelt avaldamas ning üks nimekas meeleavaldaja ütles kõige õigema analüüsi Tiibeti mässule – tiibetlastest võidakse kasvõi tankidega üle sõita, aga Läänt see ei kotiks. See on palju täpsem analüüs kui nii mõnegi poliitiku või vaatleja oma. Ütlesin ka tookord, et midagi ei muutu ja Sarkozy rahuneb maha ja unustab igasugu õigused kus seda ja teist.

Gruusia konflikti ajal nad Tbilisile toetuskõnet ei pidanud ning president Ilves oli kaunis solvunud selle peale. Saadi päris hästi aru, et ega Gruusia pool päris puhas poiss nüüd ka ole. Just selle pärast austan ma kultuuritegelasi, et nad jäid tegelikult endaks ning just nemad olid need, keda huvitas tõde ja aated. Ma võin nende kohta hea sõna poetada, mis siis, et nende jaoks olen ma enda Tiibeti-jutuga korralik tõbras. Aga ma olen enda arvamusel seni, kuni see veendunult ümber lükatakse. Ja ei saaks öelda, et ma sellega ei tegeleks.

Kellel veel oli põhimõtteliselt kahes konfliktis õigus? Võibolla paremäärmuslastel, kelle jaoks on Euroopa lillade paraad vikerkaarel ning demokraatia ju ongi pigem vasakpoolne kui parempoolne ideoloogia. Aga see vist oleks kõik.

Lõppeks. Tuletaks ikka meelde, et ajakirjandus on suuresti valitsuse tööriist rahvaga manipuleerimiseks. Rannamäe ütles päris tabavalt, et Gruusia konflikti ajal olid Lääne ajalehed üsna valitsuse nägu. Eks olegi. Tihti teevad poliitikud nö väärtustel põhinevaid avaldusi puhtalt inimliku imidźi pärast, et rahuldada rahva nõudmised ja ootused. Tegelikkuses on riikidel ainult huvid ja veelkord huvid. Eesti huvi on demokraatia toetamine ning see ei tulene mitte õilsusest, vaid enda eksistentsi vajadusest. Ja see on väga selge huvi. Nagu gaasitoru sakslastele.

Aasta kokkuvõte sissekannetest

2008-11-14T22:19:00.005+02:00

Aasta on möödunud blogimisest (hingekirjas olen olnud kauem, aga aktiivsem blogija vaid aasta) ning võiks väikese kokkuvõtte teha sellest, mida ma olen kirjutanud ning millised arengud on läinud nii nagu olen enda mõtisklustes välja käinud. Või mis teemad on muutunud aktuaalsemaks.

Blogimise kronoloogiast väljavõtteid tehes, oleks esimene teema 2007.aasta detsembrikuus kirjutatud „käsi-käes Yunnanis“, milles kirjutasin lühidalt India ja Hiina ühisõppusest Yunnanis. See teema on muutunud aktuaalsemaks kahel põhjusel. Esiteks tõin ka sissekandes välja, et Kirde-India hakkab saama rohkem keskvalitsuse tähelepanu ning selle kinnituseks on tihenevad suhted Myanmariga, läbi mille territooriumi tahetakse rajada Kirde-India transiidikoridor suudmega Sittwe sadam Bengali lahes. Teine põhjus on see, et India ja Hiina suhted muutuvad üha kummalisemateks – retoorikas ollakse partnerid ja vaata et isegi sõbrad, kuid manööverdustes selged vaenlased (Ma Dingsheng on sellele enda blogis korra ka osutanud). Hiina meedias tuuakse ikka ja jälle välja toda Yunnani õppust – et läksid ju suhted paremaks. Kahe riigi militaarüksused tegid koostööd ning kus see hea tahe nüüd on? Tuleb veel palju huvitavaid arenguid.

Jaanuaris tegin sissekande „Värviline revolutsioon“, kus käisin välja kuvandi punasest revolutsioonist Nepaalis. Nepaalis olid aprillis tulemas valimised ning juba jaanuaris ütlesin ära, et maoistid on seda võitmas. Kui võit oli käes, peeti seda ootamatuks. Ka Marianne Mikko kirjutas hiljuti enda blogis, et see oli ootamatu. Minu jaoks mitte ning juba jaanuaris oli kaunis selge, kes valimised võidab. Kuidas? Tuleb lugeda õigeid allikaid ja natuke analüüsida.

Veebruaris tuli teemaks Myanmar ning tõin välja, et Myanmari hunta taga ei seisa mitte ainult Hiina, vaid nii India kui kogu Kagu-Aasia. Ja see kehtib endiselt. Tänu kellele toiduabi Myanmari pärast Nargise tragöödiat üldse jõudma hakkas? Tai peaminister Samaki tegevusele. India ja Myanmari suhted jätkavad tihenemist ning kuna Bangladesh ja Myanmar on hakanud tülitsema gaasimaardlate pärast Bengali lahes, siis on oodata, et India asub Myanmari kaitseks välja. Sest Bangladeshis pole Indial mingit lootust toetust saada. Siit arenevad juba edasised mängud.

4.märtsil oli teemaks Tai valimised ning nimetasin Tai sõjaväe riigipööret mõttetuks, sest olid küll valimised, kuid riigi etteotsa said taaskord Thaksini toetajad. Nüüd teame juba väga hästi, et tollane riigipööre oli mõttetu, sest kemplemine käib senimaani ning opositsiooni meeleavaldused on sundinud seiskama isegi rahvusvahelisi lennujaamu. Või provotseerides piirikonflikti Kambodźaga. Preah Viheari teemale viitasin juba varem kui konflikt lahti läks. Kevadel kirjutasin, et sõjavägi ei ole nõus sekkuma valitsuskriisi, kuid nüüd sügisel räägivad mundris tegelased juba muud juttu. Ka sellele viitasin.

Märtsikuise Tiibeti-küsimuse juures olen sama meelt. Lisaks olen hulka materjali lugenud sellest, et mingit Shangri-La paradiisi Tiibetis Hiina Vabariigi ajal ei olnud olemas – erinevalt nagu Eestis kaldutakse arvama.

Aprillis oli terve rida sissekandeid sellest, et tänu Eesti ajaloole, ei oska me kommunistlikus riigis eraldada terasid sõkaldest. Kirjutasin, et Hiina rahvuslus ei pärine kommunismist, kuigi seda ei taheta uskuda. Enamuse jaoks on Hiina kommunistlik ning me peamegi seda riiki NLga üks-üheselt võtma. Mina ütlen, et ei pea ning viimase poolaasta jooksul olen lugenud korduvalt Hiina vaatlejate seisukohti, kus öeldakse üsna selgelt, et Hiina ja NL vahele ei saa paralleeli tõmmata. Ma ütleks pigem niipidi, et Eesti ajalugu takistab meil tegemast normaalset välispoliitikat.

Aprillis oli veel teemaks „Aasia tõuseb, Lääs blokib“. Sissekanne sattus aega, mil ajaveeb oli täis Tiibeti-teemalisi sissekandeid ning tõenäoliselt jäi nii mõnelegi lugejale mulje, et küll ma ootan, millal see Aasia Läänele ära teeb. Sildistamiste kultuuris see võiski nii tunduda (aga see polnud mu mõte – olen ikka Euroopa fänn), kuid nüüd nö rahuajal teab pea iga tõsisem välispoliitika vaatleja, et jõukeskused lükkuvad Aasia suunas. Ma olen seda juttu korduvalt eestlastele rääkinud – ka päris kõrgel tasandil – ning mind vaadatakse nagu lolli. Nüüd, kui tõsised vaatlejad on ka sellest aru saanud, tõdetakse, et jaa, tõepoolest karm värk. Ütlen siis veelkord enda nägemuse – Kaug-Ida saab maailma üheks jõukeskuseks. Mis seda takistab? Põhja-Korea ja Taivani küsimus. Nii Hiinal kui USAl on kumbagi neist vaja. Ja pole vast enam eriline saladus, et USA pöörab üha enam tähelepanu Vaiksele ookeanile. Reaktsioonid Hiina meedias on ka vastavalt aktiivsemad.

Juunis oli Bangkokis D-Day. Samaki vasturünnaku ennustasin läbikukkunuks ning nüüd teame, et Samak pole enam Tai peaminister.

Kaśmiiri protestid ja Eesti meedia on endiselt aktuaalne. Eesti meedia pole kordagi pööranud tähelepanu Kaśmiiri moslemite soovidele ega koti suurt, mida Ladakhi budistid arvavad India koosseisus olemisest.

Sügise teemad jätan praegu välja, sest arengud on liiga noored.

Nii et esimesed sammud Aasia arengute vaatlemisel on läinud üsna õnnestunult. See innustab veelgi enam jätkama lugemist, keelte õppimist, Aasia sõpradega suhtlemist ning mis parata, kui tulevad head päevad, tahaks veel mõnes Aasia riigis elada ja keelt õppida. KUI tulevad head päevad.

Jälle Iraani ründamisest

2008-11-14T21:13:00.004+02:00

Väike paus on blogisse tekkinud ning esmalt mõtlesin, et ehk ootaks kuni Eestini ära (jõuludel olen tagasi Eestis) ning täiendaks ennast uute impulssidega Eesti ruumist. Kuid sellesse minekuks ei peagi tänapäeval just Eestisse minema, vaid internet teeb ruumivahetuse kaunis hõlpsaks.

Vaatasin järjekordselt Rannamäe juhitud saadet „Vabariigi kodanikud“, milles seekord räägiti USA presidendivalimistest. Valimistest kui niisugustest ei kavatsegi rääkida, sest seda mulli on ikka reoveena kõvasti tulnud igast kanalist. Õigemini ei näinud erilist vaevagi Eesti kanalite jälgimisega, sest peale valimiste ei räägitud mitte millestki muust. Jah, oli Tiikmaa Välisilma saade Moldovast, kuid see oli ilus erand.

Millest aga tahaksin rääkida, on 31.oktoobril eetris olnud saatekülalistest, kelledest ainult ühe – Maria Mälksoo – presidendieelistus enne saadet oli mulle teadmata. Ülejäänud kolme – Martin Helme, Mihkel Raua ning Jüri Estami eelistust on üsna lihtne aimata. Mis mind aga tõsiselt üllatama pani, oli Martin Helme totaalne paremäärmuslikkus kogu saate jooksul. Jüri Estam oli tasakaalukas ning rääkis üldises plaanis kaunis adekvaatset juttu, kuid Helme murdumist (ei, see pole kompliment) ei näinud ma kordagi.

Mis Helme jutust kõlama jäi? Et USA on maailmas olnud liiga pehme. Mida see Helme arvates tähendab? Ei alustataud sõda Iraani ja ka ehk Põhja-Korea vastu ning võibolla loetleks ta veel neid riike, kelle kallale oleks vaja kippuda. Mind pani tõsiselt imestama seisukoht, et Iraani tuleb rünnata. See on jälle see koht, kus ma küsiksin, et kust tuleb inimestel selline energia vihkamiseks?

Iraanist on Eesti meedias kaunis kallutatud pilt loodud ning blogimaailmas ja nüüd ka paremäärmuslike tegelaste hulgast kerkib üsna tihti esile nende ideede edasikandjaid. Ja levitajaid. Ahmadinejad on probleem, sellele ei vaidle üldse vastu ning riigiaparatuuri juhib vaimulikkond. Jah, see on soodus pind konfliktide tekkimiseks Lääne vaadetega. Kuid ühte võin ma 100% kindlusega öelda – Iraanis on Lähis-Ida kõige arenenum ühiskond ükskõik mis tasandil. Ma ei julge öelda, et ta kõige vabam on – Liibanon rebiks vast ettepoole, kuid näiteks naiste õigused on Iraanis Lähs-Ida riikidest kõige enamu tagatud.

Võtame veel näiteks tolle Khomeini Islamirevolutsiooni. Eestis arvatakse reeglina, et selle korraldamise taga olid just islamiäärmuslased, muud fanaatikud ja kes kõik veel. See on vaid pool tõde. Islamirevolutsiooni toetasid ka läänestunud iraanlased, kes tulid Euroopast ja USAst tagasi oma kodumaale (Khomeini velayet-e faqih süsteemgi sai Euroopas olles valmis vermitud). Miks? Sest Islamirevolutsioon oli natsionalismi tõus, sai väljendada pärslaseks olemist ning Iraanis levisid vaated, et islamist tuleb hoopis lahti öelda ning pöörduda tagasi zoroastrismi juurde. Araablaste ja pärslaste vahele tõmmati väga selge eraldusjoon. Lääne kogemusega iraanlased toetasid kogu toda kampaaniat ning see oli populaarne liikumine. Rõhutan – OLI. Hiljem algasid tapmised, tagakiusamised ja ülikoolide sulgemised ning paljud pettusid kogu ettevõtmises ja pagesid taaskord välismaale.

AGA...

L’état du monde: annuaire économique géopolitique mondial 2003 aasta väljaandes (Rahvusraamatukogus olemas) on 2002.aastal iraanlaste seas tehtud uuring, milles küsitakse, kas Iraan peaks parandama suhteid USAga. 2/3 arvab, et peaks. Olen veel mitmeid Lääne tehtud dokumentaalfilme näinud, kus küsitletakse iraanlasi USA teemal ning enamusele neile meeldib USA. Seda võin kinnitada ka enda Iraani sõprade hulgast. Iraani ühiskond on väga elujõuline ning Lähis-Idas kindlasti kõige arenenum, fleksibiilsem ja sallivam. Kus Lähis-Ida riigis esineb mingisugunegi opositsioon? Peale Liibanoni mitte üheski. Iraanis on aga nimed nagu Aghajari, Soroush, Kadivar ja Montazeri. Lisaks poliitiline opositsioon, rahvaopsitsioon, keskklassiopositsioon jne. Iraani ainuke probleem on valitsus. Kas siis sellepärast sõda? Sügavalt kahtlen selles.

Natsionalism on Iraanis kaunis sügaval olemas. Ka eelpool nimetatud dissidendid tsiteerivad Koraani ja seisavad islami põhimõtete eest. Kas me peame sõdima siis natsionalismi vastu? Selle vastu, mida Eestis nii kiivalt üritatakse hinges hoida? Sõdijad on justnimelt need, kes kutsuvad üles eestluse taastamisele. Ehk siis täpselt samasugused inimesed nagu Iraani eesotsas. Ainult, et meie jaoks on ehitatud üles Iraani kolli kuvand.

Või näiteks Hiina. Hiinlaste rahvuslus esitab maailmale palju suurema väljakutse kui Kommunistlik Partei. Pidage seda meeles. Eesti parempoolsed (kõiki ei saa veel äärmuslasteks nimetada) tapavad tegelasi, kes kannavad tegelikult samu väärtusi, kuid erinevates riikides. Natsionalistid töötavad riikide huvides, kuid riikidel on erinevad huvid. Nii et kui maailmas oleksid igas riigis natsionalistidest liidrid, tapeldakse pidevalt üksteisega. Lahendus? Diplomaatia. Koduriigis on natsionalism õilis, kuid mitte rahvusvahelistes suhetes.

Kuidas sündis Afganistani terrorist?

2008-10-26T14:52:00.007+02:00

Paar sissekannet tagasi riivasin läbi paljude eestlaste prisma (tuginedes kommentaaridele meedias) korra ka islami teemat. Läheks siit edasi ja esitaksin läbi Norra Dagbladeti ajalehe ühe küsimuse. Sissekande lõpus.

Nimelt 23.oktoobril avaldati Dagbladetis artikkel äsja ilmunud Norra ajakirjanik Fredrik Græsviku sulest ilmunud raamatust „Skuddene på Serena hotell“ („Tulistamine Serena hotellis“), kus ajakirjanik uurib 14.jaanurail 2008 Kabulis toimunud terrorirünnakus osalenud ühe tulistaja Muhammed Ramadani tegude motiive. Muhammed on ise hotelli turvakaameraga ülesvõetud fotol raamatu esikaanel.

14.jaanuari õhtul tungisid neli afgaani Serena hotelli ning lasksid õhku või maha 6 inimest, nende seas Dagbladeti ajakirjanik Carsten Thomasseni. Samal ajal viibis hotellis Norra välisminister Jonas Gahr Støre ning Græsvik ise. Græsvik pühendabki oma värskelt ilmavalgust näinud raamatu hukkunud ajakirjanikule, inimesele, keda ta ise päästa üritas.

Üks rünnakus osalenutest – Muhammed Ramadan – suutis põgeneda ning ta saadi hiljem kätte Pakistanis, kus ta vahistati ning viidi Kabuli vanglasse, kus ta ootab tänaseni mitmete edasikaebamistega oma surmanuhtlust. Græsvik käis ise Muhammediga vanglas kohtumas ning hiljem sõitis Pakistani põgenikelaagrisse Ramadani tausta kohta rohkem infot koguma.

Græsvikul on ikka erakordne julgus – minna vanglasse kohtuma enda tapjaga ning hiljem sõita Pakistani põgenikelaagrisse enda tapja tausta uurima, teades ise, et ta kuulub uskmatute (norra k. vantro) hulka ning võidaks ükskõik, kus maha koksatud saada. Aga ta läheb, sest Græsvikku tõepoolest huvitab, miks inimene pani toime sellise kuriteo. Ta ei rahuldu vastusega – hull terrorist. Ja tal on õigus.

Dagbladeti artiklis on kirjutatud Muhammedi teo põhjused. Muhammed kasvas üles lihtsuses ja vaesuses Pakistani põgenikelaagris, kuid ta oli hea töötegija ning seltsiv inimene. Pärast Afganistani Paktika provintsis asuvasse Yusufkhelisse tagasiminekut, ööbis ta enda onu maja aias ning sõbrunes üha enam endavanuse onupojaga. Ühel ööl aga ärkas Muhammed üles võimsa plahvatuse peale. Kõrvalmaja oli tabanud koalitsioonivägede pommirünnak, milles hukkus teiste seas ka Muhammedi onupoeg.

Pärast onupoja surma muutus Muhammedi iseloom kardinaalselt, kinnisemaks ning tõsisemaks. Hiljem läks ta tagasi Pakistani, kus sai terrorismialase väljaõppe ning 14.jaanuaril sooritas rünnaku Kabulis asuvale Serena hotellile, tappes 6 ja vigastades veel 6 inimest.

Dagbladeti artiklis on kõik pikemalt ja põhjalikumalt koos nimede ja Pentagoni allikaga kirja pandud. Artiklit tõlkima ei hakka, sest põhiline mõte sai edasi antud.

Küsimus oleks siis, et kui palju me Eestis ikkagi esitame küsimuse, kuidas sünnivad terroristid? Reeglina keegi ei küsi seda ja kui küsitakse, siis mingi opositsiooni eesmärgil, kritiseerida Afganistani enda poliitilise plaani nimel. Siirast huvist küsime me väga harva (Usun, et Õnne Pärl enda blogis oli siiras), kust tulevad terroristid? Loomulikult on põhjuseid rohkem kui kümme, kuid Muhammedi näide tõestab suurepäraselt, et süütute tsiviilisikute hukkumine Afganistanis või kasvõi Iraagis sünnitab terroriste juurde. Vähesed aga osutavad sellele. Õigemini keegi ei võta sellist ila ja vingumist kuulda. Norra ajakirjanik Fredrik Græsvik aga esitab endale selle küsimuse ning selgub, et motiiv oli liigagi proosalik – kättemaks onupoja eest.

Hiina vaesusest ja kokkukukkumisest Aasmäest inspireerituna

2008-10-23T20:26:00.003+03:00

Raadioentsüklopeediast saab kuulata Hardo Aasmäe lühiülevaadet Hiina laienemisest ning kummalisel kombel on see täiesti vastuolus Märt Läänemetsa jutuga. Esimene väidab, et Hiina arenes tänapäevastesse piiridesse peamiselt rahumeelsel teel. Tsitaat: „Kui Hiina on laienenud, siis on ta laienenud mitte vallutuste tagajärjel, vaid pigem vallutajate järel, sest kui teadupärast on Hiina keisriks olnud ka Tśingis Khaan. Ja kui Tśingis Khaan sai Hiina keisriks, siis ta ju ühendas Hiinaga teatud mõttes ju ka oma valdused või mongoli alad, mitte hiinlased ei läinud mongoleid vallutama. Samasugune lugu on ju olnud ka Tiibetiga, sest justnimelt Tiibeti õpetlased ja tiibetlased on olnud Hiina võimu juures. Ja kui võimukandja on tulnud ääremaalt, siis on täiesti selge, et ta ei jäta seda iseseisvaks, vaid toob selle valdustena kaasa. Samasugune lugu on ka mandźudega.“

Märt Läänemets väidab aga, et Hiina on laienenud vallutuste tagajärjel täpselt samamoodi nagu Vene Impeerium. (Kohe pannakse Venemaa nimi külge, et jutt lihtsurelikule ikka kohale jõuaks). Märt Läänemetsal on ka teatud mõttes muidugi õigus, sest algselt piirnes Hiina ju ainult Kollase jõe alamjooksu aladega. Selliselt lähenedes võib aga jõuda ükskõik mis riigi vallutusjuttude juurde.

Huvitav oleks nüüd küsida, et kes räägib õigust? Märt Läänemets on rääkinud pidevalt Hiina kokkukukkumisest ja mõnikord tundub, et lugupeetud sinoloog seda ka ootab. Seega sobib vallutusjutt suurepäraselt tema repertuaari, sest mõte on, et hiinlased elavad teiste aladel. Aga Hardo Aasmäe? Mis tema mõte võiks olla. Ma pole tähele pannud, et ta oleks punane ega ole tähele pannud, et ta suhtleks Hiina vabamõtlejatega. Ehk siis mina kuulaksin pigem Hardo Aasmäe juttu, sest seal on tasakaal.

Lugesin taustapõhjaks Diplomaatiast ühte Aasmäe artiklit, kus ta rääkis kriisidest ning Hiina teema oli ka sisse toodud. Aasmäe ei ole Hiina fänn (kuid see ei tähenda, et ta ei võiks rääkida isemõtleja juttu) ning ka tolles Diplomaatia artiklis kirjutab Aasmäe, et Hiinat ootab tõenäoliselt ees kriis, mis võib viia riigi kokkukukkumiseni.

HIINA VAESUSEST

Enne, kui põneva kokkukukumise jutuga edasi lähen, siis oponeeriks natuke Aasmäele ka. Nimelt toob ta mitmes enda kirjutises välja, et Hiinas saab majanduslikku vabadust nautida vaid heal juhul 300 miljonit elanikku. See oleks õige väide vaid poolikul analüüsil. Nimelt rikas on ainult üks Hiina pool. Sellega olen nõus. Kuid areneb ikka terve Hiina – selles pole kahtlust. Peking ja Shanghai kuskil 10-15% (Hiina statistikaameti numbrid) ning Lääne-Hiina (mitte geograafilises mõttes, vaid Hiinas öeldakse xibu da kaifang (Lääne suur avanemine), mille all mõeldakse nii Lõuna-, Kesk- kui Lääne-Hiinat) 8-12%. Lõhe suureneb, kuid areng toimub ka Lääne-Hiinas. Selles pole kahtlust.

Näiteks sattusin kuu aja eest vaatama Travel Channeli 10 aastatagust saadet Lõuna-Hiinast. Marsruudi sees oli kuulus backpackerite linn Guilin. Travel Channeli saates polnud teedel autosid ning bussid olid korralikud loksud. Minge aga tänapäeval Guilini ja te näete hoopis muud pilti. Tõsi, vaene on piirkond ikka, kuid areng on silmnähtav.

Või näiteks lugesin hiljuti Briti konsul C.W.Campbelli raamatut tema 1902.aAstal toimunud reisist Mongooliasse. Campbell kirjutab, et isegi Pekingi lähedal olid külades elavad lapsed paljalt tänaval. Ehk siis Pekingi lähedalgi polnud lastel riideid. Tänapäeval on terves Hiinas inimestel riided seljas. Tõsi, leidub ikka tõsiselt roppvaeseid piirkondi, kuid esimene etapp – riided, elamine ja toit – on neil olemas. 100 aastat tagasi seda kõigil ei olnud. Tänapäeval on aga pea pooltel hiinlastel mobiilid.

Nõustun sellega, et Shanghaid saab pidada klantspildiks, kuid ei nõustu sellega, et Hiina ei arene tervikuna. Areng on igal pool. Selleks ei pea isegi mitte statistikat vaatama, vaid piisab Hiinas elamisest ja hiinlastega suhtlemisest.

KOKKUKUKKUMISJUTUD

Üldiselt põhinevad sellised kokkukukkumisjutud empiirilisel kogemusel, et kõik kommunistlikud riigid kukuvad kokku. NL kukkus kokku 1991. Hiina oli selle äärel, sest terve 80.-ndate jooksul oli Hiinat tabanud teatud avanemise laine ning noored hakkasid nõudma suuremaid vabadusi. See lõppes 1989.aasta Tiananmeni veresaunaga. Hiina Rahvavabariik jäi. Nüüd räägitakse, et kukub kokku olümpimängude pärast või kui mitte selle, siis kapialismi tõttu kindlasti. Et igal juhul kukub kokku.

Kommunistlik süsteem võib kokku kukkuda. Seda ma usun. Kuid mis minu arvates kindlasti kokku ei kuku, on Hiina riik. Hiina Rahvavabariigil on olemas see võimalus, kuid mitte Hiinal. Ja ma olen täiesti veendunud, et see uus Hiina on täpselt samasugune jõuline riik nagu tänapäeva Hiina Rahvavabariik. Uus Hiina võib tuua mingis mõttes demokraatia – kuigi ma selles esialgu kergelt kahtlen – kuid isepäiseks jääb Hiina alatiseks. Selles ma ei kahtle. Lihtsalt hiinlaste psüühe on selline. Kui Hiinast tuleks konfutsianistlik riik, siis unustage ära, et seal on mongolid, tiibetlased ja uiguurid vabad. Ei ole. Ainult väga nõrga keskvõimuga Hiina puhul saaavd nood piirkonnad iseseisvaks. Nõrk keskvõim püsib aga Hiinas ajutiselt. Aga hiinlaste psüühe ei laseks neil iseseisvuda. Nagu ma olen öelnud, siis isegi, kui Taipei valitseks tervet Hiinat, ei oleks vähemused iseseisvunud.

Lugesin äsja soetatud raamatust pealkirjaga „China rising“ huvitavaid mõtteid. Georgia ülikooli professor Fei-Ling Wang (ei leidnud viiteid, et tegemist oleks punase autoriga – seda peab ju alati toonitama, sest teisitiarvajatele pannakse Eestis kohe „punane“ silt külge) kirjutab, et Hiina demokraatlikuks muutumisel valitseb riigis tugev natsionalism ning välispoliitilised ambitsioonid on märksa võimsamad kui praegu. Ehk siis põhimõtteliselt see sama, mida ma kirjutasin juba kevadel – lugemata ühegi professori raamatut. Küsimus on Hiina psüühes ning mitte kommunismis, demokraatias või milles iganes.

Näiteks Lõuna-Korea. Või Tai. Olen mõlemas riigis käinud ja lugenud nende ajalugu ja suhelnud kohalikega – korealastega eriti palju. Lõuna-Korea on ju demokraatlik riik. Nõus, eks. Taid üldiselt peeti ka – vähemalt parim variant Kagu-Aasias. Mõlemas riigis valitses pikka aega karm totalitaristlik süsteem. Gwangju veresaun Lõuna-Koreas on selle parimaks näiteks. Ja ka Tais oli veresaunu – isegi mitu, kuid väiksemate ohvritearvuga kui Gwangju. 90.-ndate alguses aga kaks riiki reformisid enda süsteemi ning said vabamateks – võiks öelda, et demokraatlikeks riikideks.

Aga kuidas on seal lood rahvuslusega? Ma arvan, et on raske leida natsionalistlikumat rahvast kui lõunakorealased. Minge käige nende iseseisvusmuuseumis. Te saate raudselt propaganda üledoosi. Lihtsalt puhtalt kõndimise peale läheks kogu kompleksi läbimisel tunda aega. Ja erinevad saalid videote, ajalehe artiklite ja jumal teab mille kõigega. Või milline rahvusluse laine vallandus juulis, Dokdo saarte tüli pärast Jaapaniga. Lehed kirjutasid, et saartele (peaaegu elamiskõlbmatud kaljused saared) tuleb valitsuse rahastamisel viia püsielanikud ning ehitada hotellid ja lõunakorealasi sinna puhkama vedama hakata. Natsionalismi laine oli nii totaalne, et ma tõesti küsisin endalt, kas ma loen Korea Heraldi või China Daily ajalehte.

Või samamoodi Tai. Eesti lugejani jõudis paar artiklit Preah Viheari templi tülist Tai ja Kambodźa vahel. Sai ka ise päris selle lähedal käidud ning seega on teema mulle üsna lähedane. Põhimõtteliselt oli nii, et Samaki valitus (tänaseks on Samak tagasi astunud ning mida ma ka ette ennustasin) sai Kambodźaga kokkuleppele, et Preah Vihear läheb Phnom Penhi alluvusse. Diil tehtud, Preah Vihear UNESCO nimistus ning kõik nagu korras. Aga ei. Tais tõstavad mässu demokraadid (partei nimi), keda toetavad just Bangkoki keskklass ja haritumad inimesed, ning nõuavad Preah Viheari tagasisaamist. Viimaks lähevad protesteerijad ise Preah Viheari lähedusse kohale ning avaldavad kamdodźalaste vastu meelt. Lõpuks sekkus sõjavägi, oli väike konflikt ning tundus, et asi leebus. Aga jälle ei. Nüüd hiljuti toimus kohe tõsisem kokkupõrge Kambodźa ja Tai vägede vahel, milles esimese kaks sõdurit lausa hukkus. Tüli põhjuseks on tailaste rahvuslus. Mis siis, et rahvusvaheline kohus on Preah Viheari Kamdodźale lubanud.

Hetkel loen raamatut „Thailand: the worldly kingdom“ ning selles on väga hästi lahti kirjutatud, kuidas Tai riik loodi. Üha enam hakati alasid keskvalitsuse võimu alla tooma, vähemustele õigusi ei antud, levitati ühtset kirjakeelt ja kombeid ning lõpuks sündiski tänapäevane Tai. See oleks lühike ja jäme kokkuvõte. Aga sugugi mitte vale.

Nii et Tai ja Lõuna-Korea näidete puhul usun ma tõsimeeli, et demokraatlik Hiina oleks isegi ambitsioonikam ja põikpäisem kui kommunistlik Hiina. Nagu ka kevadel juba viitasin, siis 1989.aastal käisid Hiina noored Tiananmenil kõige muu kõrval laulmas ka Hiina hümni. Ja suheldes tänapäeva Hiina noortega, siis kogeb ise, et nad on läbi ja lõhki natsionalistid. Kritiseerivad kommunistlikku valitsust, kuid veel enam välismaa sekkumist Hiina asjadesse. Ja paljud nõuavad valitsuselt märksa jõulisemat vastuseisu Läänele.

Ehk siis meile meeldib öelda ja unistada, et Hiina riik kukub kokku. Aga me ei esita küsimust, et mis siis edasi saab. Millegi pärast valitseb arvamus, et vähemused saavad iseseisvaks, hiinlased näevad vabadust ning maailma saabub rahu. Mitte midagi sellist ei juhtu Hiina Rahvavabriigi kokkukukkumisega.

Henry Paulson Hiina integreerimisest

2008-10-16T22:13:00.001+03:00

Viimases Foreign Affairs ajakirjas ilmus Hiina teemal päris huvitav artikkel AÜR rahandusminister Henry Paulsonilt. Läbilõikes räägib ta täpselt samadest teemadest nagu paar postitust tagasi viidatud Wu Nianlu Fenghuang Weishi saates. Point on selles, et jutt võib küll hetkel sama olla, kuid rääkijate eesmärgid on erinevad.

Wu Nianlu räägib samadest reformide vajadustest nagu Paulson, kuid Wu tahab selles kõiges jätta liidriroll Pekingi kätte ning läbi tugeva Hiina sundida muutma globaalset süsteemi. Paulson aga tahab integreerida Hiinat maailma süsteemi sellepärast, et Hiinat ohjes hoida ning sundida Hiinat vastutustundlikumalt käituma – lääne reeglite järgi.

Ehk siis kaks inimest räägivad peaaegu identset juttu, kuid nende motiivid on kaunis erinevad.

Üldiselt on see hea lugemine, sest artiklis on välja toodud kõik tänapäeva küsimused nii Hiinas endas kui suhetes välisriikidega – eeskätt siis AÜRga. Usun, et päris paljud Eesti välispoliitikaga seotud inimesed saaksid siit artiklist palju kõrvataha panna (vaatamata, et neid teemasid on leierdatud juba kordi ja kordi). Siin on kõige aktuaalsemad teemad ning positsioonidelt kaunis ameerikalikud ning Islandi väljakule selged ja arusaadavad.

Artikli avaldamise eesmärk aga polnud minu arvates mitte näidata, et kuivõrd hästi me Hiina integreerimisega hakkama saame, vaid teha lobi AÜR välispoliitika seisukohtadele. Paulson on ju Hiina teemat väga tõsiselt võtnud ning korduvalt ise Hiinasse kohale sõitnud (nagu ta ka artiklis mainib).

Probleem on ju selles, et kui Hiina hakkaks matšeetedega džunglisse rada raiuma – nagu seda tegi lääs omal ajal – siis areneks globaalne süsteem kaunis konfrontatiivselt ning seda lääs ei soovi. Soft Power on võtmesõna. Paulson loodab, et järgmine president seda liini Hiina suunal ka jätkab.

Hiina vaatleja: venelase DNA on sekkumine naaberriikide siseasjadesse

2008-10-11T00:09:00.004+03:00

干涉邻国内政正是老毛子的DNA。Ikka uskumatu, mida perestroika Hiinas esile toob. Ma Dingsheng kirjutab enda blogis, et "naaberriikide sisepoliitikasse sekkumine on sovjetiinimese DNA". Sõna "sovjetiinimene" tõlkisin sellepärast, et 老毛子 (laomaozi) tähendab hiina keeles otsetõlkes küll vana bandiit, kuid hiinlased nimetavad laomaozideks NL aja inimesi, ehk siis põhimõtteliselt tol ajal ka eestlasi. Eelkõige peeti silmas siiski venelasi ning just tänapäeval on sel sõnal selline tähendus. Lause mõte niisiis on, et "naaberriikide sisepoliitikasse sekkumine on venelaste DNA". Sissekandes kirjutab Ma Dingsheng veel muid NL-Maohiina probleeme, aga need olen juba korra ühes postituses välja toonud ning enam pole sel mõtet.

Taivani relvatehing USAga on provokatsioon

2008-10-09T01:09:00.000+03:00

Bushi valitsus tegi 3.oktoobril teatavaks kava, mille kohaselt plaanib USA müüa Taivanile 6 miljardi USD eest relvastust – nende seas Apache helikoptereid, Patriot III raketirtõrje rakette jt. Pekingi reaktsioon on iseenesestmõistetavalt hukkamõistev, sest peab ju Zhongnanhai enda kõige suuremaks julgeolekuohuks Taivani kriisi.

Minu meelest aga ei tohiks Peking alluda USA provokatsioonile ning jätkama kallastevaheliste (liangan) suhete tihendamist. Pärast Chen Suibiani lüüasaamist viimastel presidendivalimistel on Taipei ja Pekingi suhted tihenenud ning minu meelest peaks relvamüügile vaatamata ka sellel liinil jätkama. Sest kui suhteid ei suudeta lähendada Ma Yingjiu presidenditooli ajal, siis on üsna küsitav, kas liangan kõnelustest tulevikus üldse asja saaks. Seega, tehku nad oma relvatehingud ära, kuid suhete tihenemine jätkugu. Sest vaevalt, et Pekingis nii naiivsed oldi ja arvati, et Ma Yingjiu võiduga ongi Taivan mandriga inkorporeeritud.

Kiiret edu Taivani küsimus ei ole ning ka siin võiks Peking näidata üles vastutustundlikku käitumist, sest kuigi retoorika kohaselt on tegemist siseküsimusega, siis tegelikult teatakse ju väga hästi, et probleem on vägagi rahvusvaheline. USA relvamüük on osalt provokatsioon, näitamaks, et seda kanti pole unustatud.

LISA:
http://www.iht.com/articles/2008/10/03/asia/04arms.php
http://itv.ifeng.com/vip/play.aspx?id=08fca6ba-ccfe-45cd-9624-18a94dfb65e0&type=1

Viidatud saate vaatajatest 57% leidsid, et relvatehing kahjustab Taipei-Pekingi suhteid ja 43% leidsid, et ei kahusta. Pidage meeles, et tegemist on mandri-Hiina vaatajatega. Mu meelest hea tulemus.

Kas Hiina muudab või kaitseb Põhja-Koread?

2008-10-06T23:10:00.005+03:00

Midagi huvitavat ka natuke. Fööniksi uudiste telekanalis (see sama Fenghuang Weishi, millele olen siin eelenvalt viidanud ja mis kombib pidevalt Zhongnanhai poliitilist närvi) oli „Poliitika debatifoorumi“ (vabas tõlkes) saates arutlus Põhja-Korea teemal – pealkirjaga „Kas Põhja-Korea võib kaotada kontrolli“. Saates on kolm külalist, kes siis koos saatejuhiga arutlevad igasugustel teemadel – ning mitte nagu Hiina Kesktelevisioonis kramplike nägudega, vaid kohe tõsiselt debateerivalt üksteist ründavad. Kohati ei saagi aru, kas see on ikka Hiina või mis riik.

Põhiline teema oli muidugi kas Hiina peaks saatma enda rahutagamisväed Põhja-Koreasse, kui Kim Yong Il peaks manala teele minema ning riigis algab võimutvõitlus ja kodusõda. Väga intrigeeriv küsimus, mida on läänes korduvalt tõstatatud ning leidub vaatlejaid (Asia Times artiklites), kes kaljukindlalt usuvad, et Hiina enda väed ka Yalu jõest lõunasse viiks. Pekingis muidugi lükatakse see väide tagasi.

Kas mindaks või mitte – usun, et keegi ei oska sellele vastata („jah“ või „ei“ vastus on pigem ehku ja õnne peale tehtud panus). Hiinas kõigepealt vaadataks, mida miski osapool ette võtab ning mis jõujooned Põhja-Koreas kujunevad. Mis seal salata, Hiinale on Põhja-Koread hetkel vaja. Pelgalt destabiliseeriva poliitilise jõuna Kaug-Idas, hoidmaks Lõuna-Koread, Jaapanit ja USAd pidevas valmisolekupositsioonis. Selline vinduv vastasseis on kasulik Taivani küsimuse poliitiliste jõudude tasakaalustamiseks.

Kuid see ei saa kesta igavesti. Kui Lõuna-Korea püsib jätkuvalt kergel anti-Jaapani kursil (juulis Lõuna-Koreas käies tuli Jaapani-vastast propagandat Dokdo saarte küsimuses uksest ja aknast ning propaganda sisu poolest ei saanud enam aru, kas ma olen Hiinas või Lõuna-Koreas), lõunakorealaste seas levib jätkuvalt ameerikavastased meeleolud ning Roh Moo-hyuni-meelsed jõud saavad taas võimule, siis sellisel platvormil loodud ühendatud Korea riik on Hiinale meeltmööda. Kui ei, siis sobib Põhja-Korea kont suurepäraselt USAle, Jaapanile ja Lee Myung-bakile koos tema konservatiividest pooldajatele riigi ida- ja kaguosas.

Mida aga oli saatest huvitav teada saada? Esiteks vast kõige intrigeerivam oli see, et ühe saates olnud professori arvates oleks Hiina huvides ühendatud kapitalistlik ja turumajandusel põhinev Korea riik (minu ideaal, kuid kas ka ideaalne Hiina jaoks, on esialgu küsitav). Siis oli küll hetk, kus ma küsisin, kas ma kuulan Hiina saadet või Ameerika Häält. Lääne meediaruumis olnu jaoks on see absurdne luuletus, kuid mina olen raudselt veendunud, et Hiinas leidub selliseid inimesi üsna paras jagu, kes tõsimeeli tahavad näha Lõuna-Korea stiilis ühendatud Koread. Aga et midagi sellist ütleb Hiina professor Hiina telekanalis (tõsi, Fenghuang Weishi on Hong Kongi, kuid mandri-Hiinas ka lubatud ja laialt kaabeltelevisioonina ligipääsetav), on rohkem kui sensatsiooniline. Olen korduvalt näinud Hiina Kesktelevisiooni saateid Põhja-Koreast ning ausalt öeldes ei saa sealt mitte midagi teada – ainult ehk seda, et mingi lääs tögab Kim Yong Illi. No kohe ei viitsi sellist jura vaadata.

Olen enda blogis varem viidanud (ei mäleta kus), et Hiina on Põhja-Koread õpetamas üleminekul plaanimajanduselt turumajandusele. Ja mingi edu on ka olemas – Põhja-Koreas saab kohalikul turul oma aiasaadusi müüa, välismaalastele on avatud mõned majanduse eritsoonid (lõunas peamiselt lõuna-korealastele ning põhjas hiinlastele) ning raha eest saab midagi isegi osta. Jah, kogu muu süsteem on pehmelt öeldes mäda, kuid eesmärk ei ole öelda, kus riik hetkel skaalal asub, vaid kust ta sinna jõudnud on. Põhja-Korea kokkukukkumisest on räägitud juba pea 20 aastat, kuid seni pole seda juhtunud ning nii palju kui lääne ideoloogid seda ka ei soovi, töötavad kõik Kaug-Ida riigid selle nimel, et sundida Põhja-Koread süsteemi muutma. Ja ma ei näe ühtegi ratsionaalset õigustust alternatiivsetele lähenemistele.

Saates tuli veel välja, et muutmaks Põhja-Korea kurssi, tuleb meil (hiinlastel) veelgi enam koolitada Põhja-Korea asjatundjaid. Ka huvitav punkt. Läänes on tekkinud arusaam, et hiinlased teavad päris hästi, mis seal riigis toimub. Tõsi, paremini kui keskmine eurooplane, kuid näiteks raamatupoes või isegi poliitika ajakirjades ei ole just palju hiinlaste enda tehtud analüüse Põhja-Korea teemal. Jah, leidub mingeid raamatuid, kuid koguselt jäävad need alla väga paljudele muudele teemadele ning korralikke in-depth analüüse pole nagu ka näha. Ehk siis, Hiina peaks olema valmis palju sügavamateks Põhja-Korea analüüsideks, sest sisering võib küll teada, mis Pyongyangis toimub, kuid pealekasvav põlvkond ei sõdinud USA hegemoonia vastu ning ka puhtalt ideoloogia pärast ei oma poolehoidu Pyongyangi suhtes. Hiina vanem generatsioon on kergelt tolereeriv Põhja-Korea suhtes, kuid noortel on kama, mis toimub kuskil mahajäänud riigis.

Rumal jutt? Mõelge veelkord. Sama professor ütleb saates otse välja, et senised Hiina asjatundjad on kas liiga pinnapealsed või kergelt kallutatud (mida kinnitavad ka Hiina Kesktelevisiooni saadetes käinud külaliste seisukohad). Hiina areng on toonud teatud majandusvabaduse ning olen veendunud, et üha enam levib see vabadus ka välispoliitika analüüsidesse. Miks? Sest Hiinal on vaja panna paika enda positsioon maailmas. Ja see nõuab kainemat analüüsi maailmas toimuva kohta. Selliseid hääli tuleb üha enam. Kuid muidugi mitte valitsuse ruuporlehtedes.

Saade ise oli ikka täielik maiuspala, sest ühel pool oli (tundus et) üsna hardcore Mao ajastu inimene, keda ei huvitanud rahvusvaheline seadus ega ÜRO, ning teisel pool kaks professorit, kes üritasid selgeks teha, et Hiina väed ei liigu kuhugi ilma rahvusvahelise koostöö ja raamistikuta. Kas see viimane pole mitte see vastutustundlikum käitumine, mida ma olen korduvalt proovinud Hiina puhul esile tuua?

Näiteks ütleb too austatud Mao-ajastu härra (lihtsalt lihtsustamise mõttes panin sildi külge, midagi tõsisemat see ei kätke endas), et on olemas kaks erinevat riiki – Põhja-Korea ja Lõuna-Korea ning Hiina läheks kaitsma Põhja-Koread. Vastu aga öeldakse, et miks Korea kaheks on jaotunud, on ajalooline kurb kogemus ning tegelikult on ta üks rahvus ja üks riik (paljud minu lõuna-korealastest tuttavad käivad Hiinas üle piiri Põhja-Koreas asuvat Paek-tu Sani vaatamas, sest see tähendab rahvuse ühtsust, kuigi hetkel on kaks riiki).

Olen ka korduvalt öelnud, et minu jaoks on Korea üks rahvus ja üks riik, mis on kahetsusväärsel kombel kaheks jaotunud. Kohutavate hukkunute ja tragöödiatega. Mao-ajastu härra aga ei jäta enda jonni ja ütleb, et ÜROs on kaks kohta – Põhja-Korea ja Lõuna-Korea. Andmata üldse järele, et tegelikult on see algselt üks riik ja rahvus. Seep see ideoloogide viga ongi – nad raiuvad ainult oma ja kogu lugu. Mis siis, et arengud on midagi muud.

Lisaks veel, et Mao-ajastu härrale vastu hakanud professor ütleb, et Korea lahutamine ei ole normaalne olukord. Minu arvates polegi ning mul on tõsiselt hea meel näha, et ka Hiinas leidub üha enam ratsionaalselt mõtlevaid inimesi.

Põhja-Korea vajab reforme, pole kahtlust, ning ühegi riigi huvides ei ole ebastabiilne Põhja-Korea. Samas, ma ei näe võimalust, et Hiina hetkel aktsepteeriks ühendatud Korea riigi teket, kui näiteks USA mõjuvõim Kaug-Idas ei vähene ning Taivani küsims on endiselt pinev ja aktuaalne. Usun, et piirkonnast peaks esmalt ära kaduma USA, sest ühendatud Korea ei sõlmiks liitu Jaapaniga Hiina vastu ning kui sellist liitu ei sünni, ei näe ma põhjust, miks Hiina takistab ühtse Korea teket. Sest on ju ka hiinlased väga kiivad oma kaupu läbi Najini sadama (erimajandustsoon) eksportima. Ning Lõuna-Korea raudtee ühendamine Hiina ja Venemaaga on nii hiinlaste kui korealaste huvides. Vähemalt nii räägitakse.

Videopilt hiinlaste kosmosekõnnist

2008-09-27T14:48:00.004+03:00

Nagu uudistest lugeda võis, siis nüüd on ka hiinlased teinud esimese kosmosekõnni. Ajalooliseks nimeks sai Zhai Zhigang, kes viibis avakosmoses umbes 15 minutit. Selleks kuupäevaks on 27.09.2008.

Videopilti saab vaadata Xinhua uudisteagentuuri lehelt.

Veel videopilti Shenzhou 7 kosmosesse lennutamisest.

Veel Hu Jintao 3-le taikonaudile tehtud telefonikõne , milles ta õnnitleb taikonaute terve Hiina poolt. Zhai Zhigang loeb vastused paberilt maha ning ütleb, et nendega on kõik korras ning Hu Jintao ja Hiina rahvas võivad maha rahuneda. Kõik läheb plaanikohaselt. Avakosmoses viibides tundsin end suurepäraselt (ka ette antud vastus) ning tunnen suure emamaa üle uhkust. Hu Jintao lisab siis, et kosmoseprogrammis on tehtud murranguline areng ning teie (3 taikonauti) olete sellele suure panuse andnud. Emamaa tänab teid!

Hiina esitab globaalsele süsteemile väljakutse

2008-09-25T22:26:00.011+03:00

Kuidas läheb Hiina edasi? Kuidas reformitakse enda riiki ning mis tee reformide elluviimisel võetakse? Ja kuidas see kõik mõjutab praegust globaalset süsteemi? Need on küsimused, mille üle vaevatakse pead akadeemilistes ja diplomaatilistes ringkondades üle kogu maailma ning vaevalt leidub inimene, kes julgeks kaljukindlalt deklareerida, et tema nägemus on õige.

Lääne vaatlejad on produtseerinud kõikvõimalikke dogmaatilisi seisukohti ühest äärmusest teise (Eesti avalikkuses domineerib Hiina negatiivse arengu stsenaarium, mille kohaselt riik muutub totalitataristlikumaks ja han-natsistlikuks), kuid üsna vähe on ikkagi teada, kuidas hiinlased ise tahavad edasi minna. Retoorikat koostööst, rahumeelsest arengust jne on meedia täis, kuid kas 1,3 miljardi elanikuga riik saab ikka nii rahulikult areneda? Muutmata tänast globaalset süsteemi? Talupoja mõistus ütleb, et raske uskuda.

Täidan seda tühimikku natuke ning tooksin välja ühe väga huvitava ja tegelikult ka väga selgesõnaliselt jõulise nägemuse Hiina tõenäolisest valikust tuleviku raja sillutamisel. Tunnistan ausalt, et ma polnud varem Hiina ajakirjades, lehtedes, televisioonis ega raamatutes kohanud nii jõulist ja väljakutsuvat seisukohta Hiina tulevikuvisioonist kui seda tegi Hiina väga kuulus finantsekspert Wu Nianlu juulikuises shijidajiangtan saates (ära toodud ka minu saadete nimekirjas).

Ütlen ette, et iga tõsisem vaatleja peaks siit üht-teist kõrva taha panema, sest ametlik Hiina retoorika on hoopis midagi muud kui allolev nägemus. Vaatame siis, mis härra Wul öelda on. Lisamärkusena veel nii palju, et tegemist on loenguga, mis peeti Pekingi ja Jiaotong Ülikooli tudengitele – ehk siis Pekingi prestiižeimate ülikooli võsukestele. Lisan Wu Nianlu seisukohtadele ka natuke laiemat taustapilti, et aidata jutt ja teod kuidagi kokku panna.

Üsna loengu alguses viib Wu jututeema kohe üleilmastumisele ning ütleb, et globaliseerumine on kahe otsaga mõõk – ühelt poolt toimib vabakaubandus ning räägitakse mõne Kolmanda Maailma riigi töökohtadest ja rikkustest, kuid teisalt on kogu selle süsteemi ohjad ikkagi Lääne käes ning nemad saavad tegelikult ka peamise tulu.

Siia lisan hiljuti korduvalt kuulnud Hiina majandusekspertide seisukoha, et „maailma tehaseks“ muutudes tekitatakse Hiinas küll töökohti (ning sellele on populistidel Läänes alati hea viidata), kuid see toimub nende looduse ekspluateerimise arvelt. Ja mitte ainult. Paljud välisfirmad, mis Hiinas tegutsevad, on lihttöölisteks võtnud küll hiinlased, kuid administreeriv ja juhtiv töö on suuresti välismaalaste käes. Välismaalastele meeldib Kolmandat Maailma ekspluateerida (Gandhi on öelnud, et see on moodne koloniseerimine) ning ka selle aasta 1.jaanuarist kehtima hakanud uue tööseaduse, mis raskendas töötaja lahtilaskmist, reguleeris efektiivsemalt tööpikkuse ja tasu ning lõi turvalisema tunde töötajale (ja hiinlased kinnitavad mulle, et tõepoolest on turvalisem tööl olla, sest aeg-ajalt võib isegi midagi vastu öelda, ilma et kardaks tööst ilma jääda) vastu olid kõige enam ikkagi välismaa gigandid ning mitte hiinlased.

Tegelikult on Hiina ikkagi kõige enam võitnud globaliseeruvast maailmast ning on üsna huvitav lugeda, kuidas nüüd tahetakse seda süsteemi muuta. See aga ei tähenda, et tahetakse olla globaliseeruva maailma vastu – ei, kaugel sellest –, vaid muuta selle toimemehhanisme. Ehk siis Hiina tahab ka administratiivset poolt enda kätte saada. Olgu see tehases, transpordifirmas, Maailma Pangas, globaalses naftasektoris, IMFs või kus iganes. Hiina tahab astuda „maailma tehase“ tasemest hierarhiliselt sammu kõrgemale. Selle peale võib muiata, kuid naerdud on ka Jaapani ja Lõuna-Korea tõusude üle.

Jätkan siin natuke Wu Nianlu radadelt möödaminemist ning mullitan üldist tausta, sest see pole ka vähem oluline. See puudutab ala, kus ma olen ise peapidi sees olnud ning üht-teist ka jagan – Pärli jõe suudme tootmise ümberkorraldamine.

HIINA SOOVIB VABANEDA „MAAILMA TEHASE“ MAINEST

Hiina on hakanud juba tegema esimesi samme enda „tehase“ maine muutmiseks ning esmajärjekorras on löögi alla sattunud just see piirkond, mis omal ajal Hiinasse rikkust tõi – Pärli jõe suue Lõuna-Hiinas.

Nimelt hakkasid pisut enam kui aasta eest ilmuma artiklid, et Guangzhou piirkonnas ja Shenzheni majanduspiirkonnas hakkab toimuma üsna totaalne tootmise ümberstruktureerimine. Shenzhenist tahetakse ära kaotada kõik odaval tööjõul baseeruvad ettevõtted ning muuta piirkond kõrgtehnoloogiliseks pargiks. Läbi maksude süsteemi tehakse odaval tööjõul baseeruvatele ning loodust reostavatele ettevõtetele Shenzhenis tegutsemine niivõrd ebameeldivaks, et nad tahes-tahtmata ise lahkuvad sealt. Ning väliskapitelile ja – firmadele kaotatakse ära soodustavad maksud – ehk siis piirkond kaotab üha enam enda kunagist funktsiooni. See ongi taotluslik.

Soodustust saavad veel nautida igasugu teenuseid (eeskätt finantsvahendust) pakkuvad ja kõrgtehnoloogiale orienteerunud firmad. Shenzhen peab muutuma Hong Kongi sõsarlinnaks – plaanitakse ka kahe linna metroosüsteemi ühendamist ning selle pikendamist Guangzhousse (190 km) välja. Ehk siis planeeritakse võimast kõrgtehnoloogilist ja finantsilist metropoli 30 miljoni eneseteadliku tarbijaga.

Lähme edasi. Guangzhou ümbruses on juba praegu hakatud lammutama taolisi odaval tööjõul baseeruvaid tehaseid. Kokku on neid kuni 10 000. ning töötajaid 2 miljoni kandis. Enim on löögi alla sattunud rõiva- ja jalatsitööstus, mille harus on tänaseks üle 1000 tehase enda tootmise lõpetanud ning suundunud mujale piirkonda. Päris paljud ka välismaale. Hiina on hakanud soodustama taoliste tehaste ümberkolimist vähem arenenud provintsidesse sisemaal. Kõrged maksud aga looduse reostamise kohta jäävad paika ning osalt seetõttu kolivad paljud tehased riikidesse nagu Vietnam, Bangladesh, Indoneesia, India, Filipiinid. Esimene on neist populaarseim, kuid kus peab silmitsi seisma tööliste streikidega – nähtus, mis Hiinas on olematu.

Pärli jõi delta tööstuspiirkond sai hoo sisse 80.-ndatel, mil pärast Deng Xiaopingi reforme hakkas peamiselt Hong Kongist, kuid osalt ka Taivanist sisse voolama tohutul hulgal investeeringuid. Tänaseks peavad nad aga enda tootmispõllu ümber koraldama ning lahkumine võib koos Hiinast pärit töölistega viia nii kaugele kui näiteks Mauritiuse saarele India ookeanis.

Olen ise Guangzhous elanud 5 kuud ning tegelenud just nimelt selliste firmadega. Mäletan veel liigagi selgelt, kuidas veel 2007.aasta kevadel oli Guangzhoust Shenzheni mineval kiirteel rekka rekka küljes kinni – otseses mõttes. Ummikud kiirteel olid tavalised ning autonumbreid vaadates nägi tunni aja jooksul rekkasid Sise-Mongooliast kuni Hainani saare päritoluni välja. Ehk siis üle terve Hiina jooksid kaubad sinna kokku. Kõik suundusid kas Shenzheni või Hong Kongi sadamasse. 2008.aasta kevadel aga sellist pilti enam ei olnud. Rekkavoogude vähenemine oli märgatav.

UUED TRANSIIDIKORIDORID

Nüüd, mil tehased kolivad ümber Hiina sisemaale, tekib tõenäoliselt ka vajadus uute transpordikoridoride järele. Siin saaks Hiina jälle lüüa kaks kärbest ühe hoobiga.

Nimelt nüüd, mil Yunnan-Põhja-Laose kiirtee on valminud ning kohe-kohe ühendatakse see Tai teedevõrguga, saaksid tulevikus Hiina kaubad leida enda väljapääsu uutes sadamates – Dawei sadam Myanmaris/Birmas. Nimelt on selle süvasadama väljaehitamisõiguse saanud küll India ning kiirtee ehitamine Daweist Tai linna Kanchanaburisse valmib ka India osalisel finantseerimisel, kuid India ei lükka kõrvale Hiinaga koostöö tegemist (Sudaani naftaväljade jagamisel juba tehakse koostööd). Tai teed on korras – põhimagistralid – Põhja-Laose tee samuti korralik ning Hiina kiirteedest ei maksa rääkidagi – need on alati korras (olen ise seda trassi maanteed mööda sõitnud). See oleks üks võimalik uus koridor. Kuid natuke nagu liiga keeruline magistral, kas pole?

Alternatiivne variant on 1943 km pikkune Kunming-Mandalay-Kyaukpyu-Sittwe trass. Ehk siis ei pea läbima Laose ja Tai riiki, kuid Myanmari/Birma teede olukord on kaunis nukker ja vaja oleks suuri investeeringuid. Hiinal neid aga jätkub. Sittwe sadama väljaehitamisõiguse on samuti saanud India (kas selle aasta alguses või siis 2007 lõpp) ning kuna Hiina niikuinii kavandab sadamasse Lähis-Idast ja Aafrikast tuleva nafta ümberjaotamiskeskust, siis saaksid oma koha selles süsteemis leida ka Hiina kaubad.

Milles seisnes kahe kärbse mõte? Õigemini on neid isegi rohkem. Vähendada Pärli jõe sadamate koormust, laiendada enda mõjuala Kagu-Aasias ning üks tähtsamaid – hoiduda Malaka väina läbimisest. Miks seda vaja on? Changi sadamas Singapuris on kohal USA sõjaväepersonal ning jälgib Malaka väina liiklust. Lisaks hoiduda Kagu-Aasia piraatidest (aeg-ajalt ikka röövitakse laevu ja kaupu Lõuna-Hiina meres, kuid need uudised ei jõua Eesti meediasse) ning Malaka väin on juba praegu liiga koormatud ja USA on rääkinud selle veelgi rangemast järelevalve vajadusest. Ehk siis plusse oleks Hiinal küllaga.

Lõuna-Hiina ümberstruktureerimine mõjutab väga paljusid arenguid ning seepärast jõudsime ka Pärli jõest Dawei sadamasse. Kõik need arengud on seotud ning väga olulised tuleviku sõnumeid kandvad. Eestis seda ehk nii hästi ei taju, kuid India on Hiina laienemist Birmasse/Myanmari ja Kagu-Aasiasse tervikuna üsna tõsise väljakutsena võtnud. Nagu Hiina puhul ikka, mõjutavad sisemised arengud otseselt välispoliitikat ja hiinlaste asumist teistesse piirkondadesse (näiteks eelpool öeldud Mauritiuse näide).

EKSPORDIKASV AEGLUSTUB

Teeme nüüd U-turni ning vaatame siis, kuidas Hiina näeb enda arenguid. Jätkame Wu Nianluga.

Härra Wu (hiina keeles nii öeldaksegi – Wu xiansheng) tõdeb veel, et kuigi meile meeldib end kõrvutada maailma suurriikidega ning rääkida, et Hiina GDP on kohe-kohe möödumas Saksamaast ning aastaks 2012 Jaapanist, siis tegelikult on meie GDP ühe elaniku kohta väga madal. Subtekts oleks: me peame veel palju tööd tegema, et end tugevana tunda.

Sarnaselt nagu enne juba viitasin, siis ka härra Wu ütleb, et erimajandustsoonide tähtsus on Hiina majanduse jaoks võrreldamatu, kuid me peame enda riigis vähendama välismõjude osakaalu. Sellest on Hiinas viimasel ajal palju räägitud, et Hiina peab enda majanduse tugevamaks muutmisel orienteeruma ekspordist ümber sisetarbimisele. Isegi Renmin Ülikoolis hiina keelt õppides pidime sel teemal artikleid lugema ning teemat arutama (ja Hiina koolides ei söödeta materjali valimatult sisse, vaid valikud on väga teadlikud – kui neid terasemalt jälgida). Valitsus on võtnud ette konkreetse plaani sisetrabimise tõstmiseks, sest kuigi Hiina eksport kasvab jätkuvalt, siis Hiinas lüüakse tegelikult kergeid häirekellasid. Nimelt on Hiina ekspordikasv kiiresti kahanemas ning nii kuulus mess nagu Kantoni mess, on samuti saanud tõsise tagasilöögi. Eelmise aasta kevadel olin seal ise kohal ja pidin ka see aasta minema (kuid lõpuks siiski ei läinud) ning seepärast hoidsin arengutel silma peal.

Kuigi selle aasta kevadel oli väliskülalisi 1.3% rohkem kui eelmise aasta sügisel (mess toimub kaks korda aastas), jäi tehingute kogusumma alla oodatud taseme. Kõige suurem langus toimus just arenenud turgudel – Euroopa, USA, Jaapan ja Lõuna-Korea ning suurimaks kaotajaks oli tekstiilitööstus, mille maht langes 16.8%. Samuti olid suured langejad aksessuuari- ja jalatsiharu. Tõusjad olid aga masinad ja tehnoloogia (tõus 7.7%). Ehk siis sel aprillil toimunud Kantoni messil tehtud tehingute mahtudest tuleb väga selgelt välja hetkearengud. Kuid messi külastajate jaoks ütleks, et tegemist on siiski senimaani Hiina tähtsaima messiga ning külastajaid, pakkujaid ja tehinguid on endiselt kolossaalselt palju.

Milles probleem? „Maailma tehas“ tähendas Hiina jaoks ikkagi odaval tööjõul baseeruvat arengut. Nüüd hakkab see aeg Hiinas väikeste sammudega otsa saama ning palju enam orinteerutakse rasketööstusele (erilise hoo on sisse saanud Kirde-Hiina alad), kõrgtehnoloogiale ning kolmandale sektorile.

Pärast 103.messi lõppu räägiti Hiinas messi tulemusi analüüsides palju pettumisest ning rõhutati ümberkorraldamise vajadust.

WU NIANLU 6 PUNKTI MAJANDUSREFORMIDEKS

Wu Nianlu on rõhutanud kapitalistlike reformide vajadust. Ta tõstab laualt enda prillid ja toob näite, et need prillid pole iseenesest midagi väärt, kuid meil tuleb läbi turumajanduse ja rahaturu neile väärtus luua. Ehk siis Hiina tee oleks minu meelest totaalne kapitalismi valik. Kusjuures see tuleb hiljem ka Wu Nianlu reformisoovitustest korduvalt välja. Ta ütleb, et Hiina peaks vähemalt aastaks 2016 avama täielikult enda rahaturu, laskma vabaks jüaani kursi ning integreeruma täielikult maailmamajandusega. Ma usun, et Mao ei näinud sellist Hiinat ka kõige hullemas õudusunenäos. Aga Wu Nianlu Hiina just selliseks peakski saama. Ta toob välja 6 punkti, kuidas majandusega edasi minna.

1. Tuleb vastu seista globaliseerumisele sellisel kujul nagu see on täna ning luua üks avatud, õiglane, võrdne ja läbipaistev maailmamajanduse uus kord. Seda on Hiina jaoks selleks vaja, et vähendada globaliseerumisega kaasnevaid negatiivseid mõjusid.

Hiinale ei meeldi globaliseeruvas süsteemis Lääne dominantne positsioon. Tegelikult ei meeldi see paljudele Kolmanda Maailma riikidele (Hiinas ülikoolis käies kohtub nendega massiliselt). Näiteks kaks päeva tagasi alles ütles üks ugandalane, et valged lihtsalt ekspluateerivad maailma. Meie jaoks on see võibolla soigumine, kuid nemad asju just nii näevadki. Ja meil tuleb sellest aru saada, vastasel juhul ei tunneta me arengunärve ega oska neile efektiivselt reageerida.

Siis edasi läheb härra Wu väga huvitavalt. Kõigepealt peaks avaldama USAle survet, eriti nüüd käimasolevate USA-Hiina majandusstrateegia kõneluste raames, et nad võtaksid vastutuse kaubanduse negatiivse bilansi eest endale. Samuti rõhutab ta, et nõrk dollar takistab maailmaturu toimimise efektiivsust. Mida ta selle all mõtles, jäi mulle arusaamatuks, sest ühtegi näidet ta ei toonud ning oma seisukohta lahti ei seletanud. Aga deklaratsioonina on see ikkagi mõjus – lükata kõik süü USA peale.

Õiglase turu kohta ütleb ta, et eelmisel aastal ratifitseeriti 21 välispanga Hiina turul tegutsemise õigus, kuid USA turul on kasutusele võetud tugevad vastumeetmed. Näiteks seni on ratifitseeritud ainult Merchants Banki New York harukontor ning ICBC (Hiina suurim pank, Industrial and Commercial Bank of China) delegatsioon on resideerunud USAs juba pool aastat, aga kontorit ei lubata neil veel avada.

Lisaks toob ta välja, et USA poolt tehakse palju takistusi Hiina investorite sisenemisele sealsele turule. Seismaks vastu eelpool nimetatud probleemidele, on Hiinal vaja palju suuremat sõnaõigust asjade otsustamisel.

2. Tõsta üldist võimekust.
a) tuleb järgida teadusliku arengu kontseptsiooni (kexue fazhanguan) ning muuta majandusarengu struktuuri.

Esimene neist tähendab palju asju ning sellest konseptsioonist saab lähemalt lugeda wikipediast. See on Hu Jintao poolt välja töötatud ning tugevalt sotsiaalse kallakuga programm, mis otsapidi astub juba avatud ühiskonna poole. Kexue fazhanguani jutt läks üsna intensiivselt lahti pärast eelmise aasta parteikongressi, kus Hu Jintao kinnitati teiseks ametiajaks. Võibolla muutus see retoorika tugevamaks selle pärast, et Hu tahab ka endast jälge maha jätta. Enne oli tema programm vähem jõulisem kui nüüd teise ametiaja alguses ning oleks viimane aeg reformidega jõulisemalt edasi minna. Hiinlaste jaoks on üsna tähtis, et igal liidril oleks mingi programm.

Majandusarengu struktuuri muutmise kohta räägib Wu Nianlu, et ekspordil baseerunud majandusarengult tuleb üle minna sisetarbimisele suunatud mudelile. Ta rõhutab, et sisetarbimine on majanduse aluseks ning toob näite, et USA majanduses on sisetarbimisel 70% osakaal, kuid Hiinas hetkel vaid 30%.

b) tugevdada ja ühtlasi harmoniseerida kontrolli makromajanduse üle. Näiteks hoida hinnad stabiilsed ja tõsta tööhõivet. Lisaks tuleb tõsta energia, toidu ja kõrgtehnoloogia importi.

See punkt on maaima jaoks kaunis oluline. On kõigile teada, et Hiina ei suuda end enam ise ära toita ning toiduainete impordi tõttu on pöördutud maailma erinevate piirkondade poole. Näiteks Brasiilias, kust Hiina impordib sojaube, ei suuda sadamad kaupa enam nii palju käidelda kui Hiina tellib. Sojaube on vaja hiinlastele loomasöödana, sest lihatarbimine riigis kasvab, kuid põllumaad harimiseks napib ning seepärast veetakse Hiina enda kultuurtaime 24 000 km kauguselt sisse – Brasiiliast. See on vaid üks näide.

Energia importimine on omaette nii suur teema, et selle juures ma siinkohal ei peatu.

Samuti toob Wu Nianlu välja, et tuleb tõsta inimeste võimekust ja käitumismalle. Hiinlased üldiselt põevad enda negatiivset mainet välismaal ning ka nüüd enne olümpiat tehti igasuguseid kampaaniad käitumisnormide tõstmiseks – ei tohi maha sülitada, restoranis pole ilus rögastada, peab järjekorras seisma, viisakalt suhtlema jne jne. Kusjuures edusamme on tehtud ning isegi, kui elada Pekingis ning siis minna väiksemasse linna, on inimeste käitumiskvaliteedi vahe ikka märgatav. Väga hästi tuleb see liikluses välja (nüüd Pekingis käinud inimesed leiavad kindlasti, et juba Pekingi liiklus on hullumeelne, siis julgen kinnitada, et Peking on veel päris hea. Tuleb minna väiksemasse kohta ning alles siis saab teada, mida tähendab hullumeelne liiklus).

Samuti arendada teadust. See viimane on Hiinas päris popiks läinud. Või võiks isegi öelda, et mingilt tasemelt juba kaunis nahaalseks. Näiteks välismaa pealt teaduse kopeerimine on viimasel paaril aastal nii aktiivseks muutunud, et Lääne-Euroopa riigid on hakanud enda kodanikke lausa hoiatama Hiinast pärit üliõpilaste eest (see oli Saksamaa kaitsepolitsei aastaraportis sees). Samuti on lehes aeg-ajalt juhtumid, kus hiinlased kopeerisid väidetavalt Lõuna-Korea, Saksa või Jaapani autode erinevaid osi jms.

Üldiselt aga on valitsuse kõrgeimal tasandil antud teaduse arendamisele roheline tuli ning oma kosmoseprogrammi ja satelliidi allatulistamisega on Hiina päris paljud Läänes tõsiselt mõtlema pannud. Selge see, et tegelikult on Hiina Lääne arengust tublisti maas, kuid siiski tõdetakse, et Hiina on suure sammu astunud maailma teadusperre.

Teise punkti all toon Wu Nianlu veel välja, et inimeste vahel ja inimkoosluste vahel peab tekkima teatud konkurents. Kuid samas ei tohi see muutuda röövellikuks, vaid üksteist austavaks, eriti mõne koosluse sees, sest just sedasi saab kogukonnana edasi minna. Härra Wu nimetab ära uhkuse tunde, mida oleks hiinlastel rohkem vaja.

3. Kiirendada rahaturu perfektsemaks muutumist. Hiinlastele tuleb selgeks teha rahaturu tähtsus tugeva riigi majandusarengus. Kui me ei arenda enda rahaturgu, ei saa me iial kapitali kontrolli enda kätte, vaid see jääb välisfirmade hallata. Ta lisab, et hetkel on Hiinas väliskapitali turu osakaal liiga kõrge ning seda tuleb muuta. Rahaturu arendamine on väga oluline strateegiline ülesanne. Selle sajandi esimese 20 aastaga peab Hiina tõstma enda majandust 2 korda.

Wu Nianlu toob veel näite, et viimaste aastate börsibuumi läbi investeeriti tohutuid summasid erinevatesse ettevõtetesse. Olgu mainitud, et börsil kauplemine polnud Hiinas 3 aastat tagasi eriline trend ning turg liikus täiesti oma reeglite järgi. See, mis aga on toimunud viimase kolme aasta jooksul, on ikka juba turu moodi käitumine ja reageerimine.

Börsil rikastumiste jutte kuulis Hiinas aasta eest väga palju, sest olgu öeldud, et parimatel päevadel kevadel 2007 oli Shanghai börs käibe poolest maailmas suuruselt teine börs, möödudes Londoni ja Tokio omast. Aasta peale kokku oldi siiski viiendad.

Toona oli meedia börsiteemasid täis ning raamatupoodides tungeldi kõige enam just börsiriiulite ees. Isegi tänaval kärust müüva onukese käest võisid osta tubli mitu raamatut aktsiatega kauplemise kohta. Inimesi valdas mingi totaalne massipsühhoos ning paljudel polnud õrna aimugi, mida turul üldse teha või keda ja miks osta. Kuid see kogemus oli hiinlaste jaoks vajalik ja oluline, sest kuigi kaotati raha, õpiti päris palju börsil tegusemise kohta. Ja edaspidi võib juba oodata täisealisemaid Hiina börse, mis kannavad endas ka majanduse sõnumeid ning inimesed ei vaata lihtsalt mitte kõverikke graafikul, vaid tegelevad tõsimeelse analüüsiga.

4. Hiina peab avama rahaturu. Kui liiga kiiresti enda rahaturg avada, sis muutub see rahvusvaheliste jõudude poolt kergesti rünnatavaks ning on liiga kergesti rahvusvahelistest kriisidest mõjutatud. Avamisel peab raudselt olema ajakava. Wu Nianlu ennustab Saksamaa, Suurbritannia ja Jaapani näidete põhjal, et Hiina rahaturg peaks täielikult avanema aastaks 2016. Päris täpselt ta aga nimetatud riikide näiteid lahti ei seleta, vaid ütleb lihtsalt, et nende kogemusi analüüsides jõuti Hiina osas vastavale järeldusele.

Ta toob aga välja, et tänapäeval moodustab Hiina majandus maailmamajandusest 6% ja kaubandus 13%, kuid Jaapani majandus 9% ja kaubandus 8%. Ehk siis Hiina on oma positsioonides tugevalt tõusmas ning astumas suurte sammudega Jaapanile lähemale, möödudes hiinlaste ennustuste kohaselt Jaapanist aastaks 2012.

Aastaks 2016 soovitab Wu Nianlu kindlasti vabastada jüaani kurss ning muuta Shanghai rahvusvaheliseks jüaaniga kauplemise keskuseks. See oleks tugeva rahaturuga riiga jaoks üks kohustuslik tee. Hiina eesmärk on muutuda majandushiiu kõrval ka rahaturuhiiuks.

Shanghaile on üldse pandud väga kõrgeid lootusi (ning olen sellest vihjamisi ka Päevalehes korra kirjutanud) ning Wu Nianlu lisab veel loengu lõpus, et Hiinas on ainult üks linn, mis pretendeerib rahvusvahelise fintantskeskuse tiitlile ning see on Shanghai.

Tuleme jälle tagasi minu kooli juurde, kus ka selle teema kohta anti meile artikleid ning pidime nende üle arutlema. Ma täpselt hetkel ei mäleta, kui palju täpselt, kuid Hiinas on maailma finantskeskuse võidujooksuga läinud kaasa kuskil 130 linna (hakkasin toona artiklit lugedes tõsiselt mõtlema, kas ma üldse teangi neid kõiki linnu). Tõsi, kõik teavad, et Shanghaile vastaseid ei ole, kuid see võidujooks aitas lihtsalt enda positsioone paremini paika panna. Mõte on aga selles, et Hiinast kasvaks välja kasvõi üks rahvusvaheline finantskeskus, on kõrgema taseme programm ning seega kohustuslik välisvaatlejatel tähelepanu pöörata.

Wu Nianlu lisab veel, jüaani prestiiži peab tõstma. Kui jüaan on vabaks lastud, kindlad ringluse reeglid kehtestatud, tõuseb jüaani suhtes rahvusvaheline usaldusväärsus ning maailm hakkab selles üha rohkem kauplema. Minnes isegi nii kaugele, et paljud riigid konverteerivad enda välisreservid jüaanidesse ning loomulikult ka Hiina ise. Toon veel välja, et Hiina peab enda reservide hoidmist ainult dollartites väga riskantseks ning eriti tuli see risk välja nüüd pangakrahhide ajal. Suure osa Fannie Mae ja Freddie Maci võlakirjadest oli ära ostnud ju Hiina. Tänapäevaks on Hiina laenanud raha USAle kaks korda rohkem kui USA pärast II maailmasõda Marshalli plaani läbi Euroopale.

Ja veel. Siit-sealt on kuulda olnud, et Hiina tahab jüaani muuta Kagu-Aasias rahvusvaheliseks valuutaks ning minnes isegi nii kaugele, et jüaani baasil moodustada piirkonnas ühine raha nagu euro. Hullumeelsus? Päris vast mitte, sest just Hiina oli see, kes 1997.aastal pärast Taist alanud finantskriisi Kagu-Aaasiale ja Hong Kongile appi tuli.

Wu Nianlu ütleb kokkuvõtvalt, et Hiina peaks muutma praegust süsteemi, kus kogu välisreserv on hinnatud USDsse ning seevastu tõstma jüaani usaldusväärsust ja kaubeldavust.

5. Vaja luua moodsaid ja suuri ettevõtteid. Näiteks Lääne suured ettevõtted kontrollivad 40% maailma tootmisest, 50% kaubandusest, 60-70% rahvusvahelisest kõrgtehnoloogiast, välismaistest otseinvesteeringutest 80-90%.

Suurte rahvusvaheliste brändide loomine on Hiinas viimase kümne aasta jooksul saanud sisse kohutava hoo ning kuigi esialgu pole Hiinal midagi pakkuda, on mõned nimed vaikselt juba tekkimas (levinumad ehk Haier ja Lenovo). Võibolla paljudele eestlastele ei ütle need nimed veel midagi, kuid hiinlased on investeerinud kolossaalseid summasid nende maine loomisele USA turul. Ja tundub, et midagi hakkab juba kooruma ka. Kadri Kivimaa EHIst on kirjutanud sellest enda bakalaurese lõputöö aastal 2007 – pealkirjaga „Brändidünaamika Hiina Rahvavabariigis“. Hetkel lihtsalt ei tule ette, et keegi teine oleks seda teemat kuidagigi uurinud.

Wu Nianlu soovitab riigil arendada erasektorit ning pöörata tähelepanu selle tähtsusele. Ainult sellisel juhul tekib rahva seas innovaatilisi ideid ning sünnivad konkurentsivõimelised maailmahaardega ettevõtted. Sellised ettevõtted peaksid Wu arvates olema kõrgtehnoloogilised, iseseisvad, innovaatilised, laia haardeulatusega ja regenereeruvad. Sellised gigandid peavad läbi Hiina majandustsoonide viima välja nii kapitali kui ka kaupu.

Peame tõstma investeerimist välismaale ning veelgi enam põimima end välismaailmaga. Hiinas öeldakse sellise süsteemi kohta mina olen sinus ja sina oled minus – ehk siis win-win süsteem. Viimasest hiinlastele meeldib välismailmale kõneleda ning tundub, et see läheb läbi.

6. Tugevdada meetmeid majanduskriisi ärahoidmiseks. Esiteks tuleb välja töötada üks korralik finantsseadus. Lisaks tagada turvalisus suurettevõtete ülevõtmisel.

Näitena toob Wu välja 2005.aastal CNOOCi katse osta ära USA naftatootja Unocal. Hiinlaste arvates taganes USA tehingust julgeolekukaalutlustel, kuid USA ise eitas seda. CNOOC tõmbas ise enda 18.5 miljardi USD suuruse pakkumise tagasi, sest Pekingile tundus, et asi kipub räpaseks poliitiiseks võitluseks.

Ülevõtmiskatseid ja ka reaalselt toimunuid on veel olnud – IBM, Maytag, Seagate Tecnologies, Thomson, Marconi jt. Hiinal on raha, kuid hetkel napib kapasiteeti ise midagi kõrgtehnoloogist toota ning seega võetaksegi appi kapital. Nagu kirjutise alguses juba ütlesin, siis Hiina tahab ise ka käppa kontrollmehhanismidele peale panna – suurte firmade ülevõtmine oleks üheks sammuks.

Wu ütleb veel, et samamoodi peab olema valvas välisfirmade suhtes, mis tahavad üle võtta Hiina firmasid. Samas lisab ta, et kuigi Hiinas levib erinevaid seisukohti riigi kontrollist ettevõtete osas, toetab tema suurfirmade ja strateegilise tähtuse haru riigi kätte jäämist. Tema jutust tuli välja väga huvitav seik. Nimelt, et Hiinas leidub kõrgemal tasemel inimesi, kes soovivad veelgi enam privatiseerimisega tegeleda kui ehk Wu soovitab. Minu meelest on see järjekordne kinnitus sellest, et vaatamata Hiina liidrite retoorikale, leidub ühiskonnas palju inimesi, kes läheksid reformidega palju kaugemale kui seni mindud on, sest seaduste kohaselt saaks Hiina firma väliskapitali poolt üle võtta küll. Taolistest hoiakutest olen korduvalt siinses blogis kirjutanud ning ka Wu väljaöeldu kinnitab minu arusaamist Hiina ühskonnast – see on kaunis komplitseeritud ning pole ühe pulgaga löödud nagu paljud arvavad.

Loengu päris lõbus toob Wu näite Prantsusmaast, kus on levinud üsna sügav protektsionistlik poliitika ning Wu leiab, et ka Hiina peaks sarnast teed minema. Väikeste ettevõtete ülevõtmine väliskapitali poolt on Wu arvates täiesti aktsepteeritav ning kohati ka ehk soodsam mõnele firmale.

HIINA VALIKUD

Hiinas leidub erinevaid nägemusi sellest, kui kiiresti Hiina peaks enda majandust avama. Leidub inimesi, kes soovitaksid kohe ja kiiresti, kuid valdav osa ning nii ka Wu järgiks kindlat taktikeppi ja ajakava. Siia võib repliigi korras paralleeliks tuua Lõuna-Korea ja Kõrgõzstani näited – mõlemad algsed (Lõuna-Korea enam mitte) Kolmanda Maailma riigid ning mõlemad ühtlasi Hiina naabrid. Lõuna-Koreas valitses karm diktatuur 90.-ndateni välja ning toimus vilgas majandusareng. Seevastu Kõrgõzstanis, mis pärast NL lagunemist praktiliselt kohe end välismaailmale avas, ei võitnud sellest suurt midagi, vaid on Kesk-Aasia riikidest madalaima majandusarenguga läbi terve möödunud kümnendi. Lõuna-Korea avas end siis, kui majanduse alustalad olid juba piisavalt tugevad, kuid Kõrgõzstan kohe ja ilma suurema jututa.

Kõige lõpuks lisab Wu Nianlu, et Hiina peab järgima kapitalistlikku süsteemi, sest ainult siis saab enda majandust tugevaks muuta. Ning alles siis saab hiina rahvus (zhonghua minzu) astuda maailma sekka.

Minu meelest tuleb Wu Nianlu loengust selgelt esile Hiina tõenäoline kapitalismi tee valik – mis ühiskondlikult on muidugi põimitud sotsialismi, marksismi ja jumal teab millega veel – kuid rahaturu tähtsust majanduse arengus peetakse üha olulisemaks ning see viib tahes-tahtmata kapitalismi süsteemile. Kasvõi osalt. Vähemalt hiinlaste poolt vaadatuna.

Minu jaoks oli Wu Nianlu loengus väga palju tähtsaid sõnumeid, alates maailmakorra muutmisest kuni rahaturu radikaalsete reformideni (näiteks jüaani vabaks laskmine ning selle rahvusvaheliseks valuutaks muutmine). Need on tõsised väljakutsed kogu tänapäevasele süsteemile ning ma usun, et Hiinal on potentsiaali tänast süsteemi tõsiselt raputada. Iseküsimus, millal seda tavainimese tasandil tajuma hakkab. Usun, et diplomaatilises maailmas juba nähakse Hiina käike, kuid esialgu on see tavainimese jaoks must maa. Minu jaoks on küsimus, kas Hiina rahumeelne areng (heping fazhan) tähendabki põimimist tänapäevasesse süsteemi ning seda majandushiiuna paratamatult mõjutama hakata ja hoobasid enda kasuks pöörata? See kõik toimub vaikselt, kuni avastatakse, et Hiina on võrdväärne partner ja suuremat kobisemist enam ei ole.

Ma olen jätkuvalt veendunud, et siit Kollase jõe kultuurist kasvab välja midagi palju võimsamat kui kommunismi utoopia ning jätkuvalt olen veendunud, et Hiina arengute jälgimine on väikeriigi kohustus. Mida teha Singapuri-laadse Hiinaga? Eriliste vabadusteta militaar- ja majandusjõuga. Usun, et juba täna peab sellel mõtlema hakkama. Wu Nianlu ütles tegelikult rohkem kui eetrisse mahtus ja siia kirja sai.

Prachanda retk üle Himaalaja

2008-09-21T23:18:00.001+03:00

Järjekordselt kipuvad arengud minema nii nagu olen ette ennustanud. Aprillis kirjutasin Nepaali sissekandes, et Hiinal on tõenäoliselt Nepaalis tõsisemad plaanid, sest varem pole Hiina meedia nii elavalt elanud kaasa Nepaali valimistele kui seda sel kevadel. Nimelt pani Hiina maoistlikule liidrile Prachandale – kodanikunimega Pushpa Kamal Daha – võimulesaamisel kõrgeid lootusi. Ning seni on Nepaal astunud just Hiina teed ning mitte India.

Kuid kõigest järjekorras – kõigepealt Prachanda visiit Pekingisse ja siis New Delhisse.

Nepaali kursimuutust ei saa muidugi tõlgendada koheselt Nepaali otsuste kardinaalset muutmist, vaid Prachanda, kes on mänginud end välja sissisõjast peaministriks, on kaval kui Himaalaja hunt ning Hiina poole vaadates tahab ta eelkõige anda tugevamat sõnumit New Delhile.

Midagi väga praktilist ei ole Hiinal hetkel Nepaalile pakkuda. Kui, siis vaid poliitilne tugi ja hääl. Kuid see on ka kõik, sest Nepaal on ikkagi läbi ja lõhki seotud Indiaga. Ühiskond on läbi imbunud India meediakajastusest (suur osa Nepaali kohalikest lehtedest on otsapidi seotud India-poolsete finantseerimistega; Nepaali osa televisioonide peakortereid asuvad Indias; Bollywoodi filmid vallutavad lette jne), põhimõtteliselt kogu kaubavahetus käib läbi India territooriumi (Calcutta sadam Indias on põhiline transiidipunkt) ning Nepaali geograafiline asend ei paku Kathmandule just palju valikuvariante.

Kuid minnes Prachanda visiitidega konkreetsemaks, siis nädal pärast peaministrikohale asumist, külastas Prachanda esimese välisvisiidina 24.augustil just Pekingit ning mitte New Delhit. Ja vaatamata asjaolule, et Prachanda oli New Delhisse oodatud juba tükk aega varem kui Pekingi olümpiamängude lõputseremoonia algas. India meedia andmetel on see esimene kord, kui Nepaali peaministri esimene välisvisiit toimub mujale kui New Delhisse.

Pekingis Diaoyutai hotellis (olen sealt korduvalt mööda sõitnud – pigem selline villa moodi suure aiaga kompleks kui lihtsalt hotell ning kus võeakse vastu kõiksugu tähtsaid väliskülalisi. Nime tähendus on aga huvitav – kalapüügi lava. Ehk siis kõik väliskülalised, kes te sinna tulevikus lähete, mõelge selle nime peale) pressiga suheldes, ütles Hu Jintao, et Hiina austab Nepaali valikut sotsialismi teele minekut ning toetab Nepaali territooriumi terviklikkust. Samuti lubas Hu Jintao teha kõik omalt poolt, et aidata kaasa Nepaali majandusarengule ning tugevdada Hiina ja Nepaali heanaaberlikke koostöösuhteid.

Prachanda esines aga palju jõulisemate sõndega, öeldes, et Hiina on usaldusväärne sõber, kelle peale võib loota. Lisaks avaldas Prachanda lootust, et kahe riigi vahel arenevad rahulikud suhted ning Nepaali majandusarengus on näha üha rohkem Hiina abi. Kathmandu asetab suhted Pekingiga uuele tasemele, lisas veel Prachanda.

Nepaali eemaldumine New Delhist on aga suhteliselt valus löök Indiale, sest viimasel praktiliselt polegi enam ühtegi naaberriiki (Bhutaan välja arvatud, sest Thimphu on sisuliselt India kontrolli all), kes saab Indiaga hästi läbi. Ja veelgi hullem – Hiina saab kõigi India naabritega suurepäraselt läbi – Myanmar/Birma, Pakistan eelkõige, kuid ka Bangladesh, Sri Lanka ja nüüd Nepaali ponnistused.

India jaoks oli üsna alarmeeriv, kui eelmise aasta lõpus teatas Nepaali meedia, et Kathmandu sooviks Qinghai-Tiibeti raudtee pikendamist Lhasast Nepaalini välja. Selge, selle plaani elluviimine jääb esialgu kaugemasse tulevikku, sest raudtee pole valminud Xigazenigi ega vst valmi nii pea. See eest sõnum oli aga Indiale antud ning esialgu sellest piisas.

Milles seisneb Nepaali tähtsus Hiina jaoks? Eelkõige ikkagi tiibetlaste ohjeis hoidmises. Viimaseid elab Nepaalis kümneid tuhandeid ning paljud on saanud endale Nepaali kodakondsuse, kuid süda tuksub ikkagi Lhasa rütmis. Hiina meedia väitel on Nepaal täis kõiksugu budismi templeid, mis püsivad elus ainult tänu Lääne mitmete valitsusväliste organisatsioonide toetusele.

Ka Eesti meediasse on jõudnud mitmeid kajastusi tiibetlastest, kes Nepaalis meleavaldusi korraladavad (huvitav, et neid viimasel ajal Eesti meedias vähemaks on jäänud, õigemini polegi, sest tegelikult toimub neid senimaani väikeste vahedega) ning Nepaali politsei poolt laiali pekstakse. Kusjuures üsna jõhkralt. Nagu Itaalia karabinjeerid.

Muide, Hiina meediast leidsin aga ühe väga huvitava artikli (huanqiu shibao kodulehelt, mis on ka minu linkides ära toodud), kus endine Nepaali asjur Tiibetis (ei tea ta ingliskeelset nime, sest hiina keeles on nimed natuke teistmoodi, just pikad) ütles Hiina ajakirjanikule, et kuna Nepaal on nõrk Lõuna-Aasia riik, siis Hiina peakski aitama Nepaalil tiibetlasi ohjeis hoida. Väga huvitav, kui nüüd Nepaali asjur tõepoolest sedasi ütles. Sel juhul on siin näha väga tõsist avaldust Nepaali poolt. Veelgi enam, väga tõsist poole võtmist.

Nepaal koos Indiaga on väga tugevad tiibetlaste pagulaskohad olnud juba pikka aega ning kui nüüd lõigataks Tiibeti kõhu all olev Nepaali piir tiibetlaste käest ära ning alles jääb kitsas India Sikkimi pool, siis on siin tegemist väga valusa tagasilöögiga Tiibeti iseseisvuslastele. Ning seda Pekingis just tahetaksegi. Seepärast on Nepaal Hiina jaoks vitaalse tähtsusega.

Majanduse peale Hiinas hetkel väga palju ei mõelda, sest Himaalaja mäeaheliku pärast on kahe riigi vahel kaubandussuhteid kaunis keeruline edendada. See aga ei tähenda, et Hiina ei võiks Nepaalile soodsatel tingimustel laenu pakkuda. Nagu tehakse Aafrikas ja ostetakse ära terveid riike (Malawi näide).

Üldiselt on aga Nepaalis hakanud üha jõulisemalt tegutsema Hiina-sõprade liikumised. Üheks selliseks on „Hiina uurimise keskus“, millele puhuti suurem elu sisse 90.-ndate lõpul ning esimene keskus rajati täpselt 2000.aastal.

Tegemist on Nepaali siseministeeriumis registreeritud valitsusvälise organisatsiooniga, kus peab maksma aastast liikmemaksu. Tänapäeval on neid keskusi üle Nepaali kokku 19 (peakorter asub Kathmandus), kuid veel 2005.aastal oli neid kõigest 7. Keskuse juures tegutsevad mitmed lektorid, professorid, endised valitsusliikmed ning ametist lahkunud välissaadikud. Liikmete arv ulatub Hiina meedia andmetel 1000 kanti (kuid Hiina välisministeeriumi kodulehelt leidsin artikleid, mille andmetel on keskuses töötajaid vaid heal juhul 100-150. Võibolla on ülejäänud lihtsalt lihtliikmed ja muidu sellid lobistid).

Keskuse ülesandeks on korraldada mitmeid üritusi. Nende vedada on näiteks Hiina-Nepaali majandus- ja kaubandusfoorum, Qinghai-Tiibeti raudtee ja Hiina-Nepaali suhete nõupidamiskoda.

New Delhis peetakse sellist keskust aga anti-indialikuks ning India meedia kirjutab, et keskus teeb teadlikult India-vastast propagandat ning on saanud väga selge Pekingi toetuse. Ning mitte ainult, vaid ulatudes oma harukontoritega üle terve Nepaali, asunud mõjutama ka riigi sisepoliitikat. See on ka võibolla natuke liialdatud seisukoht, sest vaevalt, et Nepaal laseb end nii lihtsalt Hiina lõa otsa tõmmata. Kokkuvõttes on puht praktilistel kaalutlustel Nepaali jaoks palju tähtsam India kui Hiina. Viimane võib Nepaali jaoks kujuneda lihtsalt poliitiliseks hoovaks ja kergeks survevahendiks New Delhi suunal.

Hiinale aga taoline Nepaali külmutatud suhted naaberriikidega – ühtlaselt leige Pekingi ja New Delhi suunal – on meeltmööda, sest lisaks tiibetlaste ohjeis hoidmisele tekib Nepaalist puhvertsoon India vahele. See annab rohkem ruumi ja õhku igasugustest militaarmanööverdusteks Tiibetis. Alles see oli ju, kui India pidi enda väed kuskilt Kesk-Indiast Bhutaani kanti vedama, et saada täpselt śotti, mida see Hiina rallitab oma sõjamasinatega Himaalaja orgudes.

Puhvertsoon on Hiina jaoks samuti kaunis vitaalse tähendusega, sest Hiina meedia väitel leidus 80.-ndatel India välisministeeriumis keegi ametnik, kes väitis, et kümne aasta jooksul saab Nepaalist India sisemaa. Mis ehk iseenesest ei olegi väga võimatu, sest ka Sikkim neelati India poolt lihtsalt alla. Vähemalt Hiina poolt just sedasi vaadataksegi ning kui võtta kätte mõne Hiinas välja antud raamatu suhetest naaberriikide kohta, siis leiab sealt seest eraldi riigina ka suhted Sikkimiga. Sikkimiseerimine on sõna, mida Pekingis peljatakse ning seepärast sobib Hiinale igasugune koostöö Nepaaliga.

Selge on aga see, et niikaua kui Nepaali suudmed asuvad Calcuttas, Bombays või Chennais, siis võib ükskõik, kui ilmekaks Kathmandu retoorika muutuda, kuid ilma Indiata nad läbi ei saa.

Siiski, kuna Prachanda lubas võimule tulles iseseisvat välispoliitikat – õigemini tema platvorm oli kaunis hambutu nagu ma juba aprillis kirjutasin – siis 14.septembril saabuti 5-päevasele külaskäigule ka Indiasse.

Visiidi üheks põhieesmärgiks oli vaadata üle 1950.aastal sõlmitud India ja Nepaali vaheline erinevaid valdkondi puudutav leping, mis Nepaali sõnul oli selgelt ebaõiglane. Möödunud kolmapäeval – 17.septembril – teataski Nepaali meedia, et Singh ja Prachanda jõudsid kokkuleppele leping uuesti üle vaadata ning muutmisele saata.

Uue lepingu kohaselt kaotatakse India poolt ära maksud Nepaalist imporditud mitmetele toiduainetele (näiteks riis, mais, vili jne); India maksab Nepaalile 200 miljonit rupeed abi üleujutuse tagajärgede likvideerimiseks (India poolel lõhkes tamm); ning lisaks tagada katkematu kütuse vool Nepaali. Pikemas perspektiivis tahetakse harmoniseerida veevarude kasutamise koostööd, liikumist piirialadel, liikluse korraldamist Nepaali ja Orissa osariigi vahel ning soodustada industrialiseerimist Nepaalis.

Prachanda visiit Indiasse oli siiski lepituseks ning kandis endas sõnumit, et ainult Hiinaga me ka ei kavatse suhelda. Prachanda esiletuleku ajal oli aga kohe selge, et viimane soovib 1950.aastal sõlmitud lepingu Indiaga üle vaadata ning just seda Prachanda New Delhisse tegema läkski.

Tegelikult pole aga sissijuht Prachanda kindlasti rumal, sest nagu ta ise väga hästi teab, siis ei saanud ta Pekingis sooja vastuvõtu osaliseks mitte maoistlike vaadete pärast – oh, kaugel sellest – vaid hea koostöötahte pärast. Ei olnud just kaua aega tagasi, kui Hiina kritiseeris Prachandat ebastabiilsuse külvamise pärast Nepaali ühiskonnas ning Pekingi soosikuks oli kriitilisel hetkel hoopis kuningas Gyanendra.

Nüüd aga kuningat pole ning Pekingile oli asi selge juba paar viimast aastat, et Prachandale tuleb pöörata tegelikult tähelepanu. Nii ongi läinud ning esialgu Prachandale see sobib. Himaalaja hunt ei pelga minna üle Himaalaja mägede.

India kaupleb, Iraan hoopleb

2008-09-15T22:32:00.002+03:00

Nädala eest leebus tuumatarnijate grupi (NSG) istungil Viinis lõpuks ka Austria ning Indiale anti roheline tuli tuumamaterjaliga kauplemiseks. Ühtlasi anti Indiale andeks kõik tuumakatsetused ja salajased tuumaprogrammid, lootes heale usule, et India hakkab kõigi osapoolte ja rahvusvaheliste organisatsioonidega koostööd tegema. Rohelise tule eeltingimuseks oli täita CTBT (Comprehensive Nuclear-Test-Ban Treaty) ja NPT (Nuclear Non-Proliferation Treaty) tingimused, mis ühtlasi tähendab, et India tuumaprojekt saab lähiajal täielikult röntgeneeritud (kui nii võib väljendada). Selle pärast oli India Kommunistlik partei USA-India tuumakoostöö lepingu vastu ning distantseeris end valitsusest, sest sedasi lubatakse inspekteerida IAEA poolt kõiki India 13 tuumareaktorit (seni vaid nelja) ja kogu India tuumaprogramm koos oma tulevaste lepingute ja tarnetega saab avalikuks.

Nagu olen eelnevalt Birma küsimusega seonduvalt kirjutanud, siis India energinälg on meeletu ning kuna konkurents maavarade pärast on tihe ja Indial ei ole maailmas poliitilist häält, siis ei võideta ka kontrakte nii palju kui näiteks Hiina seda teeb (alles jäid hindud ilma Kasahstani naftamardla kaevandamise 25% osalusõiguse eest). Gaasitorud Birmast, Turkmenistanist ja Iraanist oleksid odavamad kui tuumaenergia tootmine, kuid kuna peale energiaküsimuse mängitakse ka poliitilist kannelt (IPI gaasijuhe), siis täitis USA-India tuumadiil üsna hästi selle vaakumi, mille muidu oleks ehk täitnud Iraan.

Kõige huvitavam on aga see, et NSG loodigi 1974.aastal India tuumakatsetuste pärast ning justnimelt Lääs oli see, kes esines kõige häälekamalt India kritiseerimisel. 1998.astal, kui India viis Rajasthani osariigis Pakistani piirist 150km kaugusel läbi järjekordsed tuumakatsetused, järgnes rahvusvaheline hukkamõist ning USA majandussanktsioonid. Nüüd on möödas 10 aastat ning USA, Suurbritannia, Venemaa ja Prantsusmaa teevad hindudega tuumaäri. Diili suurus on 100 miljardit USD. Ehk siis money makes rules ning Läänel on vaja India ületulekut enda poolele (ärgem unustagem Merkeli propageeritud demokraatia-telje projekti).

Tulemegi lõpurepliigis siiski aga Iraani juurde, sest just sealt hakkavad tulevikuprobleemid, ning küsime – mis indu võib Iraan saada India näitest? Käis ju India tegelikult omal ajal läbi täpselt samasuguse tee nagu tänapäeval Iraan – vassimised; ainult tsiviilenergia tootmine; mittetäielikud raportid tuumareaktoritest jne. Lõpptulemus on aga India vassimiste ja tuumakatsetuste legaliseerimine rahvusvahelise üldsuse poolt. Järjekorras oleks küll Pakistan oma tuumaporgrammiga, kuid märksa tähelepanelikum peaks olema Iraani suunal.

Iraanis on järgmise aasta juunis toimumas presidendivalimised ning Ahmadinejad on vaatamata vahepealsetele lahkhelidele usuliider Khameneiga saanud lõpuks ka viimase ametliku toetuse. Ehk siis suure tõenäosusega saab Iraani järgmiseks presidendiks taas tuumaküsimusega rahvuslikule uhkusele apelleeriv Ahmadinejad. Tõenäoliselt võime kuni 2013.aastani seista silmitsi Iraani tuumaprogrammiga – ning mine tea, ehk juba ka mõne katsetusega. Kosovo-fenomeni kasutas ära Moskva ning India-fenomeni kasutab ära Teheran.

Hiina sinikiivrid Gruusiasse

2008-09-12T23:23:00.003+03:00

Kuna maailmas on käimas ajaloolised hetked – Gruusia konflikt – siis tuleb tingimata vaadata läbi nii palju hiinakeelseid arutlussaateid kui võimalik. Täna sattusin peale Fenghuang Weishi 28.augustil eetris olnud 時事開讲 saatele (tõlge võiks olla „avalikult poliitikast“), mis on minu saadete nimekirjas ka ära toodud, ning saatekülaline Ma Dingsheng tegi kogu suure jutu sees ühe väga huvitava ettepaneku. Nimelt viia Gruusiasse sisse enda rahutagamisväed, sest Hiinal pole antud piirkonnas absoluutselt mingeid huvisid. See oleks siis esimene samm kolmanda osapoolena, millest ma paar blogisissekannet tagasi rääkisin.

Kuna Hiinal ei ole piirkonnas mingeid huvisid, siis sobiksid nende väed sinna justkui kõige paremini. Kuid siin on minu meelest konks peidus. Ma küll ei usu, et Hiina hakkaks Gruusiat ära kasutades manipuleerima kummagi (Venemaa, Lääs) osapoolega, kuid Hiinal tekiks väga hea võimalus näidata maailmale enda rahumeelset poliitikat. Konks on selles, et rahu sobitajana teenib Hiina plusspunkte ning jätkab enda tõusuga. Tähelepanuväärne on aga see, et Hiina on oma sinikiivreid alates 90.-date keskpaigast saatnud üle maailma üha rohkem ja rohkem. Ehk siis Pekingi sinikiivri-poliitikaga saab endale võita kätte rahusobitaja rolli. See on Hiina kavalus.

Hiina siniseid kiivreid on saadetud isegi Haitile, kuigi viimasel pole Hiinaga diplomaatiliseid suhteidki, sest Port-au-Prince tunnistab Taipei võimu. Hiina aga ei kuku laamendama, vaid saadab rahusõnumiga sinised kiivrid Hispaniola saarele ja küsib suunurgast paotades, et mis te selle Taipeiga ikka peale hakkate. Vaadake, meil on head kavatsused.

Hiina tõus seisnebki osalt rahusobitajas. Saades üha võimsamaks ning vaadates maailma polariseerumist, astub Hiina üha enam rahusobitajana vahele. Esialgu olid need vaid enda tagahoovis nagu näiteks Korea poolsaar, kuid järgmise sammuna oleks juba kahe suure – Euroopa ja Venemaa – tagaõues, Transkaukaasias.

Selge see, et Hiina kiivreid Gruusiasse ei paluta (võibolla ehk mõned vaatlejad), sest maailmas leidub palju riike, kes seisavad konfliktist eraldi, kuid kuidas peaks Eesti käituma olukorras, kus tema huviorbiiti astub sisse üsna tundamtu loom – Hiina?

Suure tõenäosusega nulliksid Hiina lootused ära nii Euroopa Liit kui USA. Isegi Türgi ettepanek moodustada Armeeniast, Aserbaidźaanist, Gruusiast, Venemaast ja Türgist koosnev Kaukaasia Stabiilsuse ja Koostöö Pakt lükati Turkish Daily News andmetel Lääne poolt tagasi. Saati siis veel mingid Hiina ettepanekud.

Ma Dingshengi ettepanek võib huvitav olla, kuid esialgu elame me agressiivse politsei - USA - valve all ning eks ole näha, millal (mitte kas) hakatakse elama rahumeelse – Hiina – politse valve all. Kuigi loomult on nad erinevad, on nende sisu sama. Üks vaid kavalam.

Täpselt samas saates räägiti kevadel (saatekülaline oli keegi teine ja nime ei mäleta enam, nägu aga küll), kui Nargis räsis Birmat, et Hiinal oleks õige aeg astuda nüüd vahele ning avada Naypyidaw’ uksed ja lasta humanitaarabi sisse. Rahvusvaheline üldsus oli toona kriisis, sest inimesed surid, aga päästa neid ei õnnestunud, ning Hiinas tunnetati, et rahumeelse osapoolena, võib võit nende poole kalduda.

Hiinas öeldakse, et 21.sajand pole sõdade sajand – kuigi tegelikkus on vastupidine, seisneb siin lihtsalt Hiina välispoliitiline doktriin – ning asju aetakse rahumeelselt. Hiina teab väga hästi enda kogemusest, et viimane on õige valik. Mitte rohekas-hallid, vaid sinised kiivrid.

Minu sinikiivri-poliitikas on iva sees. Pange tähele.

Islamist ETV saates

2008-09-11T22:03:00.002+03:00

Enda blogis pole ma väga palju tähelepanu pööranud Lähis-Idale ja islami usule üldse. Nüüd on aga meeldiv võimalus tuua otse koduõuest välja üks järjekordne saateosa, mis mõjus tõeliselt maiuspalana. Nimelt kõik osapooled olid üsna selgelt omadel seisukohtadel ning kõigil oli õigus – absoluutselt.

ETVplussis saab vaadata saadet "Vabariigi kodanikud", kuhu on kokku kutsutud Lauri Mälksoo, Mart Helme ja Kattri Ezzoubi. Kõigis nende seisukohtades on olemas tera ja isegi tuline õigus. Usun, et pole nii huvitavat saadet Aasia teemadel juba pikka aega näinud. Nii et tasub vaadata. Ja lisamata ei saa jätta, et saatejuht Aarne Rannamäe teeb uskuamtult head tööd. Ja on ennegi teinud. Kuigi kergelt provotseerivalt.

Saate aadress: https://www.etvpluss.ee/saated.aspx?id=5090

Saade "Suur Hiina" pakkus meeldiva kogemuse

2008-09-03T21:52:00.001+03:00

On siiski meeldiv tõdeda, et Eestis leidub veel Hiina-kogemusega inimesi, kes lähenevad Hiina teemale tasakaalukalt. Netis ringi sobrades juhtus ette Kuku raadio saade nimega „Suur Hiina“. Saatejuht on Hannes Hanso, kes viib läbi 4-osalise seeria ning kutsub stuudiosse inimesi, kellel on soovi ja kogemust näha asju nii nagu hiinlased seda näevad (mitte kõik). Seni lähenevad Eestis paljud Hiinale tänapäeva Lääne standartidega ning arvavad tõsimeeli, et maailmas valitseb ainult üks nägemus – Lääne arusaamad. Väga väär seisukoht.

Parim koht selles 4-osalises saates on 1.osas, kus Eesti suursaadik Hiinas härra Mait Martinson ütleb, et meie seisukohad Hiina kohta pärinevad 10 aasta tagusest perioodist. Minul endal konkreetset kogemust ei ole, kuid paljud Aasiast pärit sõbrad, kes on Hiinat külastanud ka kümme aastat tagasi, ütlevad ühest suust, et Hiina on igas mõttes teinud 10 aastaga meeletu arengu. See, miks Eestis väga paljud sedasi ei mõtle, on ilmselge – Tiibet pole vaba.

Muideks, ka Taivan, kes väidab end olevat legitiimne terve Hiina esindaja, pole Tiibeti iseseisvumist heaks kiitnud. Mitte kunagi. Ning kui Hiina kodusõjas oleks väljutud võitjatena, poleks ka Tiibet vabaks saanud. Olgu see nii ihaletud vaba Taivan või nii kritiseeritud puna-Hiina – kumbki ei tunnustaks Tiibeti iseseisvumist. Ehk siis probleem pole üldse selles, kas valitseb demokraatia või diktatuur. Probleem on puhtalt geopoliitilistes huvides. Aasia on hoopis teine mängumaa kui Euroopa ning ideoloogide jaoks on esimene Vietnami dźungel.

Tagasi tulles saate 1.osa juurde, siis väga-väga tähelepanelikult tasub kuulata lõiku -18 kandis, kus Mait Martinson räägib hiinlaste ruumist ja meie ruumist. Taguge see seisukoht endale pähe. Meie elame ühes meediumis ning nemad ja paljud aasialased teises ning kelle oma on õigem? Meie usume, et meie ning hiinlased, et nende. Meid ei huvita nende seisukohad ning, tõsimeeli, hiinlasi ei huvita ka meie seisukohad. Siit algabki arusaamisoskuse kunst ning see pole ideoloogide pärusmaa.

Lisaks soovitan kuulata Martinsonile järgnenud Hanso kommentaare hiinlaste juurdepääsust infole. 5+ kommentaar. Ka välismaal elavaid hiinlasi ei huvita (suuresti), mida Lääs Hiinast arvab. Kuulatakase ja loetakse Hiina/Hong Kongi/Taivani lehti ning see ongi nende maailm.

2.saates rääkis maailmapoliitilises plaanis Hiina kohta päris arukat juttu Sven Mikser. Meeldiv üllatus oli ka Urmas Pappeli mõned kommentaarid.

3.saates oli külas minu kunagine hiina keele õpetaja – Katja Koort (tervitused, kui ta juhtub seda blogi siin lugema) – ning räägiti hiina keele õpingutest. Oma kogemusi jagasid veel lugupeetud sinoloog Märt Läänemets ning loomulikult saatejuht Hannes Hanso ise, kes samuti Hiinas mõnda aega õppinud.

4.saates tuleb juttu Eesti-Hiina suhetest, keskendutakse sadamaprojektile, ning stuudios on Raivo Vare ja Andrei Birov.

Üldiselt mulle ei meeldi kedagi nimepidi kritiseerida ning veel vähem seda läbi tobeda veebi ning millest ma konkreetselt Hiina asjus saateosalistest teisiti arvan, jätan siia üles panemata. Igaüks kuulab ise ja leiab oma. Pigem oli Hannes Hanso juhitud saade meeldiv üllatus kogu selles meedia virr-varris. Lootus ikkagi püsib, et tahetakse tegeleda Hiinaga ning mitte ainult kitsaste probleemidega.

Avardavat infot leiab saatest küllaga. Head kuulamist!

http://podcast.kuku.ee/saated/suur-hiina/

Hiina jälgib Gruusia konflikti

2008-08-29T22:00:00.005+03:00

Eile käis Eesti meediast läbi uudis, et Medvedev olevat saanud enda selja taha Hiina toetuse, kuid hiljem tuli siiski välja, et praaliv Venemaa oli enda soovmõtlemises liiga pika sammu astunud.

Venemaa ja Hiina suhted on omaette väga huvitav teema just selle pärast, et päris täpselt ei saagi aru, mis suhe neil on. Ühelt poolt on Hiina meedia täis retoorilisi sõnumeid Venemaaga koos seismisest; Medvedev käib esimese välisvisiidi ajal Pekingis; Hiina ajakirjanikud saadetakse Moskvasse korrespondenditööle, kust siis jagatakse Venemaa piiridel toimuva kohta väga Moskva-meelseid artikleid, kuid teiselt poolt, võttes lahti pea ükskõik, kelle või mis kirjastaja (kui sel üldse Hiinas vahe on) poolt välja antud Hiina julgeolekut puudutava raamatu, siis võib sealt lugeda väga kahtlustavaid hoiakuid Venemaa suhtes. Venemaa laienemine itta; tänapäeva Primorski alade äravõtmine; Lüshuni sadama ”rent” ja Mandźuuria raudtee kontroll pärast II maailmasõda; Xinjiangi mässuliste toetamine Yili piirkonnas ning üleüldine vastasseis ja peatne-peatne Venemaa oletatav tuumarünnak Hiina vastu NL ajal on kõik teemad, mis tulevad esile igas Hiina julgeolekuekspertide poolt välja antud raamatus. Hiina mõttekodades ollakse tegelikult väga ettevaatlikud Venemaa suhtes ning isegi kui rahuajal näib, et Hiina on mestis Venemaaga, siis nö sõjaajal (mitte siis päris sõda) hakkab Hiina kalkuleerima mida siis täpselt teha. Hiina ei astu vastu Läänele ainult Venemaa pärast, olgu Hiina meedia retoorika milline iganes – see kõik on päevapoliitika.

Rahuajal hõõrutakse Hiinas käsi, kui Venemaal on Läänega väikeseid tülisid, sest ühelt poolt hoiab see silmad ära Hiina pealt ning teisalt saab Hiina olla alati näiliseks vahendajaks ja nii väärtuslikuks kolmandaks osapooleks. Täpselt nii Hiina mõttekoja välisvaatlejad kirjutavadki. Ütleme nii, et kui USA teeb maailmas Euroopa eest ära nö musta töö, siis Venemaa veab Hiina eest Läänega vägikaigast. Hiina enda maailmapoliitiline olukord on tänapäeval nii soodne, et Peking ei hakkaks elus mingi Gruusia tüli pärast Venemaale pugema ning Läänele end vastandama. Hiinas ikkagi vaadatakse, et no mida poisid siis järgmisena välja mõtlevad ning kui kaugele on üks osapool nõus minema. Gruusia konfliktist õpivad hiinlased muidugi. Ja kuidas veel.

Hiina seisukoht on Gruusia konfliktis alati olnud, et tulevahetus peab lõppema ning osapooltel tuleb alustada läbirääkimisi. Iseenesest nagu tühi diplomaatilinie sõnum, mis võib endas peita mida iganes, kuid Hiina meedias korrutatakse ikka ja jälle, et Lõuna-Osseetia ja Abhaasia on eksplitlikud territooriumid Gruusia riigis. Ma ei ole veel näinud selliseid artikleid, mis õigustaks kahe territooriumi lahkulöömist Gruusia riigist.

Palju huvitavam on aga Medvedevi avaldus, et Hiina olevat SKO kohtumisel Dushanbes justkui toetanud Venemaa otsust tunnustada Lõuna-Osseetia ja Abhaasia iseseisvumist. Mitte midagi sellist ei saa olla. Esiteks oleks selline avaldus Hu Jintao poolt tänapäeva poliitilisel maastikul väga ebapragmaatiline ehk siis väga mitte-hiinalik käik. Teiseks ei tuleks sellist sõnumit Hu Jintao suust SKO kohtumisel, sest SKO loodigi slleks, et ära hoida siserahutused ning iga riigi separatistlikud jõud.

分离主义 (fenli zhuyi, hiina k. separatism) ärahoidmine on SKO koostöö üks alustalasid ning kui Hu Jintao peaks SKO kohtumisel seisma koos separatistlikke jõude toetava Venemaaga, siis muudetakse SKO mitte tõsiselt võetavaks jutuklubiks. Viimane pole kaugeltki Hiina soov ning näiteks justnimelt Teherani praaliva käitumise pärast ei soovi Hiina Iraani organisatsiooni liikmeks võtta. Mis siis, et Ahmadinejad käib Shanghais end maailmale pingi peal näitamas, kuid see on vaid ilus diplomaatiline mäng.

SKO ei ole Hiina jaoks maailmapoliitiline hoob, millega aeg-ajalt virutada, vaid tõsine soov nö korrastada Kesk-Aasia jõudude vahekorda (kas sealt Lääs minema lüüakse, on iseküsimus); saada Kesk-Aasia riikide juhtidelt Xinjiangi eraldumispüüdluste vastu võitlemisel kindel koostöösoovi sõnum; ning panna maavarad Hiina poole jooksma.

SKO kohtumised ei ole koht, kus Hiina kuulutaks maailmale, et näe, me tuleme – koos Venemaa, Kesk-Aasia, Iraani, India, Pakistaniga, (Mongoolia pole sõnum), ning tulevikus Afganistani ja Turkmenistaniga. Ei, see pole Hiina soov. Hiina tahab panna maksma puhtalt enda regionaalsed huvid - mis on separatismi/terrorismi vastu võitlemine ja majanduslik koostöö. Medvedev ei saanud vist päris täpselt aru, mida tähendab see Shanghai spirit, mis on SKO aluseks, ning kippus liialt Ahmadinejadi panema. Ma ütleks, et see on vale samm, vales kohas. Siin võib peituda ka sõnum Hiinale ja Kesk-Aasiale endalegi – praaliv Venemaa hakkab nõudma, mitte koostööd tegema. Selline Venemaa Hiinale ei meeldi – isegi, kui otseselt Pekingilt midagi hetkel ei nõuta.

Näiteks Hiina militaarekspert Li Kefeng (orienteerunud Venemaa suunale ning teeb tihedat koostööd SKOga) ütles eile ühel arutlusel, et Venemaa varjatud ähvardused USAga mitmel rahvusvahelist tähtsust omavates valdkondades (eelkõige pidas ta silmas rahvusvahelist kosmosejaama, kuid nimetas ka Põhja-Korea ja Iraani tuumaprogramme ning Afganistani) koostöö mitte-tegemine on tegelikult ohtlik sõnum.

Kõikide nende teemade mitte-lahenemine on ohtlik ka Hiinale endale.

Põhja-Korea tuumaprogramm on Hiina jaoks nö südame asi ning kui Hiina kaotab selles valdkonnas kontrolli, kanduvad pinged üle ka paljudesse muudesse probleemidesse. Kuigi Hiina käitub pragmaatiliselt ning püüab hoiduda solvumisest, ei tule Põhja-Korea tuumaprogrammis Venemaa-poolne pahatahtlik surkimine mitte kuidagi Hiina huvidele kasuks. Kuid Venemaa ettearvamatut käitumist Põhja-Korea tuumaprogrammi küsimuses on nii korealased, jaapanlased kui hiinlased kõik kartnud.

Teine on Afganistan, mis on otseselt seotud Xinjiangi iseseisvusmeelsete jõududega. Ebastabiilne Afganistan destabaliseerib ka Xinjiangi olukorda. Hiina on aga juba plaanimas järjekordset hullumeelset ettevõtmist – ehitada teeühendus Hiina ja Afganistani vahele Wakhani koridori. Võimas. Ja kõik Pekingi taolised ettevõtmised on ka reaalse sõnumiga.

Hiinas küsitakse üsna õigustatult, et miks Venemaal on vaja teist külma sõda? Mida Venemaa sellega võidab? Näiteks eelpool nimetataud Li Kefeng ütleb otsesõnu, et Venemaa on tegelikult nõrk riik ning puhtalt enda tehnoloogial ei suuda see riik ülal seista. Miks siis sellises olukorras minna vastu Läänega? Li Kefeng lisab, et näiteks Gruusia konflikti puhul tuli välja, et Venemaa kasutab laias laastus ikka veel 70-ndatest pärit motoriseeritud üksusi, milles tankid ja soomustatud masinad on vananenud. Ei tea, ei oska seda seisukohta hinnata, kuid lisaks tuleb mulle meelde kevadel Hiinas avaldatud üks artikkel, milles öeldi, et Hiina ei vaja enam nii palju Venemaa tehnoloogiat kui enne. Põhjus peitus tehnoloogilises teatud stagneerumises. Tipptehnoloogia tuleb ikkagi Läänest ning Hiina teab seda väga hästi.

Iseenesest on aga Hiina keerulises olukorras, sest Zhongnanhail on vaja hästi läbi saada nii Moskva kui Washingtoniga, kuid üha jõulisemalt esinev Venemaa võib hakata ühel päeval tugevamat toetust nõudma. Kuid Hiina annaks praaliva Venemaaga mestis olles maailmale ja enda naabritele (Lõuna-Korea, Jaapan) halva sõnumi ning väga kahtlen, et Hiina seda teed läheb. Hiinas arvavad mõned vaateljad, et USA jõulised vastusammud tulevad kasuks McCaini presidendiks valimisel, kuid Hiinas valimisi ei tule ning seepärast vaadatakse asju pikemas perspektiivis ja ehk palju tasakaalukamalt. Samas aga asetatakse Venemaa isoleerumise korral Hiina raskesse olukorda, sest ka sunniviisiliselt ei taha Hiina kummalgi poolel olla.

PS: allikad on hiinakeelsed ning seega neid siia üles ei pane.

Kuidas Diego Garcia puhastati põliselanikest USA baasi nimel

2008-08-23T21:10:00.002+03:00

Seekord tahaksin kirjutada millestki sellisest, mis enne oli minu jaoks täiesti must maa – Diego Garcia saarest ja USA välispoliitikast. Võtan siia kõrvale Tiibeti ning vaatame, kui kristallselgelt võib öelda, et USA nö demokraatia ja vabaduste kaitse on väga tihti seotud pelgalt enda huvidega. Ka kõige vingem USA-fänn ei suuda allolevat juttu ümber lükata, sest kogu saaga Diego Gracia puhastamine põliselanikest on leidnud positiivse lahenduse juba ka kohtus. Diego Garcia põliselanikel on õigus suunduda tagasi oma kodumaale, kuid reaalselt pole see teoks saanud.

Diego Garcia looni jõudsin alles siis, kui olin lugenud Anita Bhati raamatut pealkirjaga „The Strategic Role of Indian Ocean in World Politics“, milles käsitletakse India ookeani ja selles olevate väikesaarte tähtsust külma sõja ajal Lääne ja NL vahel. Väga huvitav teema, millest tänapäeval enam nii palju Läänes ei räägita. Seevastu Indias endas ning Hiinas on see teema muutumas üha aktuaalsemaks.

Võtame aga siis Diego Gracia elanike – iloisid – loo konkreetsemalt ette.

Kui NL oli India ookeaniga piirnevate riikidega 60.-ndatel laiendamas oma sõprushaaret, leidis ka Pentagon, et aeg oleks suunata enda jõud India ookeani poole. NL laevastik külastas üha intensiivsemalt India ookeani sadamaid, kuid USAl oli antud piirkonnas märksa vähem liitlaseid kui NLl. Briti võim oli piirkonnas taandumas ning pärast Vietnami sõja ja India-Hiina piiritüli puhkemist 1962.aastal hakkas USA otsima võimalusi teha tihedamat koostööd India ookeani riikidega. Läheneti isegi Indiale, kuid viimane suhtus USA ponnistustesse umbusuga.

1968.aastal teatas Briti peaminister Harold Wilson, et London kutsub tagasi kõik oma väed, mis asuvad Suezi kanalist idas (kuni Uus-Meremaani välja) ning see plaan pidi viidama lõpule aastaks 1971. Ühtlasi sai selle välispoliitislise sammu tulemusena endale iseseisvuse Mauritius (1968) ning äsja oli Briti võimu alt vabanenud Maldiivid (1965). Läänes levisid strateegiakujundajad, kes nimetasid India ookeanit vaakumiks ning jäänud pärast brittide väljatõmbumist kaitseta. Selles vaakumis oli aga üks väike atoll, mis sobis suurepäraselt lääne huvidele – Diego Garcia.

USAl oli vaja enda sõjaväe jaoks permanentset baasi, mis ei sõltuks mõne riigi sisepoliitika tõmblustest ning kus poleks kohalike elanike vastuolu, sest külma sõja ajal vahetasid mitmed India ookeani riigid ootamatult enda välispoliitilist kurssi. Niisiis ideaalne variant oli Diego Gracia, mis kuulus 1965.aastal loodud Briti India Ookeani Territooriumi valdusse. Kusjuures see sama atoll – Diego Gracia – kuulus algselt tegelikult Mauritiusele, kuid britid veensid toonast Mauritiuse peaministrit saar võileiva hinnaga müüma brittidele. Ja nii ka läks ning hiljem löödi Mauritiuse peaminister rüütliks. Lisaks kirjutab A.Bhatt, et ühelegi lepingule tegelikult alla ei kirjutatud ning üleüldse oli Diego Garcia äramüümine eelduseks Mauritiuse iseseisvumiseks (1968).

1965.aastal loodi eelpool nimetatud Briti India Ookeani Territoorium ning samal aastal sai iseseisvaks Maldiivid. 1966.aastal leppisid Suurbritannia ja USA kokku, et viimasel on õigus nö liisida Diego Garcia, Aldabra, Desrochesi ja Farquhari saari. Leping sõlmiti 50 aastaks ning nüüd vaadataksegi 2016.aastal uuesti üle, mis Diego Garciast siis saab. Kuid arvestades India ja Hiina himuraid pilke India ookeani suunas; keeruliseid suhteid Lähis-Idas ja laiendatud Kesk-Aasias, siis võib arvata, et atolli staatus nii lihtsalt ei lahene ja ühelgi iloisil koju naasta ei lasta.

Aastal 1968, mil Mauritius oli juba iseseisev riik, leiti Londonis ja Washingtonis, et Diego Garcia tuleks Mauritiuselt kuidagi tagasi saada ning Briti peaminister – toosama Wilson, kes lubas kõik väed Suezist idas aastaks 1971 ära tuua – ostis £3 miljoni eest Diego Garcia tagasi ning liisis selle militaarsetel kaalutlustel USAle 50 aastaks välja. Hiljem on leitud, et taoline äraostmine oli vastuolus rahvusvahelise seadusega ning seda on kinnitanud ka ÜRO.

Kui Diego Garcia oli ära ostetud, jäi probleemiks, kuidas põliselanikud iloisid (wikipedia pakub arvuks 2000, kuid A.Bhatt kirjutab, et 500 olid õiged põlisasunikud ning 700 viimaste kolooniaaegade jooksul sisse rännanud) atollilt minema saada.

Iloisid elatusid peamiselt kuivatatud kookose, mis veeti Mauritiusele müügiks, tootmisest, kuid britid, sundimaks iloisidel atollilt lahkuma, kukutasid nende firma – Chagos Agalega Company – lihtsalt kokku ning 60.-ndate lõpus alustati sunniviisilist äraviimist. Aastaks 1971 oli atoll põlisasunikest tühi. Briti peaminister Wilson ütles, et põliselanikud saadeti atollilt minema turvalisuse kaalutlustel – vist nagu samasugune jutt, mis tuleb Pekingist Tiibeti kohta.

See kõik toimus ajal, mil Lääs oli „kaitsmas“ vähemusi, k.a. tiibetlasi. Kas polnud mitte CIA see, kes tiibetlasi külma sõja ajal abistas? Kas polnud USA see, kes rääkis, kuidas tiibetlasi okupeeritakse ja hävitatakse? Oli USA, kuid samal ajal sunnitakse koos brittidega enda militaarsetel eesmärkidel oma kodudest lahkuma teised põliselanikud – kuni 2000 inimest. Kas on olemas veel hullemat silmakirjalikkust? Ei ole! Ja ma tahan näha seda tõsimeelselt südamega inimest, kes väidab, et USAl on vähemuste kaitsmisel altruistlikud motiivid. Neid lihtsalt ei ole. Tiibet hanistatakse – on’s sellele keegi vastu vaielnud? Ei. Kuid Lääne kaitse ei ole tingitud heatahtlikkusest, vaid sulaselgest poliitikast. Vaid väga küündimatu inimene võib väita midagi muud. Kas kogu see mäng on moraalne, on juba iseküsimus.

Minnes Diego Garciaga edasi, siis tuleb veel välja tuua A.Bhati väide, mille kohaselt justnimelt Diego Garcia atollil koolitati välja ka Pakistani sõjaväelasi, kes sõdisid belutśi iseseisvuslaste vastu (lk 40) ning just läbi Diego Garcia transporditi 80.-ndate alguses relvi Somaaliasse Etioopia destabiliseerimiseks. Diego Garcia on senimaani Pentagoni kõrvad India ookeanis.

Kui iloisid olid 1971.aastaks Diego Garciast välja aetud, hakkasid baasis toimuma suuremad ettevalmistused alaliseks baasi loomiseks. 70.-ndate keskel küsis Pentagon valitsuselt muudkui lisarahasid ning 1976.aastal sai baas lõpuks operatiivseks. Mitmed konfliktid Lähis-Idas, Iraanis ning NL sissetung Afganistani kõik kiirendasid baasi lõplikku väljaehitamist ning samas kinnitasid Diego Garcia baasi vitaalsust.

Tänapäeval elavad iloisid Port Louises – Mauritiuse pealinnas – ning A.Bhati väitel kogevad nad vaesust ning mõningaid inimõiguste rikkumisi. 2003.aastal toimunud kohtuistungil kuulutati, et 60.-ndate lõpul Diego Garciast väljaaetunutele kompensatsiooni ei maksta. Nüüd ootavad iloisid sisseastumist Euroopa Inimõiguste kohtusse. Nende maa äravõtmine oli vastuolus ÜRO põhiseaduse artikkel 73-ga, mille kohaselt peaksid kõige tähtsamad olema kohalike elanike otsused.

Tänapäeval on Diego Garcia Mauritiuse jaoks endiselt USAga suheldes tundlik teema ning selles küsimuses on Mauritiuse suurim toetaja India, kel on ajalooliselt head suhted väikese saareriigiga ning Delhis just väga rõõmsad USA niivõrd võimsa sõjalise kohaloleku üle Lõuna-Aasias ei olda.

Loe lisaks:
1.http://www.photius.com/countries/mauritius/government/mauritius_government_foreign_relations.html
2. http://en.wikipedia.org/wiki/Depopulation_of_Diego_Garcia
3. http://www.antiwar.com/orig/pilger.php?articleid=3702
4. http://homepage.ntlworld.com/jksonc/5_DiegoGarcia.html

Hiina õpib Norralt

2008-08-21T21:16:00.003+03:00

See, mis Hiina poliitilises eliidis 30 aastat tagasi mõningatele nõuannetele vaatamata tegemata jäi, saab nüüd uue hoo sisse. Nimelt 30 aastat tagasi, kui Mao oli juba surnud ning eliit otsimas uut teed arengu suunas, soovitasid osad professorid Pekingi eliitülikoolidest (ntx. Pekingi ülikool) võtta endale reformide aluseks Skandinaavia sotsialistlikud mudelid.

Sel kevadel kirjutas Fenghuang zhoukan, et reformide algusaegadel 70.-ndate lõpus ja 80.-ndate alguses valitses Hiina poliitilises eliidis igasugused ideed ning üheks neist oli võtta malli Skandinaavia riikidelt. Toona jäi plaan küll katki, kuid nüüd, aastal 2008, on Hiina Kommunistliku partei kool alustanud enda initsiatiivil koostööd Norra Kuningriigiga, kellelt tahetakse õppida tsiviilühiskonna ülesehitust.

Norra lehe Aftenposten artikkel tollest koostööst ilmus tegelikult juba juuli alguses , kuid äramärkimist leiab see alles nüüd pea kaks kuud hiljem.

Nimelt kirjutab Aftenposten 1.juulil, et Norra keskkonnaminister Solheim kirjutas Hiina-visiidi ajal alla Hiina kommunistliku partei kooliga sõlmitud lepingule, mille kohaselt hakkab Norra jagama enda kogemusi heaoluühiskonnamudeli ülesehitamisel. Solheim ütles lehele antud intervjuus, et Norra hakkab Hiinale õpetama enda heaolumudelit kombineerituna majanduslikust kasvupoliitikast ning sotsiaalsest kindlusest. Rahvusvaheliste suhete uurija Jon Pedersen lisab, et kui ei taha traditsioonilist maoismi ega äärmuslikku turuliberalismi, siis vaadatakse Skandinaavia poole.

Tuleb veel meelde ühe Lundi ülikooli üliõpilase öeldud sõnad, et näiteks Mao ajal kirjutati Rootsi lehtedes ja ajalooraamatutes Hiina kohta ainult head – toimus teatud finlandiseerumise protsess. Too üliõpilane väitis, et ükskõik, mida halba Mao omal ajal korda ka ei saatnud, kirjutati Rootsis 60.-ndatel temast ja tervest Hiinast ainult head. Ka tänapäeval on Rootsi hoiak Hiinasse märksa pehmem kui paljudel teistel Euroopa riikidel. Taolised poliitilised protsessid – finlandiseerumine ja śvedeniseerumine – on suure osa eestlaste jaoks ideoloogiline laiplus, sest meie psüühet jääb tükiks ajaks vormima lähis-ajalooline taust, mis teadupärast on erinev Põhjamaadest. Just selle tausta pärast ei saa Eesti tükk aega Põhjalasse kuuluda – ehk ainult majanduslikult ja kultuuriliselt, kuid kindlasti mitte sotsiaalselt ja poliitiiselt.

Tagasi tulles artikli juurde, siis minu meelest üsna märkimisväärne on see, et Hiina pool hakkas enda initsatiivil Norraga koostööd tegema. Leht kirjutab, et eelmisel aastal käisid hiinlased Norras endale koostööpartnereid otsimas ning sobivaimaks osutus FAFO – Töö ja Sotsiaaluuringute Instituut, mis kirjutab raporteid nii Norra kui välismaa kohta.

FAFO ülesandeks jääks saata professoreid Hiina partei kooli ning õpetada hiinlastele tsiviilühiskonna ülesehitamist – valitsusväliste organisatsioonide ja erasektori loomine. Viimane on Hiina jaoks nüüd kahetine väljakutse. Ühelt poolt tähendab tsiviilühiskonna loomine teatud demokratiseerumist ja eraõiguse kaitset, kuid teisalt tähendab see ka ühiste väärtuste järgi toimivat taastootvat süsteemi. Näiteks tänasel infoajastul toodab kogu süsteem aina enam ühtesid ja samu väärtusi ning need kinnistuvad üha enam. Siin on meedial kohutav mõju ning Lääne peal on seda väga hästi näha, kuidas väärtused taastoodavad end ning vaatamata kohutavale infohulgale ja näilisele mitmekesisusele on selles virr-varris olemas „õiged“ ja „valed“ seisukohad.

Nüüd Hiina puhul on huvitav küsimus see, et milliseid väärtusi siis toodetakse. Näiteks on Hiina üsna edukalt astumas infoajastusse ning valitsus jagab selle väga lihtsalt ära. Kui Sichuanis toimus mais 8.0-magnituudiline maavärin, teadis valitsus juba üsna hästi, kuidas meediat enda huvides ära kasutada. Kokku võisid joosta pea kõik ajakirjanikud ka kõige vabamatest Hong Kongi ajalehtedest, sest valitsus tegi abistamistöödel väga head tööd ning seda tuli rahvale näidata. Ning isegi 85% hongkonglastest leidis (Hong Kongi lehe allikas), et Peking on maavärina ohvrite abistamisel teinud head tööd. Selles keegi ei kahelnudki ning valitsus teadis seda ja seda tuligi näidata. Täpselt samamoodi nagu CNNs või BBCs (esimeses muidugi oluliselt rohkem) küsib ajakirjanik mõne sündmuse toimumise ajal just täpselt neid küsimusi, mida kõige lihtsam inimene mõne sündmuse puhul küsida võib – ja kõik need on vastavalt Lääne väärtustele. Ja õõvastavad sõjapildid on vaid meelelahutuseks ning kogu see süsteem lihtsalt toodabki pelgalt ühiseid seisukohti ja väärtusi ja et midagi teada saada, tuleb külastada analüütilist meedia ja erinevaid allikaid.

Hiinas on aga täiesti olemas tegelik vajadus leida mingi harmooniline tee partei valitsuse ja tsiviilühiskonna vahel. Aga mitte kunagi ei sünni sellest euroopalikku süsteemi, vaid Hiina otseses mõttes üritab rajada oma mudelit. Sotsialistliku Skandinaavia poole on vaadatud juba 30 aastatat ning olen ennegi mõelnud, et ju Hiina soovib õppida Skandinaavia kogemustest. Solheim ütleb väga tabavalt, et hiinlased ei näe tsiviilühiskonnas mitte ressurssi, vaid ohtu ning Hiinas ei ole valitsus-väliste organisatsioonide traditsiooni, kuid see kõik on tulemas. Väga õigesti öeldud.

Hiinas on hakatud välja antama raamatuid NGO olemusest ja rollist ning ka ülikoolides muutub näiteks sotsioloogia eriala üha populaarsemaks ning valitsus on ka omalt poolt selle vastu huvi üles näidanud. Hiinas on väga hästi tunnetada tsiviilühiskonna pealekasvavat survet, millele aitab eriliselt kaasa infoajastu – internet - ning selle suunamist alles ollakse Hiinas õppimas. Kuid nagu olen eelnevalt korduvalt öelnud, käivad tavainimesed valitsusest ühe sammu ees ning valitsue otused on reeglina vastuseks ühiskonna survele. Näiteks kahe viimase aasta jooksul on toimunud vähemalt kümme suuremat inimeste organiseerumist valitsuse vastu just tänu internetile ja mobiilidele. Hiina valitsus peab leidma mingi tee, kuidas harmoniseerida valitsuse ja rahva suhet ning samas ühtlasi ehitada üles tsiviilühiskond. Seda küll sotsiaalses ja majanduslikus mõttes, kuid mitte nii väga poliitilises.

Hiina valitsus on viimase paari aasta jooksul viinud juba sisse tasuta haridussüsteemi (miks seda pole kogu aeg olnud, on pikem seletamine), hakanud rohkem makse võtma ning sundinud inimesi endale ise pensionit koguma (a la Eestis sammaste süsteem) jne.

Tegelikult oleks ka Eestil üht-teist Hiinale õpetada ning usun, et Eesti professorid õpiks ka ise rohkem Hiinaga koostööd tehes Hiinat tundma ning arusaamine Hiina olemusest tõuseks Eestis oluliselt. Hiinat mitte-kritiseerida on - nagu eelnevalt juba ütlesin - eestlaste jaoks ideoloogiline laiplus ning Hiinaga koostöö riigi ülesehitamise valdkonnas kõlaks avalikkuses väga kahtlaselt. Ja teatud jõud kõike sedasi just esitaksidki.

Solheim aga tunneb uhkust selle üle, et Hiina soovib neilt tsiviilühiskonna mudelit õppida. Nagu ta artiklis mõista annab.